Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

      Kaks kuud hiljem aga, detsembris 1951, otsis Gorbatšov üliõpilaste klubis toimuval kontserdil vaba kohta, kui „äkki tundsin, et keegi vaatab mind. Ütlesin Raissale tere ja seletasin, et otsin vaba kohta.” „Võite võtta minu koha,” vastas neiu püsti tõustes. „Mulle ei paku see erilist huvi.” Tundes, et Raissa on tujust ära, pakkus Mihhail ennast teda saatma ja neiu ei vaielnud vastu. Nad jalutasid Stromõnka tänaval kaua ja järgmisel päeval viis Mihhail ta kinno. Peagi käisid nad juba iga päev jalutamas. Ühel päeval kutsus Raissa Mihhaili oma tuppa, kus toakaaslased võõrustasid sõpru, ja seekord oli noormehel taipu olla enamasti vait – osalt ka seetõttu, et ta ei saanud neiult silmi – „mitte just klassikaline iludus, aga väga-väga armas ja veetlev: väljendusrikas nägu, kaunilt elegantne figuur … ja ahvatlev hääl”, mis ka kuuskümmend aastat hiljem „heliseb mul ikka veel kõrvus”.

      Varsti veetsid Gorbatšov ja Raissa kogu oma vaba aja koos. Sõbrad viskasid nalja, et nüüd on nad Mihhailist ilma. „Kõik muu siin elus hajus kuidagi tagaplaanile. Ausalt, jätsin isegi õpingud unarusse, kuigi mul läks korda tööd ja eksamid ära teha.”

      Ühel talvepäeval aga, kui paar jalutas kesklinnas asuva õppehoone juurest tagasi Stromõnkale, oli Raissa väga vaikne ja vastas küsimustele ühesõnaliselt. Korraga ta ütles: „Me ei tohi enam kokku saada. Olin kogu selle aja õnnelik. Hakkasin jälle elama. Ma läksin lahku mehest, keda usaldasin. Olen sulle tänulik, aga ma ei ela seda üle, kui jälle peaks midagi samasugust juhtuma. Parem läheme lahku enne, kui on liiga hilja.” Edasi mindi vaikides. „Ütlesin Raissale, et ei saa olla temaga nõus ja et mulle oleks see katastroof.” Ühiselamus saatis ta neiu tema toa uksele ja ütles, et ootab teda ülehomme kesklinnas sellesama õppehoone juures.

      „Me ei tohiks enam kohtuda,” kinnitas neiu.

      „Ma ootan sind,” vastas noormees.

      „Kahe päeva pärast,” meenutab Gorbatšov, „saimegi jälle kokku.”196

      Mees, keda Raissa oli usaldanud, oligi Zaretski. Tema isa oli Balti liiduvabariikide raudtee direktor. Mehe ema oli Raissa andmeil „uhke ja imposantne suurte ambitsioonidega naine”, kes tahtis oma poja tulevase pruudi ise üle vaadata ja saabus Moskvasse erivaguniga. Zaretskid olid liiga kõrge seltskondliku positsiooniga, on öelnud Raissa toanaaber Nina. Zaretski ema ei kiitnud Raissat heaks just tema tagasihoidliku päritolu tõttu ja poeg, nagu Raissa hiljem Gorbatšovile rääkis, „tundis, et peab sõna kuulama”. Pärast lahkuminekut oli Raissal Gorbatšovi mäletamist mööda „tonnide kaupa võimalikke kosilasi”, aga neiu valis Gorbatšovi. Raissa ja tema toakaaslased olid sageli arutanud, missuguse mehega nad tahaks abielluda: see peaks olema tubli mees, intelligentne, muidugi nägus, soovitavalt moskvalane (seega saaks elama jääda pealinna), eelistatavalt teaduskraadiga, ideaalsel juhul professor, aga kõige parem kui välismaalane. Raissa, kellel tema enda väitel mingit niisugust kava ei olnud, tegi panuse Gorbatšovile ja nii nad tõotasidki jääda alatiseks kokku. „Abiellusin, kui sain aru, et armastan teda,” on Raissa kinnitanud.197 Veel üks asjaolu, mis võimaldas Gorbatšovil võita Raissa südant, arvab üks naise toakaaslane, on see, et ta polnud liiga pealetükkiv.198 Pooleteise aasta jooksul, kinnitab toakaaslane, käisid nad küll igal pool koos, aga kõige rohkem, mida Gorbatšov enesele lubas, oli hoida neiu kätt.

      Paaril oli väga palju ühist. Mõlemad Raissa vanemad, nagu ka Mihhaili ema, olid ukrainlased. Nii Mihhail kui ka Raissa olid oma pere esiklapsed. Raissa hea sõbranna Lidia Budõka andmetel olevat mõlema vanemad olnud üsnagi sarnased. Isad olnud „vaiksed, rahulikud ja malbed”. Raissa isa, nagu ka Sergei Gorbatšov, olevat olnud oma lapsest „iseäranis sisse võetud”. Isa valis tütrele nime, mis tuleneb venekeelsest sõnast „rai” ehk paradiis. „Ta oli minu üle väga uhke,” on öelnud Raissa. „Viimastel elukuudel, kui ta oli Moskvas haiglas, rääkis ta mulle, et millegipärast mõtleb ta eriti palju oma emale ja minule, kui olin väike tüdruk. „Teadsin seda alati, või mulle tundus alati, et just sina oled see, kes päästab minu elu.”” Kahjuks ei õnnestunud tema elu päästa. Talle tehti keeruline operatsioon ja ta suri 1986. aastal.

      Kõik neiu neli vanavanemat olid põlluharijad. Raissa isa Maksim Titarenko oli sündinud 1907. aastal Tšernigovis, kust oli pärit Mihhaili ema perekond, aga 1929. aastal kolis Maksim Siberisse, kus kohtus oma abikaasa Aleksandraga. Raissa sündis Altai krais Rubtsovski külas, mis polnud suurem kui Privolnoje. Mõlema vanemate lapsepõlv ei olnud sugugi kerge. „Töö oli raske ja lootusetu,” on ema rääkinud Raissale. „Vaene vanaema! … Ta käis kündmas, õmbles, pesi pesu ja riideid ning toitis ära kuus last. Aga kogu elu jooksul ei toonud ta kuuldavale ühtki kurtmissõna.” Siiski oli Raissa ema, nii nagu ka Gorbatšovi emapoolne vanaisa, bolševikele tänulik. „Lenin andis minu vanematele maad – seda rääkis ema kogu aeg,” on Raissa meenutanud.

      Hoolimata tõsiasjast, et ta töötas raudteel, mis oli nii enne kui ka pärast 1917. aastat peamisi bolševike kasvulavasid, ei astunud Raissa isa kunagi parteisse, ehkki tema suhtumine sellesse soojenes, nagu on tütar öelnud, pärast seda, kui Raissa abiellus Gorbatšoviga. Raissa emapoolne vanaisa arreteeriti 1930. aastatel nagu Gorbatšovigi vanaisad. Ta kuulutati kulakuks, jäi kollektiviseerimise käigus ilma majast ja maast, sai süüdistuse trotskismis ning viidi minema ega tulnud kunagi tagasi. „Emal polnud vähimatki aimu, kes oli Trotski,” rääkis Raissa 1990. aastal, „ja vanaisa ei teadnud seda kindlasti … Vanaema suri mure ja nälja kätte kui rahvavaenlase naine. Tema neli last jäid saatuse hoolde.”

      Nii nagu abikaasa ema oli ka Raissa ema saanud minimaalse hariduse. Gorbatšov annab talle väga kõrge hinnangu: „Andekas naine. Ta olnuks võimeline saama vähemalt ministriks. Ta oli väga võimekas, aga kulaku perekonnast.”199 Raissa sõnul oli ema loomupäraselt tark inimene, kes nägi puudulikus hariduses oma isiklikku tragöödiat ja kes võttis oma elu peaeesmärgiks võimaldada oma lastele korralik kasvatus. Aleksandra Titarenko jäi koduperenaiseks, kes elas köetavates kaubavagunites, barakkides või teisaldatavates konteinerelamutes, rännates kogu aeg abikaasaga mööda raudteed kaasa. 25-aastasena oli ta juba kolme lapse ema ja saatis kogu elu mööda „õmmeldes, parandades, nõeludes, kududes, toitu valmistades, tikkides või koristades … kõike korras hoides, aias töötades СКАЧАТЬ