Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

      Pulmaöö kujunes formaalsuseks: see saadeti mööda Stromõnka ühiselamutoas koos kolmekümne külalisega. Tegelikult, tunnistas Gorbatšov hiljem, said neist mees ja naine siis, kui oktoobri alguses koliti elama uude ühiselamusse Lenini mägedesse rajatud pilvelõhkujas. Isegi siis aga oli kooselamisega raskusi, sest ühiselamu sisekorra reeglid nõudsid, et eri soost üliõpilased peavad magama eri ruumides. Ehkki Gorbatšov oli relvastatud abielutunnistusega, ei andnud ametimehed enne järele, kui ta kleepis seinale hiigelsuure karikatuuri, mis kujutas saabastega abielutunnistusel trampivat rektorit.224 Pärast seda, on Raissa meenutanud, „võisime alati koos olla.” „Asusime kirjutama diplomitöid [Mihhaili teema oli „Masside osalus riigi juhtimisel kohalikul tasandil”] ja valmistuma eksamiteks. Lugesime väga palju. Õppisime saksa keelt.”225

      Peagi oli oodata pere juurdekasvu. „Olime väga kogenematud,” meenutab Gorbatšov. „Ei koolis, ülikoolis ega arsti juures olnud keegi meile nendest asjadest midagi rääkinud.” Nii selguski „nagu välk selgest taevast”, et Raissa ootab last. Mõlemad soovisid last väga. Paraku läksid Raissa liigesed vahetevahel niivõrd tursesse, et ta ei saanud liikuda; kord pidi Gorbatšov koos sõpradega kandma naise kätel haiglasse, kuhu ta jäi peaaegu kuuks ajaks, kusjuures, nagu viletsa toitlustamiskorraldusega Nõukogude haiglates tavaline, ära elas ta sõprade toodud toidust, tol korral iseäranis kartulitest, mida Gorbatšov Stromõnka köögis praadis. Ning kuna haigus ja ravimid olid kahjustanud tema südant, hoiatasid arstid, et võib-olla tuleb neil valida, kas päästa ema või lapse elu. „Olime täielikus segaduses, teadmata, mida peale hakata,” mäletab Gorbatšov. „Raissa nuttis kogu aja.” Lõpuks otsustas ta teha abordi, mis tehti Šabolovka tänava sünnitusmajas. Kui Gorbatšov küsis arstidelt, mida nood soovitavad edaspidiseks, oli vastus: kontratseptiive. Missuguseid? Vastus kõlas, et kõige tõhusam meetod on vahekorrast hoidumine.226

      Mihhaili vanemad teadsid eelseisvatest pulmadest ainult „umbkaudu”. Nii sõitis noorpaar 1954. aasta suvel Privolnojesse „oma mainet taastama”, kusjuures pärast rongisõitu liiguti edasi juhuslikele autodele hääletades. Kõigepealt peatuti vanaema Vassilissa pool, viimane kallistas Raissat, sõnades: „Kui peenike sa oled! Ja kui ilus!” Ka Sergei Gorbatšovile hakkas Raissa kohe meeldima ja ta „kohtles teda nagu tütart.” Aga Gorbatšovi emale, kes tundus olevat armukade, Raissa ei meeldinud.

      „Mis minia see ka on, kelle sa siia tõid? Temast pole mingit abi.”

      Gorbatšov vastas, et Raissa on lõpetanud ülikooli ja kavatseb saada õpetajaks.

      „Ja kes siis meid aitab? Miks sa ei abiellunud kohaliku tüdrukuga?”

      Gorbatšov sai pahaseks: „Ema, ma ütlen sulle nüüd midagi, mida sul tasub meeles pidada: ma armastan teda. Ta on minu naine. Ja ma ei taha enam mitte kunagi midagi niisugust sinu suust kuulda.”

      Kord, kui Gorbatšovi ema käskis Raissal aeda kasta, sekkus Sergei Gorbatšov: „Teeme seda koos.” Selle peale ema vihastas, aga sai sellest üle ja hiljem isegi sulas. Enne seda aga ühel teisel pingelisel hetkel läks Raissa lihtsalt minema, et mitte ämmaga tülli minna, ja Gorbatšov leidis ta jõe äärest.

      „Mis lahti?” küsis ta naise käest.

      „Mitte midagi.”

      „Siis on hästi. Nii peabki olema.”227

      Raissa ema ei suhtunud väimehesse samuti kuigi soojalt. Püüdes vanemaid mitte koormata arvamusega, et nad peaks noorpaari aitama rahaga, mida neil pole, teatas Raissa neile abiellumisest alles vahetult enne pulmi. Paraku andis katse olla tähelepanelik tagasilöögi. Kui Raissa ja Mihhail sõitsid järgmisel suvel Siberisse „oma pattu heaks tegema”, võtsid naise vanemad „meid vastavalt, ehkki mitte küll lausa vaenulikult vastu”, on tunnistanud Gorbatšov, „aga nad ei varjanud ka oma solvumist.” Raissa nooremad õde-venda võtsid Mihhaili peagi omaks, samuti isa, aga emaga läks kauem aega. Ühe hilisema külaskäigu ajal tõusis Gorbatšov naisest varem ja läks kööki, kus ämm tegi süüa. „Ema, kuidas ma saan teid aidata?” küsis väimees. Jahmunud Raissa ema, kes polnud harjunud, et mehed köögis naisi aitavad, küsis närviliselt: „Kus Raja on?” „Tasa, tasa!” sosistas mees sõrme huultele tõstes. „Ta magab veel.” (Raissa kannatas unetuse käes.) Samal hommikul hiljem küsis ema Raissa käest: „Kelle sa mulle siia tõid, kas mingi juudi või?” Gorbatšov koos naisega ei võtnud seda „kriitikana, vaid ülima kiitusena, sest juudi mehed on kuulsad selle poolest, et on oma naiste vastu väga head”.228

      Pärast seda oli Gorbatšovi läbisaamine ämmaga väga hea. „Minust sai nende lemmikväimees, õigupoolest rohkem nagu poeg.” Kõige soojemad suhted siginesid aga СКАЧАТЬ