Gorbatšov. William Taubman
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Gorbatšov - William Taubman страница 24

Название: Gorbatšov

Автор: William Taubman

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789985343241

isbn:

СКАЧАТЬ nõustunud: Dum spiro spero – Kuni hingan, loodan.221

      Enne kui abielluda, tuli muretseda elukoht ja leida võimalus, kuidas end ära elatada. Mihhail kulutas osa 1953. aasta suvest, ja seda veelgi innukamalt kui varasematel aastatel, tööks Privolnojes koos isaga viljakoristusel. „Näed, mida uued motiivid võivad teha,” naernud Sergei Gorbatšov. Raissale meeldisid kaunid riided ja seetõttu tundus ka Gorbatšovile, „et ta on tõeline printsess”. Ehkki nad tulid vaevalt ots-otsaga kokku, osteti naisele uus seelik ja pluus ning mantliriie. Gorbatšovile on eriti hästi meelde jäänud „taljesse hoidev säravrohelisest riidest ja väikese püstise karusnahkse kraega mantel, mida ta kandis järgmised kaheksa aastat ning pööras riide teisipidi, kui üks pool ära kulus”. Gorbatšovi silmis nägi naine välja hea igasugustes riietes, naine jälgis ka oma kehakaalu ja abikaasa andmetel „ei kasutanud kunagi kosmeetikat, enne kui sai 30-aastaseks”. Naisel oli „sisemine vajadus näha hea välja igas olukorras. Kõikide meie koos elatud aastate jooksul ei näinud ma teda kordagi hommikul sassis soenguga.”222

      Koristades vilja tunduvalt üle riigi kehtestatud normi, teenis Gorbatšov koos isaga tolle aja kohta astronoomilise summa, tuhat rubla, mille Mihhail kulutas pulmadele. Ta ostis kergest šifoonist pulmakleidi Raissale, milles too „nägi välja suurepärane” („mitte just päris pulmakleit,” on meenutanud Raissa, „toona spetsiaalselt selleks kleiti ei tehtud”); mehe pulmaülikond, mille ta ostis samuti suvise teenistuse eest, oli tumesinine ja õmmeldud ilusast kallist kangast, mille nimi oli „Lööktööline”. Sõrmust ja uusi kingi Raissale nad endale lubada ei saanud, ta laenas need ühelt sõbrannalt. Abielu registreeriti 25. septembril Sokolniki perekonnaseisuaktide büroo suures hoones Stromõnka ühiselamu lähedal. Hiljem tähistasid nad seda päeva alati, ükskõik kus ka ei viibitud. Pulmapidu peeti siiski 7. novembril, bolševistliku revolutsiooni aastapäeval ühiselamu (dieet)einelauas. Toidukraamist oli laual kõige rohkem üliõpilastele igapäevast vinegretti, rohkesti oli šampanjat ja viina ning ühele toostile järgnes teine. Mlynářil, mäletab Gorbatšov, „õnnestus kaunistada oma elegantset välismaa ülikonda suure rasvaplekiga. Pidu oli lärmakas ja meeleolukas ning kõik said palju tantsida. Oli tõeline üliõpilaspulm.” Nagu vene pulmades kombeks, hüüdis pulmarahvas „Kibe!”, mis tähendas, et noorpaar pidi viina suudlusega magusamaks tegema. Siinkohal „tekkis aga probleem,” meenutab Gorbatšov, sest Raissa meelest „oli suudlemine nii intiimne toiming, et see on ainult meie kahe omavaheline asi.”223

pilt

      Gorbatšov enne abiellumist, mitte hiljem kui 25. septembril 1953

pilt

      Raissa Titarenko enne abiellumist Gorbatšoviga, mitte hiljem kui 25. septembril 1953

      Pulmaöö kujunes formaalsuseks: see saadeti mööda Stromõnka ühiselamutoas koos kolmekümne külalisega. Tegelikult, tunnistas Gorbatšov hiljem, said neist mees ja naine siis, kui oktoobri alguses koliti elama uude ühiselamusse Lenini mägedesse rajatud pilvelõhkujas. Isegi siis aga oli kooselamisega raskusi, sest ühiselamu sisekorra reeglid nõudsid, et eri soost üliõpilased peavad magama eri ruumides. Ehkki Gorbatšov oli relvastatud abielutunnistusega, ei andnud ametimehed enne järele, kui ta kleepis seinale hiigelsuure karikatuuri, mis kujutas saabastega abielutunnistusel trampivat rektorit.224 Pärast seda, on Raissa meenutanud, „võisime alati koos olla.” „Asusime kirjutama diplomitöid [Mihhaili teema oli „Masside osalus riigi juhtimisel kohalikul tasandil”] ja valmistuma eksamiteks. Lugesime väga palju. Õppisime saksa keelt.”225

      Peagi oli oodata pere juurdekasvu. „Olime väga kogenematud,” meenutab Gorbatšov. „Ei koolis, ülikoolis ega arsti juures olnud keegi meile nendest asjadest midagi rääkinud.” Nii selguski „nagu välk selgest taevast”, et Raissa ootab last. Mõlemad soovisid last väga. Paraku läksid Raissa liigesed vahetevahel niivõrd tursesse, et ta ei saanud liikuda; kord pidi Gorbatšov koos sõpradega kandma naise kätel haiglasse, kuhu ta jäi peaaegu kuuks ajaks, kusjuures, nagu viletsa toitlustamiskorraldusega Nõukogude haiglates tavaline, ära elas ta sõprade toodud toidust, tol korral iseäranis kartulitest, mida Gorbatšov Stromõnka köögis praadis. Ning kuna haigus ja ravimid olid kahjustanud tema südant, hoiatasid arstid, et võib-olla tuleb neil valida, kas päästa ema või lapse elu. „Olime täielikus segaduses, teadmata, mida peale hakata,” mäletab Gorbatšov. „Raissa nuttis kogu aja.” Lõpuks otsustas ta teha abordi, mis tehti Šabolovka tänava sünnitusmajas. Kui Gorbatšov küsis arstidelt, mida nood soovitavad edaspidiseks, oli vastus: kontratseptiive. Missuguseid? Vastus kõlas, et kõige tõhusam meetod on vahekorrast hoidumine.226

      Mihhaili vanemad teadsid eelseisvatest pulmadest ainult „umbkaudu”. Nii sõitis noorpaar 1954. aasta suvel Privolnojesse „oma mainet taastama”, kusjuures pärast rongisõitu liiguti edasi juhuslikele autodele hääletades. Kõigepealt peatuti vanaema Vassilissa pool, viimane kallistas Raissat, sõnades: „Kui peenike sa oled! Ja kui ilus!” Ka Sergei Gorbatšovile hakkas Raissa kohe meeldima ja ta „kohtles teda nagu tütart.” Aga Gorbatšovi emale, kes tundus olevat armukade, Raissa ei meeldinud.

      „Mis minia see ka on, kelle sa siia tõid? Temast pole mingit abi.”

      Gorbatšov vastas, et Raissa on lõpetanud ülikooli ja kavatseb saada õpetajaks.

      „Ja kes siis meid aitab? Miks sa ei abiellunud kohaliku tüdrukuga?”

      Gorbatšov sai pahaseks: „Ema, ma ütlen sulle nüüd midagi, mida sul tasub meeles pidada: ma armastan teda. Ta on minu naine. Ja ma ei taha enam mitte kunagi midagi niisugust sinu suust kuulda.”

      Kord, kui Gorbatšovi ema käskis Raissal aeda kasta, sekkus Sergei Gorbatšov: „Teeme seda koos.” Selle peale ema vihastas, aga sai sellest üle ja hiljem isegi sulas. Enne seda aga ühel teisel pingelisel hetkel läks Raissa lihtsalt minema, et mitte ämmaga tülli minna, ja Gorbatšov leidis ta jõe äärest.

      „Mis lahti?” küsis ta naise käest.

      „Mitte midagi.”

      „Siis on hästi. Nii peabki olema.”227

      Raissa ema ei suhtunud väimehesse samuti kuigi soojalt. Püüdes vanemaid mitte koormata arvamusega, et nad peaks noorpaari aitama rahaga, mida neil pole, teatas Raissa neile abiellumisest alles vahetult enne pulmi. Paraku andis katse olla tähelepanelik tagasilöögi. Kui Raissa ja Mihhail sõitsid järgmisel suvel Siberisse „oma pattu heaks tegema”, võtsid naise vanemad „meid vastavalt, ehkki mitte küll lausa vaenulikult vastu”, on tunnistanud Gorbatšov, „aga nad ei varjanud ka oma solvumist.” Raissa nooremad õde-venda võtsid Mihhaili peagi omaks, samuti isa, aga emaga läks kauem aega. Ühe hilisema külaskäigu ajal tõusis Gorbatšov naisest varem ja läks kööki, kus ämm tegi süüa. „Ema, kuidas ma saan teid aidata?” küsis väimees. Jahmunud Raissa ema, kes polnud harjunud, et mehed köögis naisi aitavad, küsis närviliselt: „Kus Raja on?” „Tasa, tasa!” sosistas mees sõrme huultele tõstes. „Ta magab veel.” (Raissa kannatas unetuse käes.) Samal hommikul hiljem küsis ema Raissa käest: „Kelle sa mulle siia tõid, kas mingi juudi või?” Gorbatšov koos naisega ei võtnud seda „kriitikana, vaid ülima kiitusena, sest juudi mehed on kuulsad selle poolest, et on oma naiste vastu väga head”.228

      Pärast seda oli Gorbatšovi läbisaamine ämmaga väga hea. „Minust sai nende lemmikväimees, õigupoolest rohkem nagu poeg.” Kõige soojemad suhted siginesid aga СКАЧАТЬ



<p>221</p>

R. Gorbachev, I Hope, 61–62.

<p>222</p>

Gorbatšov, Najedine s soboi, 103–104.

<p>223</p>

Gorbatšov, Žizn, I, 71; Gorbatšov, Najedine s soboi, 104.

<p>224</p>

Gratšov, Gorbatšov, 30–31. Autori intervjuu Gorbatšoviga, 2. mail 2007, Moskva. Kümme aastat pärast seda, kui Gorbatšov oli Moskva ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud, õppis autor seal 1965.–1966. õppeaastal Ameerika vahetusüliõpilasena. Elasin samas 5. kvartalis, kus Gorbatšovgi, aga kui küsisin, mitmendas kvartalis tema elas, ei tulnud see talle meelde.

<p>225</p>

R. Gorbachev, I Hope, 69. Tagantjärele ei kiida Mihhail Gorbatšov seda mõtet heaks, hinnates selle „eneseõigustuseks. Kirjutasin maha, mida teised olid juba kirjutanud, nagu seda tegid kõik, ehkki olin lugenud muidki materjale ja veidi isegi kodanlaste töid raamatukogus ning kogusin täiendavaid andmeid Kiievi rajooni nõukogust, kus uurisin alaliste komisjonide ja istungjärkude tööd.” Huvitaval kombel oli minu uurimisteema, kui olin 1965.–1966. õppeaastal Moskva ülikoolis, peaaegu täpselt sama kui Gorbatšovil. Ka mina andsin endale aru, et kõnealune „massiline osalus” pole see, mida Nõukogude propaganda meelsasti reklaamib, aga valisin siiski selle, kuna see oli võimudele tõenäoliselt vastuvõetav.

<p>226</p>

Gorbatšov, Najedine s soboi, 105; vt ka Bobrova, „Poslednjaja ledi”, 286.

<p>227</p>

Gorbatšov, Najedine s soboi, 106–108.

<p>228</p>

Samas, 114; vt ka Bobrova, „Poslednjaja ledi”, 287–288.