Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ katse ükskõik mida kahtluse alla seada tõi kaasa tagajärjed, mille kulminatsiooniks oli parimal juhul peapesu komsomoli- või parteikoosolekul.”146 Temast endast sai komsomolijuht juba esimesel kursusel, edaspidi tõusis ta kogu õigusteaduskonna komsomoliallorganisatsiooni sekretäriks agitatsiooni ja propaganda valdkonnas. Üks tema esimesi komsomoliülesandeid, milleks ta vabastati isegi õppetööst, oli jälgida valimisi Moskva Krasnaja Presnja rajooni valimisjaoskondades: hoolitseda, et inimesed käiks hääletamas ja et saavutataks kommunistliku partei eesmärk tagada oma kandidaadile peaaegu sajaprotsendiline toetus. Tema tähelepanekute kohaselt käis enamus hääletamas „hirmu pärast”.147

      1952. aastal, kõigest 21-aastasena sai temast partei täisliige. Selles ja tema töös komsomoli liinis võis näha (ja mõnigi nägi seda niiviisi) seda, et Gorbatšovist on saanud poliitiline valvekoer, kes peab ülikoolikaaslasi silmas.148 Tõde on tegelikult keerulisem. Muidugi pidi ta laulma kiidulaulu Stalinile ja tema töödele. Õigusteaduskonna parteikoosolekul 1953. aasta alguses rääkis ta vaimustusega, et „Jossif Vissarionovitš Stalini teosed ja partei 19. kongressi [toimus 1952. aastal] materjalid kohustavad meid tõstma oma teadusalase õppetöö taset,” aga avaldas kahetsust, et „meie professorid ja õppejõud pole ilmselt uurinud neid materjale küllalt põhjalikult. Selle tagajärjel on meie seminaride tase madal.”149 Samas näitab kiirus, millega ta tõsteti partei täisliikmeks, teatud poliitikaalast hooletust. Ja tema kursusekaaslaste tunnistused kinnitavad, et kui rääkida nende jälgimisest, siis tegi ta seda ainult minimaalselt.

      Gorbatšovi edutamise partei liikmekandidaadist täisliikmeks pidi heaks kiitma Moskva Lenini rajooni parteikomitee, mille alluvuses oli Moskva Riiklik Ülikool. Kui ta rääkis parteikomiteele kõhklemisi sellest, et mõlemad tema vanaisad on olnud arreteeritud, mida nii mõneski ringkonnas peeti kompromiteerivaks asjaoluks, löödi sellele käega: „Ärge muretsege! Pange see lihtsalt kirja. Sellest on küllalt.”150 Kursusekaaslased usaldasid teda, sest ta oskas hoida saladusi. Nadežda Mihhaljova selgitab, et kuigi Gorbatšovi komsomoliülesanne oli tagada ühiselamus kord, pidas ta peamiselt silmas purjutamist, mitte poliitilisi väärarusaamisi. Galina Danjuševskaja mäletab koosolekut „arstide vandenõu” asjus, kus ta ootas, et Gorbatšov asub hukkamõistjate etteotsa. Selle asemel, imestab naine praegugi, „ei võtnud ta koguni sõna”.151 Enamasti, nagu näib, koondas ta tegelikult tähelepanu õpingutele.

      Mitte ükski õppeaine Moskva ülikoolis, isegi loodusteadused, ei pääsenud poliitilistest õppeainetest. Bioloogia ja füüsika said aastaid tunda ideoloogiaalaseid rünnakuid. Õigusteadust moonutasid stalinistlikud põhimõtted: ei tunnistatud süütuse presumptsiooni ja ülestunnistus loeti süütõendiks. Aga õppekavas olid ka Rooma õigus, poliitilise mõtteloo ajalugu, nn kodanlike riikide ja iseäranis Ameerika Ühendriikide põhiseadused ning selle asemel et ideoloogiliste vastaste mõtteid maha suruda, julgustati üliõpilasi neid hoolikalt tundma õppima, et klassivaenlast paremini mõista. Ehkki jälgiti täpselt partei liini, püüdsid mõned professorid anda märku oma kõhklustest. Üks kuiva kurguga professor rüüpas loengut pidades alati lonksukaupa vett. „Isegi parimad loengud,” tunnistas ta naeratades üliõpilastele, „tuleb alla loputada.”152 Teine vana kooli õppejõud Serafim Juškov oli pühendanud kogu oma elu Moskoovia-Venemaa keskaegse eelkäija Kiievi-Venemaa uurimisele, aga ometi hakati teda äkki süüdistama „juurteta kosmopolitismis”, märk, millega tavaliselt sildistati juute. „Süüdistuse absurdsus oli täiesti ilmne,” meenutab Gorbatšov, eriti veel kui pidada silmas Juškovi endisaegsetele venelastele omast vanamoodsat riietumisviisi. Ta käis ringi, peas laiaääreline õlgkaabu ja seljas tikanditega kaunistatud pükste peal kantav särk, mis oli vööga kinni tõmmatud. Sellegipoolest kutsuti Juškov õigusteaduskonna õppenõukogu ette, kus ta siis seisis, oma vana õlgkaabu näpus ja ütles enda kaitseks kõigest paar sõna: „Vaadake mind ometi!” Juškov jäeti rahule. „Tema loengud meeldisid meile,” meenutab Gorbatšov, aga see, kuidas ta neid esitas, andis üliõpilastele võimaluse teha eakale õppejõule „ideoloogilist vingerpussi”. Talle esitati küsimus, kuidas ta analüüsiks Kiievi ajalugu, kui ei kasutaks palju viiteid marksismile-leninismile. „Ta avas innukalt oma suure, pungil täis portfelli, tõmbas sealt ühe klassikalise teose, seadis prillid ninale ja asus otsima sobivat tsitaati.”153 Vingerpussi mõte oli pilgata poliitilist valvsust seda ise sardooniliselt rakendades.

      Kui Gorbatšov, nii välimuselt kui ka kõneviisilt kohmakas maapoiss, esimest korda Moskva ülikooli saabus, hakkasid kursusekaaslased teda nokkima: „Mulle oli uudne see, et nende endi jutu järgi tuli neil koolitee selgeks õppida, mina aga käisin ju külakoolis.” Aga ta leidis, et tema niisugune naiivsus on tegelikult hea: sageli „kartsid moskvalased välja näidata oma taipamatust ja kartsid loengu ajal selgitust küsida”. Tema ise aga „põles uudishimust ja soovist kõike õppida ja mõista”. Kuigi „ma polnud kunagi tundnud puudust eneseuhkusest ja ma omandasin ükskõik mida uut kergesti”, pidi ta siiski õppides vägagi pingutama. Ei läinud kuigi kaua, kui ta suutis „kaitsta oma seisukohti vaidlustes ka võimekamate kursusekaaslastega”.154

      Gorbatšov kinnitab, et õppis „himuga, palavikuliselt”. „Me kõik tegime palju tööd,” meenutab Rudolf Koltšanov, „aga tema töötas rohkem kui keegi teine.”155 „Sellele, mille teised tegid ära tunni või kahega,” ütleb Mihhaljova, „kulutas tema kolm või neli tundi.” „Ta oli väga hoolas,” jätkab Mihhaljova, „kui teised läksid magama, tegi tema veel tööd edasi.” „Tean päris kindlalt,” räägib Zoja Bekova, „et ta ei lõpetanud kunagi enne kella kaht või kolme hommikul, kusjuures ta oli tõusnud kell viis või kuus hommikul. Ta õppis, luges ja tegi kõik, mis suutis, et tõusta moskvalaste tasemele.”156 „Tema intelligentsuses polnud midagi maapoisilikku,” meenutab Volodja Lieberman, kes nagu Mihhaljova ja Zdeněk Mlynář oli Gorbatšoviga samas õpperühmas.

      Gorbatšov Tööpunalipu ordeniga, mitte varem kui 1949

      Gorbatšov ei häbenenud näitamast oma üleolekut teistest töö valdkonnas. Liebermani mäletamist mööda kandis ta oma Tööpunalipu ordenit „kogu esimese aasta ja see äratas tähelepanu”. Sellegipoolest, lisab Mihhaljova, jäi mulje, et Gorbatšovil „pole komplekse: ta mõistis oma puudulikku kultuuritaset ja asus abi otsima.” Roheliste silmade ja ronkmustade juustega Mihhaljova oli üks neid, kelle abi Gorbatšov küsis. Naine mäletab, et oli öelnud: „Miša, sa vaeseke elad ju ühiselamus. Halbade sardellide peal ära ei ela. Tule minu poole õppima. Ema on suurepärane kokk!” Nadežda tutvustas Gorbatšovile ka Moskva kultuurielu. „Ta võis näiteks paluda: „Nadežda, kui lähed muuseumi, vahest võtad mind ka kaasa ja seletad, mida sellest kunstnikust arvata.” Või: „Kui lähed konservatooriumi,157 võta mind kaasa ja seleta, mida helilooja selle teosega mõtles.” Ta ei häbenenud küsida.” Teine sõber mäletab, kuidas Gorbatšov küsis, mis on ballett: „Olen kuulnud, et sellest räägitakse, aga pole seda kunagi näinud.”

      „Ma nähtavasti meeldisin Gorbatšovile,” meenutab Mihhaljova, „aga ta ei näidanud oma huvi neidude vastu kunagi välja.” „Ta ei hoolinud alkoholist ega kaardimängust,” selgitab Lieberman. „Aga ehkki ta oli väga nägus ja uhkete juustega, ei ilmutanud ta kunagi kuigi palju huvi naiste vastu.” Noil aastail tehtud fotol sarnaneb tumedate juuste ja silmadega ning pehme viltkaabuga Gorbatšov tõepoolest Prantsuse filminäitlejaga. „Aga Gorbatšovil on alati olnud hämmastav töövõime … Ei mingeid hobisid. Ei mingeid kõrvalhuvisid. СКАЧАТЬ