Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõitis ta koos isa ja päevinäinud vana kohvriga, kuhu ema oli pakkinud tema vähesed riided ja toidumoona sõidu ajaks, Privolnojest umbes 35 kilomeetri kaugusel asuvasse Tihhoretski raudteejaama. Vanaisa Pantelei, kes jättis temaga hüvasti, kui Gorbatšov ronis koos isaga veoautosse, mis viis nad jaama, „oli väga erutatud. Tal oli minu pärast väga hea meel, aga tal oli kahju, et ma ära sõidan. Tal olid pisarad silmis. See oli väga kurb.”133 Gorbatšovi isagi oli nii erutatud, et jäi vagunisse, kuni rong hakkas liikuma, ja hüppas siis kiiruga maha ning unustas anda pojale rongipileti. Kontrolör oleks võib-olla Gorbatšovi rongist välja tõstnud, kui teised üldklassi vaguni reisijad poleks talle appi tulnud: „Mida te mõtlete?” karjuti kontrolörile. „Tema isa võitles rindel. Kas te ei näinud tema medaleid?” Kontrolör andis järele, aga tingimusel, et Gorbatšov ostab järgmises jaamas uue pileti (mida ta võis endale hädavaevu lubada).134

      Moskva rong peatus paikades, millest Gorbatšov oli varem ainult kuulnud ja unistanud – Rostov, Stalingrad, Harkov, Orjol, Kursk, Voronež, mis kõik olid veel sõjaajast osaliselt varemeis –, enne kui jõudis viimaks pealinna. Algus polnud kuigi kerge: Gorbatšov ei tundnud end esialgu „kuigi hästi”. Tema uued tuttavad nimetasid „Moskvat ennast üheks suureks külaks”, aga talle ei meenutanud see küll küla. Privolnojes ei olnud elektrit, raadiot (peale keskväljakul oleva valjuhääldi) ega telefoni, aga õhk oli puhas ja lõhnas hästi ning „öösel särasid tähed nii, nagu oleks keegi taeva alla riputanud laternad”. Moskvas, mis mürises trammide ja metroorongide kolinast, „oli mulle kõik uus: Punane väljak, Kreml, Suur Teater, esimene käik ooperisse, balletietendusele, Tretjakovi galerii ja Puškini muuseum, esmakordne sõit jõelaevaga Moskva jõel, esimene äärelinna külastus, osalemine revolutsiooni aastapäeva demonstratsioonil. Iga kord haaras mind enneolematu uudsustunne.”135

      Stalini viimastel eluaastatel hinnati talurahvast Moskvas eriti madalalt. Talurahvas oli nii Marxi (kes rääkis „maaelu idiootsusest”), Lenini (kes väitis, et korraldas „proletaarse revolutsiooni”) kui ka Stalini (kes ekspluateeris ja represseeris talurahvast) meelest alati olnud tagurlik mass ja samal arvamusel olid ka elu näinud moskvalased.136 Gorbatšovile aga tundusid moskvalastest kursusekaaslased esialgu lootusetult alaarenenutena. Nad elasid edasi oma vanemate korterites, kuna tema ja teised mujalt tulnud elasid ühiselamus. „Meie esindasime Moskva eliiti,” selgitas Gorbatšovi ülikoolikaaslane Dmitri Golovanov. „Gorbatšov ei pakkunud meile suuremat huvi.”137 „Ta oli läbinisti provintslik,” on öelnud Zoja Bõkova. „See oli ilmselge. Ta nägi välja nagu maakas.138 Seda sai aru ka tema kõneviisist,” on meenutanud Golovanov.139 Ta rääkis lõunavene murret, asendades tugeva g pehmema h-ga. „Tal oli üksainus ülikond ja ta kandis seda kõik viis aastat,” lisab Nadežda Mihhaljova.140 „Ja mõnikord käis ta ringi ilma sokkideta, sest tal polnud ühtki paari.”

      „Niisugused arvamused aga kadusid, kui Gorbatšov oli aasta ülikoolis õppinud,” meenutab teine üliõpilane, Rudolf Koltšanov. „Pärast seda ei vaadatud talle enam ülalt alla, kõik kohtlesid teda kui võrdset.”141 Gorbatšov ei lasknud end eliidi arvamusest häirida, pigem vastupidi, viie aasta pärast oli ta valmis maailma äärtpidi õlale võtma. Ööl enne lahkumist Moskva Riiklikust Ülikoolist 1955. aastal mõtles ta läbi, mida need aastad talle tähendasid. „See maapoiss, kes 1950. aastal ülikooli astus, ja mees, kes selle viis aastat hiljem lõpetas, olid „kaks täiesti erinevat inimest”. Kodu oli kasvatanud teda „kui isiksust ja kodanikku” ning sedasama tegid ka kool ja õpetajad. Ta oli tänulik kaaslastele viljakoristusel, kes „õpetasid mind tööd tegema ja aitasid mõista tööinimese väärtushinnangute süsteemi”. Ja siiski oli just Moskva ülikool see, kust ta omandas „põhilised teadmised ja sisemise jõu, mis said määravaks otsustuste puhul, mida ma tegin. Seal algas pikk protsess minu kodumaa ajaloo ümberhindamisel selle oleviku ja tuleviku üle. Ühte tean kindlasti: nende viie aastata ei oleks poliitik Gorbatšovi.”142

      Gorbatšov pole ainus tagasihoidliku päritoluga ülikooli lõpetaja maailmas, kellele kõrgharidus andis uue hingamise. Paraku oli kõrgharidus stalinismi viimastel aastatel läbi imbunud propagandast ja ajupesust. Siiski oli isegi enne Stalini surma 1953. aastal võimalik saada Moskva Riiklikust Ülikoolist tõeline kõrgharidus.

      Mõningad professorid, kes olid ise saanud hariduse enne või vahetult pärast 1917. aastat, tutvustasid üliõpilastele filosoofia- ja poliitikaalaste ideede laia maailma. Gorbatšovi üliõpilasaastad koos pealinna rikkaliku vaimu- ja kultuurieluga kujundasid temast mehe, kes pidas ennast intellektuaaliks, mille all ta mõtles filosoofilist meelelaadi, ning just see asjaolu võimaldab meil mõista seda visiooni, mis tõstis ta hiljem juhtivate poliitikute hulka, aga ka tema kui juhi teatud piiratust.

      Moskva ülikoolist leidis Gorbatšov kaks tema elu oluliselt mõjutanud sõpra. Üks neist oli tšehhi rahvusest üliõpilane Zdeněk Mlynář, kellest edaspidi sai 1968. aasta Praha kevade peaideoloog. Teine oli tema tulevane abikaasa Raissa Titarenko.

      Stalin suri 5. märtsil 1953. Tema viimaseid eluaastaid iseloomustavad uued repressioonide lained. Nn Leningradi afääriga likvideeriti 1949. aastal parteijuhid, kelle juured olid omaaegses keisririigi pealinnas. 1952. aasta kosmopoliitidevastane kampaania oli suunatud juutide vastu. Jaanuaris 1953 kuulutasid Stalini ustavad käsilased, et on paljastanud arstide vandenõu, milles osalenud Kremli arstid, kellest enamik olid juudid, olevat seadnud eesmärgi tappa Nõukogude Liidu juhid. „Vandenõu” laialdane avalikustamine süütas massihüsteeria: liikvele läksid jutud haiglates tapetud vastsündinutest, vähenes haiglate ja apteekide külastatavus. Üks arreteeritud arst, tuntud patoloog Jakov Rappoport, meenutas hiljem kopsupõletikus lapse ema, kes ei olnud nõus andma lapsele penitsilliini, mille arst oli ette kirjutanud: „Las ta sureb pigem haigusse kui mürgist, mida ma talle oma käega annan.”143

      Moskva ülikoolgi ei pääsenud päriselt nakkusest. „Õhkkond oli ideoloogiast küllastunud,” meenutab Gorbatšov. Õppetöö eesmärk näis olevat „noorte ajude pesemine”. Nii professoritel kui ka üliõpilastel „hoiti hoolega silm peal”.144 Aga siiski võis sõjajärgsetel aastatel Nõukogude ühiskonnas märgata muutuste algeid. Oma maine tõttu ja kuna nõukogude riik vajas kõrgtaseme spetsialiste, jäi Moskva ülikool üleüldisest hirmuõhkkonnast mõnevõrra kõrvale.

      Gorbatšovi põlvkond astus pärast kohutava sõja lõppu ellu kantuna optimismist ja tulisest otsusekindlusest parandada oma elu. Ikka veel uskudes võrdsusse, mida tõotas kommunismiõpetus, ei pidanud vaestest maapiirkondadest tulnud üliõpilased ennast sugugi halvemaks kui eliidi lapsed. Sõjaveteranid, kellel oli ülikoolidesse astumisel teiste ees eelis, erinesid noorematest üliõpilastest. Nad olid jäänud ellu, võitnud sõja ja pöördunud triumfiga tagasi ning olid nüüd eriti valmis tulevikku ehitama. „Kõigil meie põlvkonnast oli kindel usk sotsialistlikesse väärtustesse,” meenutab Leonid Gordon, kes õppis Moskva ülikoolis ajalugu aastail 1948–1953. „Põlgasime rikkust ja kõike, mida pidasime kodanlikuks. Meie nõukogude patriotism oli tugev.” Gorbatšovi tulevane nõunik Nail Bikkenin on meenutanud, et tema ja tema sõprade „usk meie kodumaasse ja selle välja kuulutatud ideaalidesse oli tugev … NSV Liit oli määratute võimaluste maa ja meil oli ees tohutu tööpõld.” Moskva ülikooli filosoofiateaduskond, kuhu Raissa Titarenko astus 1949. aastal, oli üliõpilaste silmis intellektuaalselt uudsete ja põnevate ideede kasvulava. Nõukogude sotsioloogia (seda õpetati filosoofiateaduskonnas) ja avaliku arvamuse uurimise pioneer Juri Levada meenutab: „Jäi mulje, nagu poleks ei enne ega pärast olnud siin nii huvitavaid СКАЧАТЬ