Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keskkonnas muutus kõik üsna varsti. Vanad õppehooned, mis andsid peavarju Moskva Riikliku Ülikooli teaduskondadele, olid kõik veel kesklinnas Mohhovajal üsna Kremli lähedal. Ühiselamu oli aga seitse kilomeetrit eemal Sokolniki rajoonis Stromõnka tänaval Jauza jõe ääres.160 18. sajandi alguses Peeter I ajal sõjaväele kasarmuks ehitatud hiigelsuur neljakordne kollane hoone mahutas mitu tuhat üliõpilast. Aspirandid ja üliõpilased majutati teaduskondade kaupa: ajaloolased, filosoofid, füüsikud, bioloogid, kirjanduse ja õigusteaduskonna tudengid ning teised. Tervelt kuni kakskümmend kaks esimese kursuse üliõpilast elas ühes suures ruumis, mille sisustuse moodustasid peamiselt voodid (mille all kohvris hoiti isiklikke asju), väikesed öökapid voodi kõrval, üks suur laud mõne tooliga, üks-kaks raamaturiiulit ja üks riidekapp. Teisel õppeaastal pidid tuba jagama „ainult” üksteist üliõpilast ja kolmandal kursusel oli neid ühes toas „kõigest” kuus. Igal korrusel oli üks ühisköök, mida pidid jagama sajad üliõpilased, ning üks suur pesuruum, kus polnud sooja vett. Raissa Gorbatšova, kes oli samuti üles kasvanud provintsis, on meenutanud, et naiste pesuruumis olid ainult WC-potid ja valamud.161 Koltšanovi mäletamist mööda polnud meeste pesuruumis tualetikabiine, olid ainult WC-potid. Kodumaal Tšehhoslovakkias paremate oludega harjunud Zdeněk Mlynář räägib „ühiskäimlast, kus oli pesemisvõimalus” ja lisab, et „kõigi hoone asukate jaoks oli õues ühissaun”.162 Saun oli vaheldumisi avatud meestele või naistele.163

      Dmitri Golovanov, kes elas vanematekodus, mäletab Stromõnkat kui „kohutavat, vanglat meenutavat” paika.164 Gorbatšovi-sugusele maapoisile tundus see aga peaaegu luksuslikuna. Tema minimaalne garderoob ei tundunudki väga imelik, sest üliõpilastel olid sageli seljas kantud püksid ja pluusid, vanad koolivormid või sõduripluusid.165 Samas oli ka kohvik ja einelaud, meenutab Gorbatšov, „kus sai mõne kopika eest osta tassi teed, laudadel ootas aga piiramatus koguses leiba. Oli ka juukselõikla ja pesumaja, ehkki harilikult pesime oma riided ise, kuna polnud raha. Meil oli oma haiglagi, mis oli mulle samuti uudis, sest meie külas oli kõigest esmaabipunkt. Meie käsutuses oli raamatukogu avara lugemissaaliga [aga Koltšanov mäletab, et kuna seal polnud kunagi vabu kohti, käisid üliõpilased seal vahetuste kaupa ööd ja päevad läbi], üliõpilasklubi kõikvõimalikeks kultuuriharrastusteks ja sportimiseks. See oli meie oma maailm, üliõpilaste maailm oma kirjutamata seaduste ja reeglitega.”166

      Ülikoolilinnak Stromõnkal, mis ei maganud kunagi, kus valgus põles kogu öö, võis uhkustada oma peatänavate (pikad koridorid, kuhu koguneti lobisema), mitteametlike vaidlusklubide (sageli kohtuti pesuruumis), turgude (kus niisugused üliõpilased nagu Gorbatšov, kellel oli vähe raha, aga kes vahetevahel said vanematelt toidupakke, tegid vahetuskaupa) ja koguni strateegiaga, kuidas sõita kesklinna: tudengid ujutasid trammid niivõrd üle, et konduktoritel polnud vähimatki võimalust jälgida, kas nad on sõidu eest maksnud – tavaliselt ei olnud maksnud. 1953. aasta lõpul kolisid Stromõnka asukad ümber uutesse luksuslikesse ühiselamuruumidesse Lenini mägedesse kerkinud hiiglaslikku pulmatorti meenutavas pilvelõhkujas, kus elati nn blokkides, st kahes eraldi magamistoas, millel oli ühine vannituba. Aga nii kirja pandud mälestustes kui ka isiklikult rääkides meenutab Gorbatšov Stromõnkat suurema nostalgiaga kui Lenini mägesid.

      Kas ta tõusis Moskva ülikoolis esile kui keegi, kes võib ühel päeval asuda juhtima oma kodumaad ja maailma? „Ta polnud mitte mingil juhul meie kursuse kõige silmapaistvam üliõpilane,” ütleb Rudolf Koltšanov. „Miski ei vihjanud, et temast saab suur reformaator ja ülemaailmse tähtsusega riigijuht, kes ainult ootab oma tundi.”167 Hilisem tuntud sotsioloog Natalja Rimaševskaja mäletab, et Gorbatšov „ei püüdnud kunagi esile tikkuda, vaid püüdis pigem jääda varju. Loengul istus ta harilikult viimastes ridades. Need, kes tahtsid silma paista, püüdsid hõivata keskmised kohad esireas. Naljatamisi pöördusime Gorbatšovi kui „kuulsa kombaineri” poole, millega märgiti ära ordenit, mida ta kandis.”168 Aga Gorbatšovil oli ka kõigile kohe silma hakanud väärtusi. Kogu tema tähelepanu koondus sulle, kui ta sinuga rääkis, on meenutanud mitu toonast kaasvõitlejat. „Miša polnud kunagi saama peal väljas,” ütleb Lieberman.169 Koltšanovi andmetel oli Gorbatšov „avatud, soe ja seltskondlik” ning tal oli „palju sõpru”.170

      Gorbatšov väidab, et talle ei meeldinud tuim õpetamine ja mehaaniline tuupimine. Ja nii jätkas ta siingi keskkoolis alustatud tava esitada õppejõududele igasuguseid küsimusi. Ta oli valmis alustama vaidlust ühe iseäranis igava professoriga, meenutab ta ise, ehkki Gorbatšovi rühmavanem Valeri Šapko soovitas tal oodata, kuni lõpueksamid on tehtud. Gorbatšov ei hakanud ootama ja õppejõud maksis talle kätte, pannes talle viie asemel hinde neli, mille tõttu Gorbatšov jäi ilma talle nii vajalikust kõrgemast stipendiumist. Kui 1952. aasta sügisel ilmus Stalini viimane „geniaalne” teos „Sotsialismi majandusprobleemid NSV Liidus”, piirdus üks professor lihtsalt sellega, et luges loengu ajal suurteost valjusti ette. Gorbatšov saatis talle allkirjata kirjakese: „Siin on ülikool ja siia võetakse vastu inimesed, kes on käinud kümme aastat koolis, see tähendab inimesed, kes oskavad ise lugeda.” Professor luges kirja põlglikult ette ja tähendas, et ilmselt on selle kirjutanud keegi, kes ei austa ei marksismi-leninismi, kommunistlikku parteid ega ka NSV Liitu. Ja seepärast polevat selle kirjutanud „kangelane” ka julgenud sellele alla kirjutada. Gorbatšov tõusis pikkamisi püsti ja tutvustas ennast. Niisugusest trotslikust käitumisest oli juttu kõigis instantsides kuni Moskva partei linnakomiteeni välja, aga seal otsustati asi summutada. Jälle kord tuli kasuks Gorbatšovi töölis-talupoeglik päritolu.171

      Kursusekaaslased kinnitavad tema otsekohesust. 1930. aastate repressioonide aja peaprokurör Andrei Võšinski oli kehtestanud Nõukogude Liidus õigusemõistmisel normi, mille kohaselt süüdistatava ülestunnistus on küllaldane süütõend. „Paljud meist võtsid seda kui lõplikku tõde,” möönab Gorbatšovi sõber Golovanov, „aga mitte Gorbatšov. Ta ei saanud seda avalikult ümber lükata, sest muidu oleks ta välja visatud. Küll aga avaldas ta oma arvamust sõprade hulgas: „See on vale, täiesti vale. Ülestunnistusi saab välja pressida.””172 Kui hüsteeria seoses nn arstide vandenõuga oli 1952. aastal täies hoos, jõudis Gorbatšovi hea sõber Volodja Lieberman auditooriumi kolmetunnise hilinemisega, ise „rusutud, kahvatu ja näost ära”. Pisarad silmas, seletas ta, et temas tunti ära juut ja ta visati bussist välja. Hiljem, õigusteaduskonna koosolekul seadis keegi teine üliõpilane Liebermani ustavuse kahtluse alla. Medalitega autasustatud sõjaveteran ja kursuse parim kõnemees Lieberman tahtis teada: „Kas mina pean ainsa juudina teie hulgas võtma endale vastutuse kõikide juutide eest?” Sel hetkel, meenutab Lieberman ise, hüppas Gorbatšov püsti, osutas käega Liebermani süüdistaja poole ja hüüdis: „Sa oled üks selgrootu limukas!”173 „See ei olnud poliitiline protest,” meenutab Gorbatšov. „Selleks polnud aeg veel küps. Tegu oli intellektuaalse protestiga selle vastu, kuidas koheldi sõjaveterani ja inimest.”174

      Kõige tulisemad vaidlused toimusid hilja öösel. „Olime jagunenud kõikvõimalikeks ideoloogilisteks leerideks ja kildkondadeks,” mäletab Koltšanov. „Keegi võttis tsiteerida Trotskit, keegi teine kritiseerida Leninit Brest-Litovski rahu [sõlmiti Saksamaaga 1918. aastal] pärast, või koguni arvustada Stalinit selle eest, kui primitiivselt ta selgitab filosoofiaalaseid ideid. Minu enda lemmik oli [Pjotr] Struve [liberaalsete vaadetega reformimeelne tegelane enne 1917. aastat] … Muidugi oli vägagi rumal niimoodi rääkida ja see olekski võinud meile kalliks maksma minna. СКАЧАТЬ