Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

      AUTORI MÄRKUS

      Erilist tähelepanu tuleb pöörata kolmele probleemile: poliitiliste siltide kleepimisele, valitseva kommunistliku partei poliitbüroo koosolekute protokollidele ja vene nimede kirjutamisviisile.

      Nõukogude (aga ka lääne) vaatlejatel oli Gorbatšovi võimuloleku ajal kombeks sildistada tema vastaseid vasakpoolsete ja parempoolsetena. Neid kommunistliku partei liikmeid, sõjaväelasi, julgeolekutöötajaid ja teisi, kes olid Gorbatšovi reformide vastu, nimetati parempoolseteks. Demokraate, iseäranis aga radikaalsete vaadetega demokraate, kes õhutasid Gorbatšovi turumajanduse kehtestamisel kiirustama, teati kui vasakpoolseid. Pidades aga silmas seda, kuidas niisuguseid mõisteid kasutati väljaspool NSV Liitu – kommuniste nimetati harilikult vasakpoolseteks ja turumajanduse ustavaid poolehoidjaid parempoolseteks –, siis võib nende niisugune kasutamine käesolevas raamatus osutuda eksitavaks. Seetõttu olen üldjuhul nimetanud reformide vastaseid vanameelseteks või konservatiivideks (ehkki ka viimane termin võib tekitada mõningat segadust) ja neid, kes arvustasid Gorbatšovi liiga aeglase tegutsemise pärast, radikaalideks või – kui nad olid mõõdukamatel seisukohtadel – liberaalideks.

      Alates 1966. aastast tehti poliitbüroo istungitest ametlikke üleskirjutusi (рабочие записи), esialgu kommunistliku partei keskkomitee üldosakonna juhi tehtud märkmete põhjal, hiljem tegid seda elukutselised stenografistid.1 Kui Gorbatšov oli partei peasekretär, tegid üksikasjalisi märkmeid ka tema abid Anatoli Tšernjajev, Georgi Šahnazarov ja Vadim Medvedev, kes osalesid poliitbüroo istungitel, aga kellel polnud õigust sõna võtta. Märkimisväärne osa nende abide ülestähendustest on saadaval Moskvas asuva Gorbatšovi fondi arhiivis. Üks väike osa üleskirjutusi on kättesaadav avalikult, suur osa aga nn fondis 89, mille avalikustas Venemaa president Boriss Jeltsin 1992. aastal. Fondi 89 dokumendid, mis on Venemaa riiklikus lähiajaloo arhiivis (RGANI) Moskvas, on omandanud ja teinud avalikuks Stanfordi ülikooli Hooveri instituut. Kongressi raamatukogu Dmitri Volkogonovi kogu (Dmitry Volkogonov Collection) sisaldab Volkogonovi enda valitud poliitbüroo istungite üleskirjutusi. Riiklikus julgeolekuarhiivis (National Security Archive – NSA) Washingtonis, kus tegin suurema osa tööst, on nii fondi 89 kui ka Volkogonovi kogu üleskirjutused, aga ka muid poliitbüroo dokumente, mille on kogunud arhiivi töötajad. Niipalju kui mina saan öelda, ei ole ametlikud üleskirjutused ja Gorbatšovi abide märkmed poliitbüroo istungitelt kuigivõrd erinevad, kui need puudutavad konkreetseid arutelusid, aga ametlikud üleskirjutused on pikemad, sest Gorbatšovi abide märkmetes pööratakse loomulikult kõige üksikasjalikumat tähelepanu tema sõnadele. Ametlikes ülestähendustes pööratakse rohkem tähelepanu poliitbüroo teiste liikmete kommentaaridele, millest mõnigi on Gorbatšovi suhtes kriitiline, seda võib-olla seetõttu, et siin avaldub neid üleskirjutuste ettevalmistamist juhtinud Gorbatšovi abi Valeri Boldini mõju, kes pettus oma ülemuses järjest rohkem.

      Käesolevas raamatus on tsiteeritud mõlemaid poliitbürool tehtud ülestähendusi. Kui pole märgitud teisiti, tuleb eeldada, et riikliku julgeolekuarhiivi kollektsiooni READD-RADD alusel tsiteeritud materjalid on ametlikud üleskirjutused, Gorbatšovi fondi arhiivist (GFA) pärit märkmed on teinud aga Tšernjajev, Šahnazarov või Medvedev, kes on ära märgitud ka käesoleva raamatu märkustes. Teisi materjale tsiteeritakse teistest raamatutest, mille hulgas on ka 26 köidet (seni) Gorbatšovi kogutud teoseid „Собрание сочинений” ja teised Venemaal ning läänes avaldatud dokumendikogud.

      Vene nimede translitereerimisel inglise keelde on käibel mitu süsteemi. Käesolevas raamatus on kasutatud kirjaviisi, mis on kõige levinum või kättesaadavam vene keelt mittevaldavale lugejale ja annab kõige tõetruumalt edasi vene keele kõla. Märkuste ja bibliograafiaosas kasutatakse aga Kongressi raamatukogu transliteratsiooni süsteemi, mida sageli kasutatakse raamatukogukataloogides. Näiteks kui seal on juttu Gorbatšovi kauaaegsest ja lähedasest abist Anatoli Tšernjajevist, siis on tema nimi toodud kujul Anatolii Cherniaev.2

      Raamatu põhiosa hõlmavast ajast oli Ukraina osa Nõukogude Liidust. Toona kasutati Ukraina isiku- ja kohanimede venepäraseid variante nii ametlikus kui sageli ka mitteametlikus kontekstis. Seepärast, et mitte lugejat segadusse ajada, kasutatakse venepäraseid variante, välja arvatud materjalides, mis on avaldatud pärast seda, kui Ukrainast sai iseseisev riik.

      TEGELASED

      Abalkin, Leonid – majandusteadlane, NSV Liidu ministrite nõukogu esimehe asetäitja 1990–1991.

      Abuladze, Thengiz – Gruusia filmi „Patukahetsus“ režissöör.

      Adamovitš, Aless – Valgevene kirjanik ja kriitik, oli pärast 1989. aastat NSV Liidu ülemnõukogu liige.

      Afanasjev, Juri – NSV Liidu rahvasaadikute kongressi saadik, regioonidevahelise saadikuterühma kaasesimees 1989–1991.

      Afanasjev, Viktor – ajalehe Pravda peatoimetaja 1976–1989.

      Ahmatova, Anna – kuulus vene luuletaja (1889–1966).

      Ahromejev, Sergei – NSV Liidu marssal, Nõukogude relvajõudude kindralstaabi ülem 1984–1988, Gorbatšovi sõjaline nõunik 1988–1991.

      Aitmatov, Tšingiz – nõukogude ja kirgiisi kirjanik.

      Aleksandrov-Agentov, Andrei – kommunistliku partei peasekretäride nõunik välispoliitika asjus Brežnevist Gorbatšovini, 1966–1986.

      Alijev, Geidar – Aserbaidžaani kommunistliku partei esimene sekretär 1969– 1982, NSV Liidu ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja 1982–1987, poliitbüroo liige 1982–1987.

      Allison, Graham – Harvardi ülikooli Kennedy-nimelise kolledži professor.

      Andrejeva, Nina – keemiaõppejõud ja partei realiige, kes avaldas 1988. aastal ajalehes Sovetskaja Rossija artikli, milles süüdistab Gorbatšovi, et ta on läinud reformidega liiga kaugele.

      Andreotti, Giulio – Itaalia välisminister 1983–1989, peaminister 1972–1973, 1976–1979, 1989–1992.

      Andropov, Juri – NLKP keskkomitee peasekretär novembrist 1982 veebruarini 1984, KGB esimees maist 1967 maini 1982.

      Arbatov, Georgi – NSV Liidu teaduste akadeemia USA ja Kanada instituudi asutaja ja juhataja 1967–1995, NLKP keskkomitee liige, NSV Liidu ülemnõukogu saadik 1985–1991, Andropovi ja Gorbatšovi lähedane nõunik.

      Bakatin,Vadim – NSV Liidu siseminister 1988–1990, presidendinõukogu liige 1990–1991, KGB esimees septembrist novembrini 1991.

      Baker, James III – George W. Bushi riigisekretär 1989–1992, Reagani ajal Valge Maja personaliülem 1981–1985, rahandusminister 1985–1988.

      Baklanov, Grigori – vene kirjanik.

      Baklanov, Oleg – 1991. aasta augustiputši osaline, NLKP keskkomitee sekretär sõjatööstuse asjus 1988–1991, üldmasinaehituse minister 1983–1988.

      Bekova, Zoja – Gorbatšovi kursusekaaslane Moskva Riiklikus Ülikoolis.

      Bikkenin, Nail – NLKP keskkomitee funktsionäär.

      Bil’ak, Vasil – slovaki kommunistide juht.

      Billington, СКАЧАТЬ