Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hariduse. Sellega, kuidas nad elasid oma elu, kasvatasid nad meis vastutustunnet – nii tegudes kui ka käitumises. Ja võib-olla kõige tähtsam, mida vanemad mulle andsid, oli võime mõista teiste vajadusi, saada osa nende leinast, nende valust: see tähendab empaatia. Ei, mitte ükski põlvkond ei ela meie patusel Maal asjata.”200

      Raissa vahetas aina koole, kuna tema ringirändav pere vahetas kogu aeg elukohta. Nii nagu tema tulevane abikaasa pidi temagi läbi ajama väheste, sageli kodus tehtud koolitarvikutega: üks õpik viie lapse peale, ajalehepaberist valmistatud vihikud, tahmast kokku segatud tint.201 Ta mäletab, et tundis „teatud sisemist piirangut, ujedus- või eraldatustunnet”, mille põhjus peitus tema enda arvates lakkamatult vahetuvates koolides. Kui jätkata, siis nagu Mihhailgi, võttis ta õpinguid väga tõsiselt, aga sama kehtib ka muude harrastuste kohta, nagu laulmine, näitlemine, võimlemine, pidutsemine või koguni pühalikud tõotused teistele üliõpilastele: „Olla ustavad, hoida alati kokku, aidata üksteist ja mitte varjata midagi üksteise eest. Me koguni segasime tilga oma verd teise omaga, milleks tuli sõrme lõigata.”202 Nagu tema tulevane abikaasa nii õppis ka Raissa hoolega ja hästi, mistõttu vanematel polnud vajadust tema edusamme jälgida: „Ma ei mäleta ühtegi korda, kus vanemad oleks kooli kutsutud. Ja nad ei kontrollinud kunagi minu kodutöid.”

      Nagu Mihhail nii oli ka Raissa innukas lugeja. „Kõige õnnelikumad ja meeldejäävamad hetked lapsepõlvest … on seotud raamatute lugemisega pereringis. Mulle meeldis valjusti lugeda. Olid need alles kaunid õhtud! Puud praksusid ahjus või pliidi all. Ema valmistas süüa.” Õde Ljudmila (sündinud 1938) ja vend Jevgeni (sündinud 1935) „seadsid end minu kõrval sisse. Ja mina muudkui lugesin.” Raissa lõpetas keskkooli Baškiirias Sterlitamakis 1949. aastal kuldmedaliga, mis oli kröömike parem kui tema tulevase hõbemedal. See andis talle õiguse astuda kõrgkooli sisseastumiseksamiteta. Talle, nagu ka Gorbatšovile, oli sissesaamine Moskva ülikooli triumf, aga lahkumine seitsmeteistkümnesena pealinna, sõit ülerahvastatud ja üleköetud raudteevagunis võimaluseta magama heita ja ainult ema kaasa pandud toiduvaruga oli raske katsumus: „Olin kurb, et pidin lahkuma perekonnast … koolisõpradest … maailmast, kus tundsin end kodus ja mida mõistsin. Kurbus ja ärevus. Tundmatu algus …”203

      Filosoofiaõpinguid peeti Moskva ülikoolis prestiižikamaks kui õigusteaduse õppimist, aga siiski mitte samaväärseks niisuguste ainetega nagu matemaatika või loodusteadused, sest neil aladel võis loota edule, ilma et oleks karta takerduda stalinismiaegsetesse poliitilistesse keeldudesse. Peale selle olid Moskva ülikooli õigusteaduskonna ja filosoofia tudengid muuski üsna erinevad. Nagu Gorbatšovi sõber Rudolf Koltšanov ütleb, olid filosoofid „lihtsalt natuke iseäralikud”.204 Filosoofiat tudeerivaid naisüliõpilasi peeti eriti iseäralikeks, „kes hõljuvad justkui pilvedes ja on elukauged, ning midagi niisugust oli ka Raissa.”205

      Siiski oli Raissa väga sihikindel, kinnitavad tema sõbrad ülikooli päevilt, hilisem silmapaistev uuskantianistist filosoof Merab Mamardašvili ja tulevane sotsioloog ning avaliku arvamuse uurija Juri Levada. Ta olnud küll veetlev, aga mitte edev.206 „Kõigile meeldis, et sanitaarinstruktor on niisugune tibi,” meenutab Gorbatšov uhkelt. „Keegi ei saanud temalt silmi ära. Kõik tahtsid temaga välja minna.”207 Ta oli „prestiižne objekt”, selgitab Mlynář. Kui ta rääkis, „oli iga sõna talle pingutus, mis tuli täiuslikult ilmale tuua”.208 Gorbatšovi mäletamist mööda oli naise „suursugune hoiak ja eneseuhkus koos tagasihoidlikkusega see, mis mind meie esimesel kohtumisel köitis”.209

      Raissa oli tulnud Moskvasse aasta enne Mihhaili ja jõudnud juba tutvuda küllalt palju pealinna kultuurieluga, et vahetada Nadežda Mihhaljova mehe kultuurialase giidi kohal välja. Nad ostsid kõige odavamad piletid, kuhu oli trükitud tekst „ülemine rõdu, ebamugav koht”, sest nendelt istmetelt lava peaaegu ei näinudki. „Alati, kui ma nüüd tulen teatrisse, vaatan ikka üles selle rõdu poole,” kirjutab Raissa hiljem, „sest just sealt kuulsin esimest ooperit Suures Teatris – Bizet’ „Carmenit” – ja esimest korda ka Tšaikovski esimest ning kuuendat sümfooniat. Sealt kõrgelt nägin ka esimest balletietendust – Minkuse „Don Quijotet” – ja vaatasin Moskva Kunstiteatris Tšehhovi näidendit „Kolm õde”.”210 Raissa ja Mihhail käisid koos raamatukauplustes, muuseumides ja välismaa kunstinäitustel.211 „Kolmandaks aastaks oli ta kunsti, kirjanduse, muu kultuuri ja spordiga kursis sama hästi kui ükskõik kes teine kursusel,” meenutab Koltšanov. „Muidugi,” möönab Mihhaljova, „oli Raissa Maksimovnal tema kultuurialases arengus suur osa.”212 Ta „oli lugenud rohkem filosoofiat kui mina”, meenutab Gorbatšov ja „oli alati valmis aitama. Ma ei üritanudki jätta meelde ajaloolisi fakte, vaid püüdsin asetada need filosoofilisse või mõistelisse raamistikku.”213 Moskva ülikoolis õpiti suuri filosoofe õpikute, kokkuvõtete ja hoolikalt valitud tõlgete alusel. Raissa aga tahtis lugeda Hegelit, Fichtet ja Kanti algses saksa keeles ja värbas Mihhaili endale appi.214 Raissa püüdis lugeda ka lääne poliitikateoreetikuid algallikatest. Näiteks Thomas Jeffersoni, kelle tõotus „olla igavesti vaenulik igasuguse inimmõistuse vastu suunatud türannia vastu” jättis Gorbatšovile sügava mulje.215 „Raissa luges rohkem poliitika teooriat kui Mihhail,” mäletab Lieberman. Gorbatšovi komsomoliülesanded nõudsid palju tööd. „Ta ei saanud enam nii palju õppida ja hakkas loengutelt puuduma. Siis tuli Raissa talle … õppimisel appi.”216

      Aastaid hiljem kurtis Raissa, et ideoloogiaalased piirangud „jätsid mind ilma paljudest Venemaa ja maailma kultuuri puudutavatest teadmistest. Pidime õppima pähe Stalini kõne partei 19. kongressil, aga saime väga vähe uurida vene mõttelugu: Solovjovi, Karamzini, Berdjajevit, Florenskit.” Rääkimata juba „tõelisest võõrkeeleoskusest”. Kuigi „me õppisime saksa ja ladina keelt … polnud meil võimalusi võõrkeeli praktiseerida. Ma ei ole elu seeski tundnud kadedust selle pärast, et kellelgi on ilusam kleit või ehted kui minul. Aga ma kadestan tõepoolest inimesi, kes räägivad soravalt võõrkeeli.”217

      Sellel eluetapil pidas Gorbatšov ennast ikka veel maksimalistiks. Aga nagu ta ise tunnistab, „tema jäigi selleks, minust aga sai hariduse eripära ja hiljem minu ette kerkinud arvukate probleemide tõttu mees, kes teeb kompromisse”. Naise „vankumatu iseloom” meeldis Gorbatšovile, arvab Gratšov, nagu ka nimetatud vankumatu loomusega kaasnenud teatud „metoodilisus, mille puhul eriline korralikkus jõuab pedantsuse piirile” ja „püüd mitte rahulduda poolikute abinõude või aseainetega või pseudoüldistustega”. See ongi põhjus, jätkab Gratšov, miks Gorbatšov hoolimata enda kui parteijuhi positsioonist sai naljatamisi rääkida oma abikaasast kui „perekondliku parteirakukese peast”.218 Nadežda Mihhaljova, kes tundis mõlemaid Gorbatšove hästi (ja oli võib-olla Raissale pisut armukade) on öelnud teravamalt: Gorbatšov oli pehmem kui abikaasa. Tegelikult oli ta tuhvli all.219

      Noored ei abiellunud enne kui septembris 1953, aga ammu enne seda olid nad lahutamatud. „Me saime aru,” meenutab mees, „et me ei saa ega tohi lahku minna.”220 „Tunnetasime oma suhteid ja tundeid loomulikuna,” ütles Raissa ettevaatlikult ühes 1990. aastal antud СКАЧАТЬ