Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

      Mlynář tunnistab: „Just Moskvas veedetud viis aastat olid need, mis andsid hoogu minu esimestele tõsistele ideoloogiaalastele kahtlustele.” Ta ei hakka neid seletama „nõukogude rahva haletsusväärse elatustaseme, tema vaesuse ja igapäevaelu viletsusega. Peamine probleem polnud selles, et Moskva oli puumajadest koosnev suur küla, et inimestel polnud küllalt süüa, et kõige levinum riietusese oli isegi viis aastat pärast sõda vana sõjaaegne sõjaväe vormiriietus, et enamik perekondi elas ühes toas, et vesikloseti asemel oli kasutada üksnes lampkasti viiv auk, et nii üliõpilased kui ka inimesed tänaval nuuskasid nina pihku, et kõik, millest sa kõvasti kinni ei hoia, varastatakse sinult rahvahulgas ära, et teadvuse kaotanud joodikud lamavad tänaval ja võivad olla ka surnud, ilma et möödujad neid märkaks või hooliks …” See erakordselt süüdistav tsitaat mõjub hävitavalt mitte vähese kiituse, vaid selle vältimisega.

      Mlynář ei süüdista selles kõiges kommunismi, vaid näeb siin „sõja ja Tsaari-Venemaa kohutava tagurlikkuse otseseid tagajärgi”. Nõukogude rahva meelekindlus neid tabanud hädade talumisel demonstreerivat tegelikult „uue nõukogude inimese inimlikku tugevust”. Mlynářit ei häirinud mitte „nõukogude elu negatiivsed tahud”, vaid „igasuguste positiivsete ilmingute puudumine”, kommunistlike väärtushinnangute puudumine. Enamik nõukogulasi, kellega ta kokku puutus, „püüdsid hoida poliitika oma eraelust täiesti lahus … Meie aga pidasime enesestmõistetavaks, et mida me ütlesime avalikult, seda me ka endamisi tegelikult mõtlesime.” Mlynář jagas ühiselamutuba kuue rindel võidelnud Punaarmee endise sõduriga. Nende toa seinal rippus klassikaline sotsialistliku realismi maneeris plakat reproduktsiooniga maalist, kus Stalin seisab NSV Liidu suure kaardi ees, millel on kujutatud suurejoonelist plaani rajada Volgamaa steppidesse roheline metsavöönd. Kui aga lauale ilmus viinapudel, siis pöörati plakat näoga seina poole ja nähtavale tuli nilbe amatöörjoonistus revolutsioonieelse aja vene kurtisaanist. Järgnes paar tundi raju joomingut, mille jooksul „tavaline avalike juttude kahekeelsus polnud vajalik ja inimestel, kelle keel oli vägijoogist pehme, läks siiski korda tuua kuuldavale aina rohkem tegelikkust kajastavat teksti.”

      Mlynář kuulis sõjalugusid, mis olid täielikus vastuolus sellega, mida ta oli näinud nõukogude filmides ja lugenud raamatutest. Oleks ta üritanud tulla lagedale oma „ülimalt õigete” seisukohtadega, oleks teda vaadatud „kui samasugust lolli nagu kadett Biegler Hašeki teoses „Vahva sõdur Švejk”. Üks üliõpilane ja partei liige rääkis talle, kuidas kolhoosnikud olid oodanud sakslaste saabumist lootuses, et nood saadavad kolhoosid laiali ja annavad maa talunikele tagasi. Mlynáři toanaabrid ei varjanud oma „põlastust iseendi moraalse nõrkuse üle ja enesehaletsust selle pärast, et nad olid võimetud muutma kõike seda, mis oli elus põlastusväärset”. Ta pidi elama Moskvas viis aastat avastamaks, et „kui tahad mõista nõukogude inimeste sisemaailma, siis on palju tähtsam lugeda Tolstoid, Dostojevskit, Tšehhovit ja Gogolit kui kogu sotsialistliku realismi kirjanduslikku toodangut.”

      Mlynář tundis noort partei funktsionääri, kes andis hääle selle poolt, et visata välja üks sõber, kes jooksis kihlveo võidu nimel läbi Stromõnka aluspesus. Purjus peaga anus seesama funktsionäär Mlynářit: „Ma olen ju siga – lase käia, ütle, et ma olen siga!” Miks peaks ma seda tegema? küsis Mlynář. „Sest sina ei ole siga, sa usud seda,” kõlas vastus. Mlynář selgitas, et ühiselamus aluspesus ringijooksmine pole ju otse kuritegu (eriti veel, kuna hoopis vähem puritaanlikus Tšehhoslovakkias „juhtub seda kogu aeg”), aga tema pisarais vestluskaaslane ei võtnud teda kuulda. „Jama jutt, asi pole selles. Sa loed tegelikult Leninit. Sa saad sellest aru, sest loed seda.”

      Mlynář töötas praktikandina prokuratuuris. (Prokuröridel oli kohustus jälgida, et ametnikud ja kodanikud täidaks täpselt seadusi, tegelikult aga jälgisid nad eelkõige, et partei diktaat ellu viidaks.) Nähes Nõukogude õigussüsteemi tööd seestpoolt, süvenesid tema kahtlused veelgi. Ühel päeval nädalas, mis oli mõeldud selleks, et kuulata ära „töörahva suulised kaebused”, oli prokuratuur umbes rahvamassist, kes lootis edastada oma pakilisi isiklikke seadusalaseid probleeme valveametnikule. „Igale juhtumile kulus üldjoontes viis või kümme minutit. „Uus nõukogude inimene” … seisis argliku aukartusega tema ees, müts näpus ja rääkis kogeldes talle osaks saanud ebaõiglusest ja solvangutest, aga prokurör, kes harilikult tegi samal ajal mingit muud paberitööd, istus oma massiivse kirjutuslaua taga ja kuulas kõigest poole kõrvaga. Paratamatult lükati 99 protsenti kaebustest kui põhjendamatud tagasi.”181

      Kõikidest kahtlustest hoolimata suutis Mlynář jääda tõsiusklikuks kommunistiks. Ükskõik missugused Nõukogude Liidu puudused ka ei olnud, selgitas ta hiljem, ei olnud seal kapitalistlikku ekspluateerimist, töötute armeed ega agressioonil ja sõjal rajanevat välispoliitikat. Tema ja Gorbatšov „olid veendunud kommunistid”, kinnitab Mlynář. „Uskusime, et kommunism on inimkonna tulevik ja Stalin on suur juht.”182 Keskkoolis oli Gorbatšov saanud kõrge hinde kirjandi eest teemal „Stalin tõi meile võidu, Stalin annab meie noortele tiivad”, koguni nii kõrge hinde, et mitu aastat tõsteti seda eeskujuna esile. „Isegi keskkoolis,” mäletab Gorbatšov, „rääkisime paljudest asjadest kriitiliselt … aga muidugi ainult kohalikul tasemel … Olime täiesti veendunud, et süsteem, milles elame, on sotsialism.”СКАЧАТЬ