Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kolhoosnikud rõõmsalt vilja koristama. „See pole tõsi,” sosistanud Gorbatšov sõbrale. „Kui kolhoosi esimees neid toore jõuga tagant ei sunni, siis ei lähe nad arvatavasti üldse tööle.” Ühes stseenis asuvad kirevates suvistes kleitides nägusad blondid lüpsjad, kes on äsja ettenähtud plaani ületades võitnud sotsialistliku võistluse, kammima kohalikke kauplusi (ostetakse kübaraid, kingi, maiustusi, õhupalle) ja koguni kavatsevad osta kolhoosile pianiino. „Puhtakujuline propaganda,” teavitas Gorbatšov Mlynářit. „Tegelikult pole võimalik mitte midagi osta.”184

      Sõbrad õppisid koos NSV Liidu ametlikku ajalugu, kus kinnitati, et kõik, kelle puhul ilmnesid „parteivastased kõrvalekalded”, oli vaja likvideerida. „Aga Lenin ei lasknud [oma menševikust vastast] Martovit arreteerida,” väitnud Gorbatšov. „Ta lasi tal välismaale minna.” Mlynáři andmetel oli Gorbatšovi filosoofiline lemmikmaksiim, et „tõde on alati konkreetne”, mida ta olevat tsiteerinud, kui marksistliku filosoofia lektor lobises midagi üldistest põhimõtetest, „ükskõik kui vähe polnud neil ka pistmist tegelikkusega”. „Gorbatšov oli hästi tasakaalukas ja optimistlik,” meenutab Mlynář, „äärmiselt emotsionaalne”, aga tal olnud „raudne enesekontroll”. Ta oli „avarapilguline ja uudishimulik” ning „võimeline kuulama ja õppima ning suutis kohaneda. Kõik see tulenes tema enesekindlusest.”185

      Stalini surm oli mõlemale vapustus. Vestluses Gorbatšoviga 1990. aastatel tuletas Mlynář meelde, et seisis tema kõrval kaheminutilise leinaseisaku ajal Stalinit mälestades õigusteaduskonna auditooriumis Herzeni tänaval. „Mäletan, et küsisin sinu käest: „Miša, mis meist nüüd saab?” Ja sina ütlesid äreva ja ebakindla häälega: „Ma ei tea.” Meie maailm, tõsimeelsete stalinlike kommunistide maailm, hakkas lagunema.”

      „Jah,” vastas Gorbatšov, „just nii see oli.”186

      Mlynář ja Gorbatšov liitusid kümnetest tuhandetest inimestest koosneva rahvamurruga, mis liikus ametiühingute maja sammassaali poole, kuhu Stalini surnukeha oli välja pandud. Paljud vaikisid ja olid siiralt leinas. Aga Mlynář mäletab ka „pikanäpumehi ja taskuvargaid, mehi [kes] püüdsid käperdada naisi ja jõid otse taskusse peidetud pudelitest viina. Seda rahvahulka ühendas kindel soov mitte magada maha spektaaklit, olgu siis tegu matuste või avaliku hukkamisega.” Ratsamiilits suunas inimesed sarga juurde viivatele kitsastele tänavatele, kus nad suruti ohtlikult kokku nagu pudelikaelas. Esialgu skandeeriti kindlas rütmis: „Üks, kaks, kolm ja korraga!” Siis aga, kui „rahvamass suruti üle igasuguse mõistuse kokku, hakati inimesi jalge alla tallama. „Ma nägin ise kümneid vigastatud ja teadvuseta inimesi,” kirjutab Mlynář, „ja silmasin ka mõnda surnut.”187 Mlynář esimesel katsel sarga juurde ei jõudnud. Järgmisel päeval, teeseldes, nagu ei oskaks ta üldse vene keelt peale sõna „начальник”, lubas miilits tal minna järjekorras ette. Gorbatšovil läks korda pudelikaeltest läbi pääseda ja ta seisis kogu öö järjekorras. „Nägin Stalinit lähedalt esimest korda – surnud, kivinenud, vahakuju meenutava näoga, kus polnud vähimatki märki sellest, et see võis kunagi olla elus. Otsisin sellest näost mistahes märki inimlikust suurusest, aga miski häiris mind ja äratas vastakaid tundeid.”188

      Järgmistel kuudel pärast Stalini surma, aga eriti pärast seda, kui juunis arreteeriti ja detsembris lasti maha siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beria, hakkas ajakirjandus avaldama kirjutisi, milles kritiseeriti isikukultust, aga ei mainitud Stalini nime. Ajalehed ei teinud 1954. aastal Stalini esimesest surma-aastapäevast väljagi. Alles veebruaris 1956, kui Gorbatšov oli juba Moskva ülikooli lõpetanud, ründas Hruštšov oma kuulsas salajases kõnes partei 20. kongressil otseselt Stalinit. Vahepeal olid meeleolud nii Moskva Riiklikus Ülikoolis kui ka ühiskonnas üldiselt hakanud muutuma. Mlynář taipas, et tema sõbrad Moskva ülikoolis „aimasid ja teadsid stalinlikust terrorist kaugelt rohkem, kui mina olin nende käest kuulnud ajal, kui Stalin oli veel elus. 1954. ja 1955. aastal räägiti niisugustest asjadest aina rohkem ja rohkem avalikult.” Pöördunud 1955. aastal Prahasse tagasi, avastas Mlynář, et tema kaasmaalased on rohkem hirmul kui kaasüliõpilased Moskvas. „Muidugi,” arvab Gorbatšov, „oli meil vaja läbi käia pikk-pikk tee, et jõuda välja tõelise pluralismini. Sest kuigi partei ja teised organid lasid ideoloogiaohje lõdvemaks, ei kavatsenud nad neid kindlasti käest anda.”189

      Esimestel aastatel pärast sõda oli Stromõnka pöörases vaimustuses tantsuõhtutest, Gorbatšov aga vältis neid. „Eelistasin lugeda raamatuid,” meenutab ta, hoolimata sellestki, et läbi astunud sõbrad rääkisid neidudest, kellega nad olid tantsupõrandal kohtunud. Ühel 1951. aasta õhtul tormasid Volodja Lieberman ja Jura Topilin lugemistuppa ja kutsusid tedagi tungivalt kaasa: „Miša, tead missugune tüdruk! Siin uus! Tule ka vaatama!”

      „Kas teie meelest on neist seal puudus?” irvitas tema, aga mõtles siiski ümber: „Hea küll, hea küll. Minge ees, tulen teile järele.”

      „Poisid läksid ära,” meenutab Gorbatšov. „Püüdsin edasi lugeda, aga uudishimu sai minust võitu. Läksin klubisse ja kohtusin seal oma saatusega.”190

      Raissa Titarenko oli oma tulevasest abikaasast aasta noorem, aga Moskva ülikoolis temast ühe aasta ees. Ta õppis filosoofiateaduskonnas, mis oli Moskva Riiklikus Ülikoolis üks mainekamaid ja mille üliõpilasi peeti iseäranis auahneteks. Raissa ise oli eriti korralik ja korrektne ning polnud sugugi juhus, et ta sattus lõpuks üliõpilasnõukogu sanitaarkomisjoni. Samas oli ta väga naiselik. Ehkki elutingimused ühiselamus (kaasa arvatud täielik võimatus omaette olla) olid karmid ja Raissa sõbrannad ei saanud enesele lubada ei kosmeetikat ega ehteid, meenutab tema toakaaslane, et Raissal õnnestus olla kaunis ka eriti pingutamata. Tal oli „fantastiline figuur”, ta keeras oma patsid pealaele uhkeks krooniks, tal polnud palju riideid (naised kandsid vahelduse mõttes üksteise riideid), aga kõik tema seljas tundus imekena, iseäranis rüüsidega pluus, millest jäi mulje, nagu oleks see võetud pungil täis riidekapist.” Mõiste „kodu” oli Raissale nähtavasti eriti oluline, seda võib-olla tema nomaadliku lapsepõlve pärast Siberi raudteel. Sellest tulenes ka soov valmistada süüa iseendale ja toakaaslastele ning mitte loota einelaua toidule, mistõttu teatud ajal nad otsustasidki osta ise toidukraami ja teha endale süüa ühisköögis. Siiski ei kestnud see kaua, sest ühiselamus oli traditsioon, mis nõudis, et oma toitu tuleb jagada kaasüliõpilastega.

      Raissa tundus alati vaikne ja rahulik. Ainult korra nägid toakaaslased teda vihasena: naise peale, keda nad pidasid tõusikuks, kuna ta söandas heita silma noormehele, kelles nemad nägid looduse krooni. Ja ainult korra nähti teda ka nutmas – kui noormees, kellega ta oli kihlatud, katkestas kihluse.191

      Gorbatšovi tulevane abikaasa Raissa Titarenko, esimest aastat Moskva ülikooli üliõpilane, 1949

      Filosoofiateaduskond tegutses samas kesklinna hoones, kus ka õigusteaduskond, ja Raissa elas samuti Stromõnka ühiselamus. Gorbatšov ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas ta polnud teda kunagi varem märganud, enne kui tantsuõhtul. Neiu oli „elegantne, väga sihvakas ja helepruunide juustega”, aga äärmiselt tõsine. Mitu noormeest püüdis Raissat tantsima viia, kui Gorbatšov sisse astus, neiu valis aga Gorbatšovi sõbra Jura. „Oleme kolleegid,” teatas neiu. Ta oli koos Juraga ühiselamu komitees. „Sellepärast tantsin temaga. Meil on, mida arutada.”192

      Gorbatšovi kinnitust mööda armus ta esimesest pilgust: „Järgmised päevad olid piinarikkad ja rõõmurohked. Mulle tundus, et meie esimene kohtumine СКАЧАТЬ