Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli vaikne ja väga inimlik just nagu minugi isa.”229

      Moskva Riikliku Ülikooli õppekavas oli ette nähtud ka praktika kohaliku omavalitsuse juures. Kui Zdeněk Mlynář oli jahmunud, kui südametuks osutus Moskva bürokraatia, siis Gorbatšov tutvus prokuröridega, kes uurisid eriti jõhkrat kriminaalkuritegu. Ta võttis oma mitteametliku vaatleja rolli kohtus kui „võimalust panna oma vaimutugevus praktikas proovile.”230 Siiski ei saanud heameel võimaluse üle ajada oma asja varjutada seda asjatundmatust ja kõrkust, millega ta 1953. aasta suvepraktika ajal kokku puutus, nagu näitab ka jahmatavalt kriitiline kiri Raissale.

      Enne Privolnojesse viljakoristusele appiminemist töötas Gorbatšov mõnda aega Molotovskojes, kus ta oli käinud keskkoolis, rajooni prokuratuuris. Prokuratuuri kirjapeaga paberil ja kuupäeva 20. juuni 1953 kandvas kirjas jagab ta mõtteid oma tulevase naisega:

      Olukord siin on masendav. Tunnetan seda eriti teravalt iga kord, kui saan sinu kirja. Selles on nii palju head, kallist, lähedast ja arusaadavat. Aga seda teravamalt on tunda, kui vastik on niisugune keskkond. Iseäranis kohalike kõrgete ülemuste elustiil. Lepitakse kivinenud tavadega, subordinatsiooniga, kõik on ette määratud, ametimehed ei varjagi oma häbitut käitumist ja ülbust. Vaadates üht kohalikku ülemust, ei näe mitte midagi silmapaistvat peale tema kõhu. Aga missuguse aplombi, missuguse enesekindluse ja üleoleva armulikkusega ta esineb! Teadus on põlu all. Järelikult suhtutakse halvustavalt ka noortesse spetsialistidesse. Lugesin hiljaaegu ajalehes lugu ühest zootehnikust … Stavropoli põllumajandusinstituudi lõpetanust. Asi on tõeliselt häbiväärne. Mees tuli siia suurte lootustega ja asus tööle suure entusiasmiga, aga sai väga varsti tunda, et kõigile on see täiesti ükskõik. Ta tehti naeru- ja pilkealuseks. Missugune passiivsus ja konservatiivsus!

      Olen rääkinud paljude noorte spetsialistidega. Kõik nad on väga rahulolematud. Nagu ikka on mul palju, kohe väga palju tööd. Tavaliselt istun laua taga hilise ajani. … Ma ei olegi siin kusagil käinud. Aga kui ausalt öelda, siis polegi kuhugi minna: kõik on kokku väga igav.231

      Otsekui saatuse irooniana oligi Stavropoli krai koht, kuhu Gorbatšov pidi pärast Moskva ülikooli tööle minema. Aga enne tegi ta kõik, mis võimalik, et Moskvasse jääda.

      Nõukogude Liidus määras riik, mida ülikooli lõpetanud pärast kõrgkooli tegema hakkavad. Vastutasuks neile antud hariduse eest olid nad kohustatud minema tööle sinna, kuhu määrati. Moskva ülikooli õigusteaduskonnas esindas riiki niinimetatud suunamiskomisjon, kus komsomolitegelasena istus ka Gorbatšov ise. Ta oli üks komisjoni kaheteistkümnest liikmest, kellest üksteist olid sõjaveteranid. See küll ei vähendanud tema väljavaateid saada niisugune töölesuunamine, mida ta soovis, ja selle ta tegelikult saigi: ta suunati NSV Liidu prokuratuuri. Aastaks 1955 oli prokuratuur juba hõivatud tööga, mis sobis hästi Gorbatšovi „poliitiliste ja kõlbeliste veendumustega”, nimelt oli asutud rehabiliteerima Stalini repressioonide süütuid ohvreid. Ta lootis saada tööle äsja moodustatud osakonda, mille ülesanne oli jälgida riikliku julgeoleku organeid ja tagada, et need täidaks täielikult seadustega kehtestatud norme. „Kui leidsin oma suunamiskirja ühiselamuvoodilt, oohh, ma ei oleks saanud olla rohkem rahul! Asi polnud üksnes selles, et kõik läks mulle soodsalt, vaid ka Raissa sai nüüd jätkata õpinguid Moskvas.”232 Raissa, kes lõpetas ülikooli aasta enne Mihhaili, oli astunud Moskva Lenini-nimelise pedagoogikainstituudi filosoofiaaspirantuuri.

      Paraku viisid needsamad kaalutlused, mis nõudsid, et prokuratuur hakkaks jälgima KGB tegevust, kõrgema juhtkonna arvamusele, et see jälgimine peaks jääma kogenud töötajate, mitte aga noorte hooleks, sest julgeolekutöötajad, keda nad peaks jälgima, võiks viimaseid kergesti mõjutada. Tagajärg oli see, et kui Gorbatšov läks prokuratuuri kohale, siis sai ta teada, et talle seal tööd ei ole. „See löök lõi kõik mu plaanid segi. Vaevalt minuti jooksul varises kõik kokku. Muidugi oleks ma võinud otsida välja mingi mõnusa töö ülikooli juures ja nii Moskvasse jääda. Tõepoolest, minu sõbrad juba kaalusid niisugust võimalust. Mina aga seda ei tahtnud.”233

      Gorbatšovile pakuti kohta Moskva ülikooli aspirantuuris kolhoosiseaduse erialal.234 „Juba põhimõtte pärast ei saanud ma seda vastu võtta,” tunnistab Gorbatšov. „Minu seisukohad niinimetatud kolhoosiseaduse kohta olid kristallselged: minu meelest oli see õppeaine läbinisti võlts.235 Ma teadsin, missugused need kolhoosid on, mis seal toimub, kuidas maainimesed elavad. Olin seda kõike omal nahal kogenud ja mul polnud vähimatki soovi tagasi minna. Seega keeldusin. Mulle pakkus huvi seaduste ja poliitika teoreetiline külg. Muud õigusteaduse harud mind ei huvitanud.”236

      Kirjeldatud sündmused koos Gorbatšovi reaktsiooniga neile tõstavad esile need tema iseloomu jooned, mis edaspidi veelgi arenesid ja tugevnesid: tuline tahtmine jääda Moskvasse, seda mitte üksnes naise soovi pärast, vaid see oli ainus paik NSV Liidus, kus oli võimalik teha suurt karjääri; oskus kasutada süsteemi oma huvides (mis enamiku puhul tähendas loteriid, mille tulemus sõltus sellest, kas saadi ihaldatud töölesuunamine); ja küllalt südametunnistust, et ära öelda varuvõimalusest, mis on vastuolus tema autundega. Ta ütles ära ka teistest võimalustest: minna tööle prokuratuuri kas Tomskis kaugel Siberis, Blagoveštšenskis otse piiril Heihe linna vastas või Tadžikistanis Kesk-Aasias, või prokuröri abiks Stupinos, sajakonna kilomeetri kaugusel Moskvast, mis oleks võimaldanud jätkata Raissal õpinguid aspirantuuris, aga oleks sundinud neid suurema osa ajast elama lahus.237 Isegi nende lääne inimeste meelest, kes ei tunne Nõukogude Liitu kuigi hästi, võivad kolm esimest valikuvõimalust tunduda kahtlased. Neljas aga tundus ka Gorbatšovidele samasugune, sest nemad teadsid liigagi hästi, et nii kaugel Moskvast paiknev väikelinn pole mingi New Yorgi, Londoni või Pariisi eeslinn.

      Ei Mihhail ega Raissa võtnud neid pakkumisi kuigi tõsiselt. Miks peaks nad „minema kuhugi tundmatusse kohta ja selles võõras paigas õnne proovima?” Lõppude lõpuks, kui neile pakuks huvi Siberi pakane või Kesk-Aasia palavus, siis pakub ka Stavropol mõlemat. „Nii otsus küpseski,” jätkab Gorbatšov. „Ametlikul paberil tõmmati tekstis „Suunatakse tööle NSV Liidu prokuratuuri” sõnale „NSV Liit” kriips peale ja kirjutati asemele „Stavropoli krai”. Niisiis, läheme koju, tagasi Stavropoli kraisse.”238

      See tähendab, Mihhaili koju. On kerge mõista, miks nii, sest hoolimata ebameeldivatest kogemustest 1953. aastal Stavropoli lähistel, see linn iseenesest meeldis talle. Kindlasti ei meeldinud see aga Raissa vanematele. Nad olid nördinud, et mees sunnib teda lahkuma aspirantuurist Moskvas, et viia ta „kuhugi Stavropoli pärapõrgusse”.239 Oma mälestustes ei ütle Raissa selle otsuse kohta kuigi palju: „Otsustasime jätta kõik sinnapaika ja minna tööle Stavropoli … Jah, loobusin mõttest minna aspirantuuri, kuigi olin juba eksamid ära teinud ja alustanud õpinguid.”240 Hiljem ta siiski jätkas õpinguid, et kaitsta kandidaadi kraad sotsioloogias.

      Raissa valmisolek mehega kaasa minna pole üllatav: just seda nõukogude naiselt oodati. Otsust võisid mõjutada ka arstid, kes soovitasid Raissal tervise huvides kliimat vahetada.241 Peale kõige selle oli Raissa puhul peamine tegur armastus abikaasa vastu, keda ta on talle iseloomuliku tundelisusega iseloomustanud kolmkümmend viis aastat hiljem: „Missugune oli Mihhail Sergejevitš siis, kui ta tuli minu ellu?” küsis ta endalt 1990. aastal.

      „Intelligent, usaldusväärne sõber? Jah. Mees, kellel oli oma arvamus СКАЧАТЬ