Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „aga mina mitte.” Selle asemel leidis ta töökoha ja hakkas õpetama lapsi ühes külakoolis Molotovskoje lähedal. Gorbatšov käis tal külas, lisas naine, aga „sellest ei tulnud midagi välja, talle ei tulnud pähegi hakata mind taga ajama. Meil ei olnud kunagi juttu armastusest ja me ei teinud tulevikuplaane. Minu arvates polnud me loodud teineteise jaoks. Talle meeldisid inimesed, kes olid tahtejõulised ja sihikindlad. Arvatavasti pole sugugi juhus – olen seda kusagilt lugenud –, et ta nimetas Raissa Maksimovnat [Gorbatšovi abikaasa] „minu kindraliks”. Mis puutub minusse, siis oli tema maksimalism mulle liig.”

      Kui Karagodina pidas maksimalismi all silmas seda, et Gorbatšov oli valmis saavutama ka näiliselt võimatut, siis on tal õigus. Karagodina oli Krasnodari ülikoolis kolmandal kursusel, kui sai Mihhaililt postkaardi. See lõppes ladinakeelsete sõnadega Dum spiro spero. Baltikumist pärit sõbranna tõlkis: „Kuni hingan, loodan.” See oleks pidanud olema Gorbatšovi moto siis, kui tema unistus kujundada NSV Liit ümber hakkas kokku varisema. Oma Gorbatšovile vastuseks saadetud postkaardil hoiatab Karagodina meest, kes üritas muuta maailma: „Hinga, aga ära looda liiga palju!”123

      TEINE PEATÜKK

      MOSKVA RIIKLIK ÜLIKOOL: 1950–1955

      „See, mida sa hakkad pärast kooli lõpetamist tegema, sõltub sinust endast. Kui sulle meeldib, võime koos edasi töötada. Kui tahad õpinguid jätkata, aitan sind nii palju, kui saan. Aga see on tõsine asi ja siin saad üksnes sina ise otsustada.” Harukordne maapatriarh Sergei Gorbatšov ei püüdnud pojale midagi ette kirjutada. Mihhail aga teadis, mida isa ja vanaisa tegelikult tunnevad. „Kumbki neist polnud saanud kuigi palju haridust,” meenutab Gorbatšov, „ja nad said aru, kui paljust on ilma jäänud.” Gorbatšovil polnud kahtlusi, mida ta tahab teha: „Soovisin õpinguid jätkata.”124

      Paljud tema eakaaslased arvasid sedasama.125 Nõukogude Liidus käis ülesehitustöö. Vaja oli insenere, agronoome, arste, õpetajaid ja teisi ametimehi, et asendada neid, kes olid kaotanud elu sõjas või sellele eelnenud repressioonide käigus. „Isegi kõige nõrgemad õpilased” otsisid välja kohad, kus sisseastumiseksamid „ei olnud kuigi nõudlikud,” möönab Gorbatšov. Kui rääkida temast endast, siis ta oli „iseäranis auahne ja ambitsioonikas [амбициозный] mees. Mispärast? Arvatavasti on asi loomuses. Mispärast on viis kuni seitse protsenti kogu maailmas sündinud inimestest võimelised juhtima oma ettevõtet, ülejäänud aga lähevad palgatööle? Küsimus on iseloomus.”126 Vene keeles pole sõna амбициозный positiivse tähendusega, harilikult tõlgitakse seda sõnaga „arrogantne”, mitte „ambitsioonikas”. Gorbatšovile oli 1950. aastal selge, mida üks амбициозный maapoiss edasi peab tegema: „Mitte midagi vähem kui viima sisseastumisavalduse kõige tähtsamasse kõrgkooli, Moskva Riiklikku Ülikooli.”127

      Moskva Riiklik Ülikool oli NSV Liidus sama kui Harvard USA-s, välja arvatud asjaolu, et Nõukogude Liidus peaaegu polnud midagi muud samaväärset, ei Yale’i, Princetoni, Stanfordi ega teisi eliitülikoole või sama väärikaid riiklikke ülikoole ega liberaalse vaimuga kõrgemaid kunstiõppeasutusi. Moskva kui linn oli juba iseenesest ainulaadne: siin olid Washington, New York, Chicago ja Los Angeles kõik üheks kokku sulandunud, lisaks valitsuse asukohale oli see ka tööstuse, kultuuri ja koguni filmitööstuse keskus; koht, kus särada, kui soovid silma paista. Tegelikult oli ka Nõukogude Liidus oma variant positiivsest diskrimineerimisest: Gorbatšovi-sugustel töölispäritolu koolilõpetanutel olid ülikoolidesse sisseastumisel teatud eelised. Ehkki tegelikult oli ta pärit talurahva hulgast, tõstis isa töökoht kombainerina ta kõige hinnatuma klassi, proletariaadi hulka. Ja loomulikult ei teinud halba ka tema Tööpunalipu orden, tegelikult võetigi ta vastu ilma üldiselt vajalikke sisseastumiseksameid tegemata.

      Pool aastat enne Stavropoli keskkooli lõpetamist kirjutas Gorbatšov Moskva ülikooli ja küsis infot selle õppekavade kohta. Vastu saadeti talle brošüür, kus olid üles loetud kõik teaduskonnad koos sisseastumistingimustega. Keskkoolis oli tal hulk lemmikaineid: füüsika ja matemaatika, aga ka ajalugu ja kirjandus. Seetõttu kavatses ta saata sisseastumisavalduse ka teistesse kõrgkoolidesse, mis olid spetsialiseerunud masinaehitusele, energeetikale ja majandusteadusele. Kohalik sõjakomissariaat teatas talle, et ta võidakse kutsuda sõjaväeteenistusse, kui ta ei astu mõnda sõjakooli, nagu näiteks Bakuu mereväeakadeemiasse, mida talle soovitati. „See mõte ei olnud mulle vastumeelne,” meenutab Gorbatšov, „teate ju küll, noortele meestele meeldivad laevad ja vormiriietus. Aga miski peatas mind, ma ei teagi, mis see võis olla. Tahaksin isegi teada. Olin valmis sõjaväkke minema, aga siis öeldi mulle, et võin saada ajapikendust, kui lähen õppima õigusteaduskonda või transpordiinstituuti.”128

      Mingil hetkel mõtleski Gorbatšov Rostovi lähistel tegutsevast raudteetranspordi instituudist, seejärel aga kaalus mõnda aega diplomaadikarjääri. Lõpuks saatis ta avalduse Moskva Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda, mis Nõukogude (ja nüüd Venemaa) haridussüsteemis annab põhilise õigusalase hariduse.129 Õppida õigusteadust riigis, kus seadused alati ei kehti, ei ole intellektuaalses mõttes kõige prestiižsem, aga Gorbatšov veel ei teadnud seda. Kuigi „kohtunike ja prokuröride roll avaldas mulle sügavat muljet”, tunnistab ta samas, et tal oli seadustest ja õigusteadusest „udune ettekujutus”.

      Võib-olla seetõttu Moskva ülikool esialgu ei vastanudki tema avaldusele. Nii läkski ta jälle tööle kombainerina, aga mõne aja pärast jättis ta isa steppi üksi (muidugi isa enda nõusolekul), sõitis juhusliku autoga lähimasse linna ja saatis telegrammi kinni makstud vastusega tuletamaks ülikoolile enda olemasolu meelde. „Vastu võetud koos õigusega ühiselamukohale,” oli kirjas teates, mille ta imekombel sai juba kolme päeva pärast ja mille postiljon talle otse põllule kätte tõi. Ta ise pani selle ime vähem kooli lõpetamisel saadud medali (see oli hõbe-, mitte kuldmedal, sest saksa keele hinne oli „5” asemel „4”) ja rohkem oma Tööpunalipu ordeni ning töölis-talupoegliku päritolu arvele. Peaasi oli aga see, et ta sai sisse: „sisse, tegemata ühtki eksamit, osalemata vestlusel, üldse tegemata midagi. Keegi ei küsinud minu käest midagi! Nojah, enda arvates olin ma vastuvõtmist väärt. Minule võis loota ja ülikoolis leidis see kinnitust.”130 Ülejäänud suve töötas ta jälle koos isaga kombainil. Ja töö ei tundunud enam üldse raske. „Rõõm ajas üle ääre. Peas helisesid jätkuvalt sõnad: „Ma olen Moskva ülikooli üliõpilane.””131

      Gorbatšov ei maini kõiki ülikooli vastuvõttu mõjutanud tegureid. Juunis 1950, just siis, kui Moskva ülikool kaalus, kas võtta ta vastu või mitte, võeti Gorbatšov vastu partei liikmekandidaadiks ja see on asjaolu, mis kindlasti parandas tema väljavaateid. Gorbatšovi 5. juunil 1950 käsitsi kirjutatud sooviavaldus ütleb: „Pean suureks auks kuuluda eesrindliku ja tõeliselt revolutsioonilise kommunistliku bolševike partei liikmeskonda. Tõotan jääda ustavaks Lenini ja Stalini suurele üritusele ning pühendada kogu oma elu partei võitlusele kommunismi eest.” Soovituskirjas iseloomustab kooli juhataja teda kui „üht meie kooli parimatest õpilastest”, „kes suhtub kaaslastesse hästi ja sõbralikult”, „on moraalselt kindel ja ideoloogiliselt vankumatu”. Teine soovitus näitab, et isegi 1950. aasta Venemaa provintsis võis ülikooli astumisel abi olla ka spordiga tegelemisest: kooli kehalise kasvatuse õpetaja kirjutab, et Mihhail abistas teda kaks viimast aastat. Rajooni komsomolikomitee, mille liikmeskonda Gorbatšov kuulus, kinnitab, et ta on „poliitiliselt kirjaoskaja”, st et ta „mõistab Lenini-Stalini partei poliitikat õigesti”. Samuti tehti avaldus, mis oli viimastel stalinismiaastatel iseäranis oluline: et ehkki Gorbatšov elas kaheteistkümnesena ka Saksa okupatsiooni СКАЧАТЬ