Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Gulliver peab aitama liliputtidel sõdida, ta paneb nööri otsa kõik Blefuscu laevad ja lahendab olukorra imelihtsalt, vedades need kaldast eemale.

      Oma suhtumist sellesse maasse väljendab Gulliver lihtsa, kuid ebatavalise käitumisega: kui kuninganna loss põleb, kustutab Gulliver tulekahju oma loodusliku veega, ta oli eelmisel õhtul korralikult veini joonud. Sellest sünnib suur pahandus, kuid Gulliveril õnnestub siiski sellelt maalt lahkuda. Ta võtab kaasa kaks liliputtide lambakest. Inglismaal näitab ta neid kui pisikesi mänguasju.

      Hiiglaste maa

      Hiiglaste maal tunneb Gulliver omaenda väiksust elukõiksuse ees. Liliputiks osutub nüüd Gulliver ise. Hiiglaste maa kehastab valgustajate ideaali – riigis peab valitsema mõistus ja tarkus. Valitsejaks on valgustatud monarh, hiiglased on kõrge moraaliga ja nende teadmised ajaloos, matemaatikas ja luules on head. Nad pooldavad lihtsat, mitte liigselt ilustatud kunsti ja kirjandust. Inimlik väiklus on nendele tundmatu. Kui Gulliver kaebleb kodumaa poliitilise elu julmuse, kadeduse ja kurjuse üle, ei suuda kuningas teda mõista ja nimetab neid inimeste omadusi ravimatuteks haigusteks. Kui Gulliver pakub hiiglastele raha, ei taheta seda vastu võtta, sest raha on üldiselt põlu all. Gulliver, soovides kuningale meelepärane olla, soovitab kuningal oma võimu kindlustamiseks püssirohtu kasutada. Talle vastatakse, et sõda võib põhjustada üksnes omandiiha, kuid hiiglased on sellest pahest vabad. Kuninga põhimõtte järgi võib sõja valla päästa vaid õel geenius, inimsoo vaenlane.

      Laputamaa

      Laputamaa asub lendaval saarel, s.t tal puudub side maaga, on ebamaine, ebaeluline. Laputamaa on teadlaste maa, kus tegeldakse niisuguste leiutiste ja avastustega, mis on inimmõistuse seisukohalt absurdsed, näiteks projekteeritakse maju, mille ehitamist tuleb alustada katusest, s.t „õhkuehitamist”, päikesekiiri püütakse saada kurkidest, selline metafoorne kujutuslaad on ehk vihje keskaja teaduse väheteadlikkusele, keskajal oli alkeemikute unistuseks katsetamise teel kulda saada. Autori satiiri ebateaduste vastu kroonib näide, kus ekskrementidest (ainevahetusjäägid) tahetakse toiduaineid toota.

      Hiihnhmide maa

      Sel maal elavad hiihnhmid, arukad inimmõistusega hobused. See maa peab oluliseks ühiskondlikke hüvesid, üksikisiku egoistlikkusest ei peeta midagi, kõik peavad kõigiga arvestama. Hariduse ja õppimise toel on nende riigist saanud mõistuse riik. Kired on saanud hukkamõistu osaliseks, seda jälgitakse hoolega. Siinkohal vastandatakse mõistuslik ja tundmuslik viimase kahjuks. Kõige tähtsamaks peetakse praktilis-elulisi ja riigi huvisid. Samal maal elavad ka hiihnhmide vastandid – jähuud. Nemad on laevahuku läbi teinud metsistunud inglaste järeltulijad. Jähuud on kõiges kirgede orjad. Nende kahe tegelaskonna kaudu tajub lugeja, et kumbki äärmus ei ole hea, ei liigne mõistuslikkus ega ka saamahimu toitvad kired.

      WILHELM TELL

      Friedrich Schiller

      Draama sündmustik põhineb 13. sajandi sündmustel, kui Šveitsi mägikantonite talupojad ja mägikütid ühinesid Habsburgide-Austria ikke vastu. Näidendi kirjutamise idee on pärit Goethelt. Ideelahendusele lisab värvi rahvapärimus väärikast ja mehisest mägikütist Wilhelm Tellist, Šveitsi rahvuskangelasest.

      Näidend algab idüllilise talupojaelu ja looduse kirjeldusega. Juba esimestelt lehekülgedelt õhkub romantilist õilsameelsust, talupojad ihkavad elada vabaduses ja rahulikult teha oma igapäevatöid ja – toimetusi. Nad on omakasupüüdmatud, abivalmid, kõrge au- ja õiglustundega, rahulikud ning paiksed Alpide elanikud. Ebakõlana lõikab sisse hingetult põgenev Baumgarten, kelle kannul on maafoogt Gessleri ratsanikud. Baumgarten on kaitsnud oma naise au, kellelt foogt on nõudnud sündmatut. Mees on vaja viia pakku üle tormise mägijärve, ainult Tell julgeb selle retke ette võtta: „Järv armu heita võib, kuid maafoogt mitte.” Põgeneva talupoja aitamisest algab Telli jaoks muutumine, tahtmatult saab temast Gessleri vihaalune, mis viib seni vabadusvõitlejate koosolekutest eemale hoidunud Telli rasketesse katsumustesse, mille käigus saab temast vabadusvõitleja.

      Maafoogti teod muutuvad aina julmemaks. Vabadusvõitlejate juhi Stauffacheri juurde jõuab abi otsima naaberkantonist Malschtal, foogt on tema karjast künnihärgi tahtnud ära viia. Vastu hakanud ja põgenenud talupoja isal Heinrich Holdenil torgatakse karistuseks silmad peast. Talupojad muutuvad tõsiseks, väljaastumine on möödapääsmatu. Malschtal otsustab jääda võitlejatega. Ikka ei taha Tell rahvaga veel liituda, kuigi ta teab uuest kindlusest ja selle alla ehitatavatest vangikongidest ja ka Gessleri kübarast, mis on asetatud lati otsa, et kõik talupojad seda alandlikult tervitaksid. Ka seda, et Austria keiser ei uuenda talupoegade vabaduskirja. Telli maailm on tema kodu ja tema pere. Ta ütleb: „Jätke välja mind neist nõutlusist… / Kui aga vajate mind kindlaks teoks, / siis kutsuge. Ei jää ma tulemata.”

      Ühel ilusal päeval otsustab Tell külla minna oma naise Hedvigi isale Fürstile. Kaasa kipub ka üks tema poegadest Walter. Nende teekond viib mööda kurikuulsast kübarast. Tell ei arva kübarast ja nõudest seda kummardada midagi ning piilurid võtavad ta kinni. Kohe jõuab ka Gessler jahiretkelt kohale ning algab Telli jaoks raske katsumus. Isa peab poja pea peale pandud õuna pooleks laskma. „Millist kohutavat tegu / te nõuate! Et oma lapse pea pealt,” on Tell ärevuses, kuid poeg julgustab: „Arvate, et kardan noolt isa vibult?” Tell kogub julgust ja tuleb ülesandega toime. Nüüd küsib Gessler: „ … veel teise noole pistsid põue – jah, /ma nägin seda, milleks oli see?” Tell vastab: „See nool, foogt, oleks läbistanud teid, / kui oma last ma oleks tabanud.” Gessler leiab nüüd kindla põhjuse Tell vangistada. Laevateekonnal õnnestub Tellil põgeneda ja ta asub kättemaksuteele. Teda saadab ainus mõte: „Mis ma tõotasin / tol hetkel hirmsa hingehädasunnil, / on püha võlg, mis makstakse sel tunnil. /-/ Ta musta hinge poole / ma tahan läkitada surmanoole.” Selleks tuleb hetk, mil Gessler käitub hoolimatult ja julmalt, ta on valmis ratsutama üle abipaluva naise. Gessler sureb Telli nooletabamusest.

      Varsti jõuab kohale ka sõnum, et keiser on tapetud, rahvas juubeldab. Keisri mõrvas omakasu eesmärgil tema vennapog Švaabi hertsog Johann Parricida. Kui Tell koju jõuab, on keisritapja munga riietuses ta ukse ees almust ja soosingut palumas. Tell vastab mehiselt: „Sind õnnetut, et julged võrrelda / sa veresüüd, mis ahnusest on võrsund, / ja laste isa õiglast hädakaitset?” Suuremeelselt juhatab ta Parricidale teed Rooma, et oma patt paavstile üles tunnistada.

      Paralleelliinina on kujutatud noorte aadlike sulandumist talupojavõitlusse, mida võib mõista autoripoolse soovunelmana. Vabahärra Auttinghausen pärandab oma mõisa kasupoeg Rudensile, kes on armunud aadlipreili Bertasse. Rudens ei mõista algul Auttinghauseni avarat mõttelaadi, mis toetab talupoegade võitlust. Kui aga selgub, et Bertagi kaitseb õiglast vabadusvõitlust, siis muudab Rudens meelt ja temast saab pärast Auttinghauseni surma aus maavanem. Vahepeal Gessleri poolt röövitud Berta leitakse vabadusvõitlejate abiga ning Bertast ja Rudensist saab paar.

      FAUST

      Johann Wolfgang Goethe

      Autor ise nimetas „Fausti” oma elutööks, sest kirjutas seda 60 aastat. Teos põhineb varakeskaegsel, kuuendast sajandist pärineval legendil, mis jutustab inimese lepingust põrguvägedega. Doktor Faustus (Faust) oli hiliskeskaja Saksamaal (Faust suri umbes aastal 1540) reaalselt elanud ajalooline tegelane, Lutheri õpilane ja uuendusmeelne teadlane, kellest räägiti, et ta sõlmis lepingu saatanaga. Fausti loost on enne Goethet näidendi kirjutanud 16. sajandi inglise draamakirjanik Christopher Marlowe. Goethe „Faust” on omakorda intertekstuaalselt seotud Thomas Manni („Doktor Faustus”) ja Mihhail Bulgakovi („Meister ja Margarita”) teostega.

      Kurat СКАЧАТЬ