Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Neljanda päeva esimeses novellis ütleb Ghismonda oma isale vürst Tancredile: „ … sa peaksid meeles pidama, millise jõuga looduse seadused nooruses ennast maksma panevad. /-/ Olen lihast ja verest nagu sinagi, olen vähe elanud ja alles nooruke, ning mõlemal põhjusel pakitsevad minus ihad, millele imelist jõudu lisab veel see, et ma mehel olles tundma õppisin, kui suurt rõõmu võib teha nende ihade rahuldamine.”

      Delikaatselt suhtub autor pühameestesse, kuid ei jäta ka nende kahepalgelisust värvikalt maalimata. Vagadusel ja inimloomuse nõrkustel on soodumus kokku saada ja siis tuleb mängu silmakirjalikkus. Boccaccio ei tõrju kirikut ega vaimulikku, ta kritiseerib kiriku rikutust ja munkade siivutust. Maiseid armusuhteid ja munkade rikutust kajastab hästi kolmanda päeva neljas novell, mille jutustab Pamfilo. Lugu pajatab vend Pucciost, rikkast ja heast mehest, kes elas ainuüksi vagadusele ja selles plaanis ilmneb ka tema tölplus. Pucciol oli parimais aastais naine Isabetta, kes vahel ihkas oma mehega vallatleda, kuid mees hakkas alati noil hetkil rääkima Kristusest. Nii nad kaugenesid teineteisest. Sel ajal tuli Pariisist tagasi noor munk don Felice, kes oli noor ja ilus, terava vaimu ja sügavate teadmistega. Kohtudes Puccioga tema kodus ja Isabettaga pilke vahetades, tuli tal plaan vend Puccio koormat kergendada ja naisele appi tulla. Et Fiametta ja Felice vastastikune armuiha ei vaibunud, võttis Felice appi kavaluse. Ühel päeval otsustab Felice Pucciole tõsiselt õpetada, kuidas pattu kahetseda nii, et tõesti õndsaks saada ja kõige lühemat teed paradiisi pääseda. Ta õpetas, et kõigepealt on vaja oma patud pihtida ja siis nelikümmend päeva paastuda, sel ajal ei tohi ka oma naisega kokku puutuda. Palveid lugedes ja pattu kahetsedes tuleb seista väljasirutatud kätega nagu ristipoodu, pilk taevasse suunatud. Ja nii õhtusest jumalateenistusest kuni hommikuse teenistuseni. Selle ajaga tuleb lugeda kolmsada issameiet ja kolmsada avemariat. Naine sai kohe aru, mis plaan Felicel oli, manitsedes Pucciot kogu öö liikumatult seisma. Õhtul, kui keegi ei näinud, tuli Felice Fiametta juurde õhtust sööma, mille järel nad magama heitsid. Kui Fiametta ja Felice omavahel ülearu vallatuks läksid, tundus Pucciole, et põrand ta all vangub. Puccio oli oma patukahetsuspaigaks valinud toa, mis naise magamistoast oli lahutatud ainult õhukese seinaga. Puccio pärib: „Mis sa seal siis nõnda vähkred?” Naine vastab naljatades: „ … kes õhtust söömata jääb, see vähkreb kogu öö.” Puccio jäi uskuma, et naine paastumise pärast magada ei saa. Sel ajal kui Puccio oma patukahetsemisega ametis oli, veetis tema naine aega ülilõbusalt, kord ütles ta Felicele: „Vend Pucciol lased sa pattu kahetseda, aga paradiisi sattusime meie.” Puccio oli tahtmatult aidanud oma naisel ja Felicel pääseda paradiisi, ja kõige lühemat teed pidi, nagu Felice oli lubanud seda Pucciole.

      Kavalusest ja lihtsameelsusest, millest mõlemale kasu tuleb, räägib kümnenda päeva teine novell Elisa jutustuse kaudu. Ghino di Tacco, kardetud röövel, oli Sienast välja saadetud ja paavsti poolt põlatud. Paavst Bonifatius VIII saab samal ajal oma õukonda uue abti. Vaimuliku kõht jääb haigeks ja tal soovitatakse sõita Siena tervisevetele. Abti tulekust teada saades pani Ghino di Tacco oma võrgud välja, piiras abti kogu ta meeskonnaga sisse ja lasi oma käskjalal keelitada hea ja kurjaga, et abt Ghinot külastaks. Kohale jõudnud, laseb Ghino uurida abti sõidu eesmärki. Saanud teada kõhuhädast, otsustab Ghino hakata abti ravima röstitud leiva ja valge veiniga. Tasapisi abt kohaneb ja paraneb, sest Ghino kohtleb teda ja ta kaaskonda lugupidavalt. Lõpuks tuleb hüvastijätt ja Ghino annab abtile tagasi kogu röövitud vara ja hobused ning palub, et abt ise võiks talle tänuks ravimise eest midagi oma varast loovutada. Ka pihib Ghino, et ta pole nii halb, kui Rooma õukond arvab, ja et pigem on ta oma au ja väärikuse kaitsja kui teeröövel, ning siis annab ta abtile vaba voli ära sõita või Ghino juurde jääda. Abt võttis oma kraami hulgast vaid hädavajaliku, jättes ülejäänu kõik Ghinole ja ruttas paavsti jutule Rooma. Abt jutustab juhtunust paavstile ja lõpuks palub: „Pühaisa, mis ma teilt paluda tahan, on see, et te armuline oleksite minu arsti Ghino di Tacco vastu.” Paavst, kes armastas õilsaid inimesi ja alati suuremeelne oli, laskis Ghinol Rooma tulla. Selliselt kindlustatuna ilmuski Ghino abti soovitusel paavsti õukonda ja ta löödi hospitaliitide ordu rüütliks.

      HAMLET

      William Shakespeare

      Tragöödia ainestik pärineb 12. sajandi Taani kroonikast ja on vennatapmise lugu troonile pääsemise eesmärgil. Kroonika printsi nimekujust Amleth on tragöödias saanud peategelane Hamlet. Teose teised kesksed tegelased on: Gertrud, Taanimaa kuninganna, Hamleti ema; Claudius, Taanimaa kuningas, endise kuninga vend; Polonius, kantsler, Ophelia ja Laertese isa; Rozencrants ja Guildenstern, Hamleti ülikoolikaaslased, õukondlased; Horatio, Hamleti sõber.

      Teose põhiprobleem on igikestev üksikisiku ja ühiskonna vaheline vastuolu. Kus on pääs ja elupide – see on Hamleti põhiküsimus.

      Kuningas Claudius on tapnud reetlikult Hamleti isa ja abiellunud tema emaga. Hamlet on seega kaotanud trooni ja õiguse pärimisele. Olukorra teeb keeruliseks Hamleti suhe oma emaga. Oma hinges mõistab Hamlet ema täiesti hukka: „Veel ei olnud kulunud need kingad, milles vaese isa keha ta saatis. Oh, jumal küll, ka loom, kel pole aru ega oidu, peaks leina kauem. /-/ Peiepraed külmroaks veel pulmalauda kõlbasid.” Hamlet ei suuda endale selgitada, kuidas suhtuda emasse, kes on oma poja reetnud. Talle on ka see selge, et ema vastu ei saa, see oleks loomuvastane. Pealegi on Hamlet võitluses õigluse nimel jäänud täiesti üksi kogu õukonna vastu. „Uss, kes su isa nõelas, kannab nüüd ta krooni peas. /-/ Kui on sul südant sees, siis ära salli, et Taani kuningate säng jääks kiima ja neetud veripatu asemeks!” ütleb isa vaim Hamletile tragöödia alguses. See oli isa testament oma pojale, millest Hamlet ei saanud kõrvale hoida.

      Hamleti kuulus monoloog „Olla või mitte olla…” sisaldab tema troostitut ja väljavaadeteta saatust. Nii või teisiti ootab Hamletit surm – kas võideldes või võitluseta – niisugune on monoloogi sisu. Hamlet mõtleb pärast kohtumist isa vaimuga: „Aeg liigestest on lahti, neetud rist ja nõuab minult paikapanemist.” Sellest tulenevalt on tragöödia tegevuspinge kantud teo ja mõtte vahelisest vastuolust. Hamlet on sunnitud kogu aeg oma kättemaksusoovi tagasi hoidma, et tõele lähemale jõuda ja tõestada kuninga ja kuninganna süüd: „Hing, seni vaiki; väärteod selguvad, kui kõik maamuld ka oleks matnud nad.” Isa vaimu sõnade kinnituseks laseb Hamlet näitlejatel mängida mõrvalugu, et jälgida kuninga käitumist. Claudius lahkub etenduselt närviliselt ja tunnistab iseendale oma eksimust, ta püüab lohutust leida palves: „Painduge, mu tõrksad põlved, teraskiudne süda, saa pehmeks…” Hamlet, näinud kuningat palvetamas, lükkab kättemaksu siiski väärikalt edasi: „Kao tuppe, mõõk, sul tuleb hirmsam raps, kui põõnab joobnult ta või märatseb või tunneb sängis lõbu veripatust!”

      Pilgukski ei jäeta Hamletit emaga omavahele, selle eest hoolitsevad kuningas ja tema kantsler Polonius. Emaga rääkida ei saa, emast mõeldes ütleb Hamlet endale: „Lõhke süda, suu pean hoidma lukus.” Alles pärast Poloniuse tapmist, mil Hamlet otsustatakse saata Inglismaale ja ta saab salajase kirja kaudu teada talle kavatsetavast mõrvast, otsustab Hamlet: „Nüüdsest peale püsi mu mõtteis, veri, muust ma nüüd ei küsi.”

      „Hamlet” on teos, mis jääb igal ajal aktuaalseks, sest võitlust võimu, ebaõigluse ja variserlikkuse vastu kujutatakse teoses ehedal ja teravdatud viisil, sotsiaalkriitiline satiir on selle teose igikestvuse võti. Hamletist on saanud õigluse eest võitleja arhetüüpne sümbol. Temataolised ei võida kunagi, sest valitsejate ümber on nende leplik õukond, kes omakasu silmas pidades on valmis äraandmisteks ja alatusteks. Pealtkuulamine, luuramine ei ole nende jaoks alandav tegevus. Hamleti ümber punutakse algusest peale võrku, pärast Poloniuse mõrva selgumist ütleb Claudius: „Ei miski mulle enne rõõmu tee, kui tean, et Hamlet viibimata hukataks.”

      Claudiuse ja tema õukonna kahepalgelisus on Hamletile tuntud tõde. Pärast vana Hamleti surma oli Claudius teesklevalt kõnelnud: „Oleks СКАЧАТЬ