Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja samas olla mahajäetud. Lõpuks leiab Faust elu mõtte vaibumatus tegevusihas ja töös, ta hakkab võitlema vete stiihia vastu, hakkab rahvale viljakandvat maad tegema. „ … vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab, …oh, ülev hetk, mu elu ilusaim…” – nii ütleb Faust oma kordaläinud töö järel. Ta on rahul. Ta on saja-aastane ja lahkub. Inglite koorid on juba kohal. Teises ilmas kohtub ta Margaretaga.

      JEVGENI ONEGIN

      Aleksandr Puškin

      Värssromaan „Jevgeni Onegin” on vene kirjanduse tähtteos ja Aleksandr Puškini tippsaavutus. Eesti lugejale on teos kättesaadav Betti Alveri tõlkes, mille sõnastuslik külg tõstab teose väärtust selle kõrgeetilisuse taotluses. Tegemist on vene kirjanduse romantismiperioodi armastusromaaniga, mis kannab endas nii autori kui tegelaste poolest aadellikku väärikust. Selles värssromaanis lõi Puškin maailmaluules seniolematu stroofi, nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga (ababccddeffegg) värsist.

      Romaani teeb nauditavaks autori roll, lugeja ja autor oleksid nagu lähituttavad, kes mõtisklevad koos Jevgeni ja Tatjana armastusloo üle. Erilist sugestiivsust kannab autori siirdkõne, kus autor vahendab sündmusi, olles kord Jevgeni, kord Tatjana vaatenurgaga. Igast reast on tunda autori kiindumust oma tegelastesse. Kirjaniku lüürilised kõrvalepõiked teose kirjutamisest või omaenda reisidest on siduva ja lähendava tähendusega. Autori suhe on vahetu: „Nutan sinuga, Tatjana…” Või tõlkides Tatjana prantsuskeelset kirja vene keelde, tunnistab Puškin: „Ma pole teema kõrgusel…”

      Romaani tegevus haarab aastaid 1819–1825. Kesksed tegelased on 26-aastane Jevgeni Onegin, 17-aastane Tatjana Larina, 17-aastane Vladimir Lenski ja 15–16-aastane Olga Larina. Tegevus toimub Larinite maamõisas (Pihkva lähistel Puškini mõisa Mihhailovskoje naabermõis Trigorskoje) ja Moskvas. Kõigi tegelaste traagika on seotud aadelliku kõrgseltskonna väärituma osa äraspidise moraaliga. Kõige rohkem kannatab Jevgeni Onegin, kes on kasvanud selles miljöös, kuid ka õppinud seda keskkonda põlgama ja läbi nägema. Onegin on sügava sisevastuoluga enesekeskne aadlik, kes siiski läbi katsumuste on suuteline muutuma, kuigi see juhtub liiga hilja.

      Onegin püüab olla kõrgemal oma kasvukeskkonnast, ta püüab leida sisukat ja eneseharivat tegevust, kuid takistuseks saab oskamatus millegagi põhjalikult ja püsivalt tegelda, sest teda on kasvatatud naljatamisi ja kõrgaadli seltskondliku elu maneeris. Oneginist on kujunenud daamide lemmik, see roll toidab tema edevust. Onegini päev koosneb ettevalmistusest seltskondlikeks koosviibimisteks ja nendel koosviibimistel käimisest. Oma sisemises maailmas on Onegin vaimselt kõrgemal oma seltskonnast, ta on tüdinud koketeerimast ja ballilt ballile suundumisest. Teda valdab spliin (elutüdimus). Saanud teada onu pärandatud mõisast, sõidab Onegin maale, et teha mõisas uuendusi ja sulguda iseendasse, süveneda raamatutesse, sukelduda loodusesse, kuid kahjuks ei paku selline elu talle midagi peale kestva tühjustunde.

      Külastanud Larinite mõisat, tekitab Tatjana nägemine Oneginis seletamatu kaasahelina. Tatjanas on midagi rikkumatut ja siirast. Tatjana on kui laanehirv, üksik, kinnine, mõtlik, midagi niisugust pole Onegin varem kohanud. Tatjana on aga tundehelli romaane lugedes loonud endale noormehe ideaalkuju, mis langeb kokku Onegini väljapeetuse, viisakuse ja tähelepanelikkusega. Tatjana armub. Tema ainsaks toeks ja nõuandjaks on njanja (hoidja). Nii teebki Tatjana meeletu sammu tolleaegsete tavade mõistes ja kirjutab oma tunnetest Oneginile: „Ei ole teist maailmas mulle! / Nii seisab taevatähtedes: / ma kuulun sulle… /-/ Kuid minule, ma olen julge, / on tagatiseks teie au…” Onegin käitubki Tatjanaga kohtudes aumehena, ta hindab Tatjanat, kuid jätab endale vabaduse: „ … kuid süütu hinge usaldust / ta iganes ei tahtnud petta.” Tegelikult pole Onegin iseendas valmis nii vastutusrikast osa kandma, et olla Tatjana kaaslaseks. Ta lohutab Tatjanat: „Te kehastate kõike seda, / mis oli kord mu ideaal… /-/ Mis loeb te armsus ja te ilu? / Ma neid ei vääri paraku.” Tatjanat jääb saatma umbüksildus, Tatjana tunnistab: „Ta nimel armas on ka piin.”

      Noor Lenski ja Onegin on kõrvutades „kui leek ja jää, graniit ja vesi, kui värss ja proosa”. Lenskis on tulevikuusku, kirglikkust, aktiivsust – kõike seda, mida Oneginis enam pole. Peamine on, et Lenski olemuses pole tuska. Lenski ja Onegin on võrdväärsed, neil on, millest kõnelda, nad mõlemad on tegelikust reaalsusest ees. Saksamaal õppinud Lenski on Oneginist avatum ja ta ei oska näha Onegini hingelist keerukust, sügavat sisemist vastuolu ja seepärast ei suuda Lenski mõista Onegini käitumist Tatjana nimepäeval. Oneginit häirib Tatjana meelehärm, neid seob omavahel sõnatu pilk. Onegin ei leia väljapääsu ja hakkab pöörama liigset tähelepanu Olgale. Saatuslikuks saab hetk, kui Lenski kutsub oma keevalisuses Onegini duellile. Aadellikus aumehelikkuses võtab Onegin selle kutse vastu, kuigi olles „sõnuksil iseendaga”. Lenski saab surmavalt haavata. Onegini sisemine vastuolu aina kasvab, on vaja lahkuda paigast, mis nii raskelt pani teda proovile. Ta ei meeldi endale ja võtab ette pikema reisi.

      Olga abiellub kiiresti, Tatjana viiakse Moskvasse ja ema soovil abiellub temagi. Tatjanast saab sügavtõsine ja väärikas suurilmadaam, tema võlu peitub lihtsas ja loomulikus suursugususes. Kohtudes uuesti Oneginiga, on Tatjana väljapeetult ilmhäirimatu. Onegin on suutnud senini end peita ükskõiksuse ja spliini maski taha, kuid temagi vajab inimlikku lähedust ja tunnistab iseendale: „Noorust ise narrisime, / paraku ta pettis meid.” Tatjanal on Onegini hinges kogu aeg koht olnud ja nüüd on tema kord kirjutada kiri, millele jääb paraku vastus tulemata kogu talve jooksul („ … siiralt kuni silmaveeni / kui laps on armunud Jevgeni”). Onegini kiri on ahastav ja alandlik: „ … kui tahaks pea te hõlma peita / ja kibedasti nuttes maas / käed ümber põlvede teil heita, / üht öelda teile taas ja taas…” Onegin otsustab minna Tatjana juurde ja nähes Tatjanat tema kirja lugemas „põsel nutuvesi”, põlvitab Onegin, „tumm ja tõsine”, naise ette. Ent Tatjana vastus on väärikas ja valus mõlemale: „Te põlgasite püüniseid ja ebatõtt… Ma tänan teid. /-/ Miks mind kütite kui metsalindu… /-/ Te süda on täis isemeelt / kuid aus ja uhke. / Ma armastan teid.”

      Puškin lõpetab romaani ootamatult, jättes lugeja emotsionaalse pinge haripunktis üksi, nagu ka Onegini, kelle kohta ütleb: „ … kaob silmist kauaks… igavesti.”

      Teos jätab palju mõtlemisruumi ülendava väärikuse võimalusest armastussuhetes.

      PUNANE JA MUST

      Stendhal

      Romaani sisu põhineb 1827. aastal juhtunud tõestisündinud lool, mille Stendhal arendas realistlikuks romantilise lõpuga psühholoogiliseks romaaniks. Romaan, mille motoks on „Tõtt, karmi tõtt” (Danton), avab kapitalistliku maailma kujunemise karme reegleid, kus nooruk peab end kehtestama, hoolimata vähetõotavatest võimalustest.

      Julien Sorel on talupojapäritolu, nõrga tervisega, teadmishimuline ja andekas noormees, kes tahab end maksma panna kujuneva kapitalismi oludes. Julien oli õppinud vältima naisi ja kõiki õrnu tundmusi, iga tähtsamat sammu elus oli ta kaalunud. Ta on loomult auahne ja tahab oma talupojaseisusest kõrgemale tõusta. Ta katkestab suhted koduga, kus isa ja vennad on teda saamatuse pärast alati põlanud, ja otsustab saada vaimulikuks ning sellega karjääri teha. Uues kodanlikus ühiskonnas valitseb vaid üks seadus – saada sissetulekuid, saada raha. Julieni isa on suutnud end üles töötada, ta on puusepp, lauavabriku omanik, väga töökas, kuid ka kaval ja ahne. Ta ei pea oma pojast midagi, sest ainult ladina keele oskuse ja piibli tundmisega tema arvates elus läbi ei löö. Peale põhjaliku piibli tundmise on Julien lugenud Rousseau’d ja lugusid Napoleonist, viimasest saab Julieni ideaal: „See tundmatu ja vaene leitnant oli endale teed raiunud, et saada maailma valitsejaks.” Vaimusilmas kujutleb Julien, kuidas ka tema tõuseb ja teda esitletakse Pariisi kaunimatele naistele.

      Õnnelik СКАЧАТЬ