Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pahedes, ma hellitasin nad ära. /-/ Pean ma siis surema nagu koer? See on mu tasu, mahajätt. Nad on alatud, roimarid; põlgan neid, nean nad ära…”

      Isa sureb. Talle jääb väike juukseketike medaljoniga, sellegi oleks proua Vauquer tahtnud ära võtta. Isa maetakse vaestekirstus ja kalmistule sõidavad tütarde tühjad tõllad teenijatega pukis. Kalmu ääres seisavad kaks vaest üliõpilast ja kaks surnumatjat. Sümboolselt on nii isa kui ka tütred teinud suuri panuseid tõldadele, mitte inimlikule lähedusele.

      Eugéne de Rastignac

      Rastignac on noor vaesunud aadlivõsu, kes oli tulnud Pariisi õigusteadust õppima, aga üsna peagi tajus ta, et suhteid luua on olulisem. Ta võttis nõuks tungida suurilma ja selleks oli tal vaja leida protektsiooni (soodustav kaitse). Rastignac on tutvunud oma kauge sugulase vikontess de Beauséant’i viimasel ballil proua de Restaud’ga ja nüüd otsustab Rastignac teda külastada. Sisenedes majja, näeb Rastignac, kuidas Anastasie saadab tagaukse kaudu välja Goriot’ ja kuidas tütar häbeneb oma isa külaskäiku. Kui Rastignac isa Goriot’st seltskonnas juttu tegi, lõikas ta ära oma tee de Restaud’de majja. „Iga kord, kui see härra tuleb, ei ole prouat ega mind kodus,” ütleb krahv Restaud teenijale.

      Rastignacile hakkavad seltskonnaelu kirjutamata reeglid selginema, selles aitab teda vikontess de Beauséant. „Proua de Restaud’ sinise buduaari ja de Beauséant’i roosa salongi vahel oli ta /Rastignac/ sooritanud Pariisi õigusteaduse kolmeaastase kursuse…”

      Proua de Beauséant õpetab: „Meie süda on varakamber, kui tühjendate ta korraga, oletegi ruineeritud. Niisama vähe kui andestame tundmust, mis on näidanud end täies alastiolekus, andestame mehele, kellel ei ole soudki hinge taga. /-/ Mida külmemalt te kalkuleerite, seda paremini jõuate edasi. Lööge pihta kaastundeta, siis kardetakse teid. Vaadake meestele ja naistele kui posthobustele, keda lasete kärvata igal vahetusel. Kui aga teis pesitseb tõ-sine tundmus, varjake seda kui aaret. Õppige maailma umbusaldama. /-/ Menu on Pariisis kõik, see on võimu võti.” Tähendab – tuleb osata teeselda ja tundmusi varjata. Kellestki ei ole vaja hoolida. Kedagi ei tohi usaldada, kõiki on vaja ära kasutada.

      Proua Beauséant annab nõu Rastignacile, kuidas võita Delphine de Nucingeni tähelepanu, vaja vaid lubada tutvust proua de Beauséant’iga ja Delphine on valmis kõigeks ja seega on ka Anastasie’le kätte makstud. Nii algabki Delphine’i ja Rastignaci armastuslugu, kus on mängus mõlemapoolne kasu. Kuid enne on Rastignacil vaja raha, et osta korralik ülikond. Rastignacil on raske kodust seda raha vastu võtta, kuid millestki ei saa hoolida, sest ta on mõistnud, et positsioon ja raha on maailma ülim tarkus.

      Pansionaadis saab Rastignaci teejuhiks Vautrin, kes on 40-aastane toorevõitu, lõbus, läbitungiva pilguga külmavereline kalkuleerija, julm mõrtsukas. Ta oli kavalusega saanud ka perenaise soosikuks. Enda kohta ütleb ta: „Inimesetapmine tähendab mulle niisama palju kui… püüan vaid tappa puhtalt… /-/ Kui teil puudub protektsioon, mädanete te provintsikohtus. /-/ Haugu vargaid, kaitse rikkaid, giljotineeri tundelisi inimesi. /-/ Teil ei jää muud üle kui õgida üksteist nagu ämblikud purgis. Kahurikuulina peab tungima sellesse inimmassi või poetuma temasse kui katk. Ausus ei vii kuhugi. /-/ Ei ole printsiipe, on sündmused, ei ole seadusi, on olud, mida juhtida.”

      Kuulanud Vautrini õpetussõnu, järeldab Rastignac: „Ta ütleb mulle toorelt seda, mis proua Beauséant ütles mulle ilusates sõnades.” Peente kommetega ja väärikas ning soliidne daam vikontess de Beauséant on niisama halastamatu ja kahepalgeline kui Vautringi. Ainus erinevus seisneb selles, et üks esindab ühiskonna madalamat kihti, teine kõrgemat.

      Vautrinil on reeturlik plaan aidata Rastignaci. Ta tahab Rastignaci teha endast sõltuvaks, et hiljem noormeest ära kasutada. Nii seab ta Rastignaci huviobjektiks Victorine’i, kelle isa on andnud kogu varanduse oma pojale, mitte tütrele. Nüüd on vaja vabaneda Victorine’i vennast, siis jääb varandus Victorine’ile, Vautrini arvates peaks see Rastignaci ahvatlema. Kuid nii see ei olnud. Vautrini ideede künism hirmutab Rastignaci. Ja pealegi lõpeb Vautrini käekäik vabaduses ootamatult kiiresti, tema kuritegelik minevik on päevavalgele ilmunud. Salaagendi kaudu saavad pansioni elanikud teada, et Vautrin oli sunnitööliste kassahoidja ja ei ole kunagi armastanud naisi.

      Rastignacis on säilinud küllalt palju hoolivust ja mõistmist, seetõttu mõistis ta isa Gorot’ traagikat ja aitas teda viimastel elupäevadel. Kuid Rastignac on ka piisavalt kogemusi kogunud, et öelda pärast Goriot’ matust: „Nüüd alaku võitlus.” Rastignac alustab halastamatut karjääriteed.

      Kokkuvõte

      Teos kujutab rahavõimu hävitavat mõju inimlikkusele. Raha sünnitab hoolimatust. Kuid seda inimeste hulgas, kes on selleks valmis. Kuidas isa Goriot’ tütred inimlikkuse kaotasid? Nad ei olnud kunagi harjunud andma, loovutama. Neile oli loodud petlik kujutlus elu väärtustest, oli ju isa Goriot ise ka rikastunud nälja ajal oma makaronivabrikuga. Isa oli näinud suurt vaeva enda ülestöötamisega, tütred ei olnud midagi taolist näinud, nad ei osanud raha hinnata. Pealegi olid nad oma meeste silmis siiski veel alamast klassist ja seetõttu allusid nad oma meestele, nende mehed olid nende tugi ja positsioon. Nende jalgealune oli habras. Isa ise oli loonud oma tütardele illusiooni, et rikkus on suurim väärtus, nüüd pöördus see rikkuse loogika järgi ehitatud maailm selja isale endale. Kui tal ei olnud enam raha, ei olnud tal enam midagi.

      Romaan kuulub mahuka panoraamteose „Inimlik komöödia” alajaotuse „Kommete etüüdid” alla pealkirjaga „Stseenid eraelust”. Autor kujutab romaanisarjas läbilõiget 19. sajandi alguskümnendite Pariisi ilustamata tegelikkusest, kus kõik tugineb ainult rahaahnusele. Romaan „Isa Goriot” on prantsuse realismi tähtteos, kujunemisromaan, mille mõttekäigud on sügavad, analüüsivad ja detailirohked, andes veenva ja mõtlema paneva pildi oma kaasajast.

      CARMEN

      Prosper Mérimée

      Novellis on sündmuste ajaline järjestus segi paisatud. Lugeja saab algul tuttavaks geograafi-maadeuurijaga, kes oma teekonnal kohtab juhuslikus ööbimispaigas arvatavat mõrtsukat don Joséd. Mõrtsukas põgeneb. Järgneb maadeuurija juhuslik kohtumine võluva mustlasnaisega (Carmen), kes on osav varas ning maadeuurija (minategelane) jääb ilma oma kuldkellast. Autor on lugejat oskuslikult eksitanud süžee ülesehituse ja tegelaste nimedega (don José Navarra, don José-Maria), tehes sellega väljakutse lugeja tähelepanelikkusele eristada süžeeliine ja leida faabula (sündmuste ajaline järgnevus).

      Järgneb don José ja Carmeni armastuslugu, mis on kompositsiooniline tervik ja novelli põhitegevusliin.

      Don José on noore ajateenijana valvekorras Sevilla tubakavabrikus. Carmen töötab vabrikus ja heidab kavalaid pilke noore mehe suunas. Ühel päeval lähevad naised tülli, sest keegi on solvanud Carmenit tema elukommete pärast ja Carmen lõikab ohjeldamatus vihas tubakanoaga x-kujulise haava solvaja näkku. Carmen võetakse vahi alla. Don José peab teda saatma, Carmeni naiselik sarm ja kaval edevus lummavad José, ta unustab end korraks ja Carmen ongi põgenenud. Nüüd saab José karistada, ta pannakse vangi. Aga Carmen ei ole unustanud heategu ja toob Joséle pakikese, kus leiva sisse on peidetud viil ja kuldraha. José kannab oma karistuse ausalt lõpuni ja asub uuesti teenistusse. Algab traagiline armastuslugu, kus vastuoluline Carmen, nii heas kui halvas, jääb don Joséle kättesaamatuks. Carmen on arhetüüpne naistegelane, kes kellegi teele meelega kannatusi ei sea, kuid oma iseteadlikkuses ja vabaduseihas laseb tuua ohvreid. Carmen naistegelasena on võrreldav arhetüüpse meestegelase don Juaniga.

      Kord peab don José valvama koloneli trepil, kus võetakse vastu külalisi. Koos koloneliga saabub Carmen, José on üllatunud, aga Carmen jõuab talle sosistada, et kohtutaks Trianas Dorothea juures. Tol kohtumisel tasub Carmen kirgliku СКАЧАТЬ