Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õige Isoldega kestavad. Kord saab Tristan sõjaväljal surmavalt haavata, ta laseb oma surivoodile kutsuda armastatud Isolde, kes pidi saabuma valges purjes laevaga. Tristani armukade naine ütleb aga, et laev on heisanud mustad purjed. Tristan sureb, armastatud Isolde jõuab Tristani surivoodile liiga hilja, heidab lohutamatus ahastuses Tristani juurde, tema elujõud saab otsa ja ta sureb. Samal õhtul maetakse nad koos, hommikuks on kasvanud hauale kaks puud, mille oksad on põimunud teineteise ümber ja juured maa all samuti. Vana Marc laseb puud maha raiuda, kuid järgmiseks hommikuks on need uuesti kasvanud.

      Loo teises variandis kasvab Tristani hauast roheliste lehtede ja lõhnavate õitega laukapuu, mis küünitab end Isolde hauda. Kolm korda raiutakse laukapuu maha, kuid see kasvab uuesti, ühendades Tristani ja Isolde hauad. Nendes lõpumotiivides jääb kõlama armastuse kui ürgloodusest üha uuesti sündiva puhta inimtunde pühadus.

      Tristani ja Isolde lugu on kahe inimese hell kiindumuse lugu, laadilt melanhoolne ja mõjuv, nagu armastajate kannatuslugusid on olnud traditsiooniks kujutada. Armastajad on sageli olude lõksus, see loobki traagilise tundetooni. Tristani ja Isolde loo tagapõhi on igavene vastuolu kire ja ühiskonna moraalsete aluste vahel. Puude ühtekasvamise kujund ülistab armastust, mis on tugevam kui surm. Tristani ja Isolde lugu on keskaja kõige lüürilisemaid müüte.

      EDDA-LAULUD ja NIBELUNGIDE LAUL

      „Nibelungide laul” on germaani kangelaslauludest kuulsaim ja pärineb rüütliromaanidega samast perioodist, kandes endas rüütlikirjandusele omaseid vasallitruuduse, daamikultuse ja võimuka valitsejanna motiive. Eepos on kirja pandud 1198. ja 1205. aasta vahel anonüümse špiilmanni (elukutseline rändlaulik) poolt.

      Nibelungide/niflungrite temaatika on germaani rahvapärimuses iidne, selle juured ulatuvad muistsete germaanlaste algkodumaale Skandinaavias ja Põhja-Euroopas, selle vanem kihistus leiab kajastamist islandi eeposes „Vanem Edda”. Rahvaluulele omaselt on need igivanad laulud ja lood aastasadade jooksul muutunud erinevateks variantideks nii süžeede kui ka tegelaste omavaheliste konfliktide ja nimede poolest. Aastatel 1222–1225 koostas islandlane Snorri Sturluson rahvapärimuse põhjal nn Edda-teksti, mis sai hiljem nimeks „Noorem Edda”, sest Islandilt leiti 1643. aastal varasem Eddalaulude käsikiri, millele anti nimeks „Vanem Edda”.

      Keskaja eeposed sisaldavad nagu vanaaja eeposedki ajaloolist tausta, mis on segunenud mütoloogilise sisuga, näiteks „Nibelungide laulu” ajaloolised sündmused on seotud 4.–6. sajandi suure rahvasterännu ajal toimunuga.

      Germaani varasemate ja hilisemate kangelaslaulude põhjal näeme eriti ilmekalt folkloori põhiolemust – lugude varieerumist.

      „Vanem Edda” ja „Noorem Edda”

      Muinasgermaanlaste peajumal Odin ja piksejumal Thor on aaside soost jumalad, kes on lakkamatus võitluses hävingutoojate hiidude ja draakonitega. Odin saab jagu ürghiiust Ýmirist, kelle kehast luuakse maailm. Aasid sõbrustavad pöialpoistega/kääbustega, kelle valduses on pühad saladused, nendesse vägivaldne tungimine lõppeb needusega. Kääbused elavad maapõues ja valvavad kõiki aardeid. Loki, tulejumal, üks aasidest, asub jumalate ja hiidude vahel, on kurjuse ja hävingu kehastus, maailma deemonlik sümbol. Loki on kavaluses üle Odinist ja ka Thorist, Odini poeg Baldr on langenud juba Loki ohvriks.

      Kord tapab Loki võlurite Fafniri ja Reginni venna, selle tulemusena seotakse aasid kinni. Aasid lubavad lunarahaks kulda. Kuld on kääbus Andvari võimuses. Loki röövib selle kulla, mille hulgas on ka võlusõrmus (sõrmus on muinasgermaanlastel maagilise tähendusega ese), kääbus Andvar neab selle varanduse ära. Needuse tulemusena pärib varanduse Hreidmarr, Fafniri ja Reginni isa, oma hukka saanud poja valurahaks. Pojad Fafnir ja Reginn nõuavad isalt oma osa ja tapavad isa. Varandus saab Fafniri kätte ja ta lubab nüüd tappa oma venna Reginni. Reginn põgeneb, hakkab sepaks ja kasvatab üles Sigmundri poja Sigurdi/Sigvördri. Fafnir moondab enda loheks ja jääb oma kulda valvama.

      Sigvördrist kasvab tugev sõdalane, nüüd õhutab Reginn Sigvördrit Fafniri käest varandust ära tooma. Reginn taob imeterava mõõga, millega tapetakse Fafnir. Seejärel joob Reginn Fafniri verd ja teeskleb magamajäämist. Sigvördr on Fafniri südame lõkkele küpsema asetanud ja puudutades seda südant, hakkab ta lindude kõnet mõistma. Linnud hoiatavad Sigvördrit Reginni eest. Sigvördr tapab Reginni ja saab Fafniri varanduse endale.

      Teel kohtab Sigvördr magavat valküüri (naissõdalane) Hildrit/Brynhildrit. Edasi sõites jõuab ta Griimhildri ja Gjuuki juurde, kelle lapsed on Gunnarr, Högni, Gudruun ja Gullrönd (neid nimetati ka niflungriteks). Sigvördr abiellub Gudruuniga. Hiljem sõidab Sigvördr koos Griimhildri poegadega Brynhildrit Gunnarrile naiseks tooma. Brynhildr oli järeleandmatu ja julm naine, ta laskis kõigil kosilastel sõita läbi leekide, Gunnarr ei tule sellega toime. Sigvördr ja Gunnarr vahetavad nimed ja välimuse ning Sigvördr saab Brynhildri kosimisega hakkama. Pulmaööl on noorpaari vahele asetatud Sigvördri imeterav mõõk. Sigvördr kingib Brynhildrile sõrmuse, mille ta oli saanud kääbus Andvari vara hulgast, ja võtab endale Brynhildri sõrmuse.

      Naised Gudruun ja Brynhildr lähevad tülli, vaieldakse, kumma mees on vapram. Tüli käigus saab Brynhildr teada pulmaöö pettusest, sest Brynhildri sõrmus on sattunud Gudruuni kätte. Brynhildr nõuab, et Gunnarr koos vendadega tapaks Sigvördri. Gudruunist saab nüüd Brynhildri venna naine. Brynhildr võtab endalt elu. Varandus rändab Gunnarri ja Högni kätte, kes peidavad selle Reini jõkke, kuhu ta ka jääb, sest vennad hukkuvad võitluses Brynhildri vennaga. Gudruun tapab oma pojad, nende kolpadest tehakse kulla ja hõbedaga kaunistatud karikad, millesse valatakse poegade verega segatud joovastavat mett. Nii peeti niflungrite mälestuseks peied ja pandi peierahvas igaveseks magama. Brynhildri vend Atli leiab lõpu Gudruuni käe läbi.

      „Nibelungide laul”

      Siegfried on nibelungide soost Madalmaade kuningapoeg, ta on vapper ja rikas, tema käes on kõik nibelungide aarded, need on peidus ühes Udumaa mäes, Islandi taga kõige põhjemas põhjas. Siegfried kosib endale Burgundia kuninga Guntheri õe Kriemhildi. Gunther palub Siegfriedilt abi Islandi kuninganna Brünhildi kosimisel, kes seni on oma kosilased kahevõitluses tapnud (Franz Fühmanni variandis sai Siegfried imeilusa Kriemhildiga paariheitmise loa alles pärast Brünhildi taltsutamist). Siegfried teeb enda kääbus Albrichilt, nibelungide aardehoidjalt, saadud võlukuue abil nähtamatuks ja võidab Brünhildi, taltsutab ta abieluvoodis. Tagasi tulnud, kingib Siegfried Brünhildilt röövitud voorusevöö ja sõrmuse oma kaasale Kriemhildile. Gunther ja Brünhild hakkavad õnnelikult elama Vormsis Reini ääres. Brünhildile on Gunther tutvustanud Siegfriedi kui oma vasalli.

      Kümme aastat hiljem tekib Kriemhildi ja Brünhildi vahel tüli, kummal on seisuslik õigus astuda kirikuuksest enne sisse. Et oma aujärge tõestada, toob Kriemhild kunagise pulmaloo päevavalgele. Brünhildi ustav vasall, vapper sõjasangar Hagen Tronjest saab ülesande tappa Siegfried, mis on peaaegu võimatu, sest Siegfried on lohe veres supeldes saavutanud haavamatuse, kuid abaluule kleepunud pärnalehe alt siiski haavatav. Vahepeal ründavad maad taanlased ja kaval Hagen palub Kriemhildil tikkida Siegfriedi särgile haavatava koha peale märgiks risti, et Hagen saaks Siegfriedi kaitsta. Pärast taanlaste taandumist minnakse jahile, Hagen lubab Siegfriedile näidata head allikat ning seal ta tapabki Siegfriedi. Nüüd röövib Hagen Kriemhildilt nibelungide aarde ja peidab Reini jõkke.

      Pärast pikka leina abiellub Kriemhild hunnide kuninga Etzeliga, neil on poeg Ortlieb. Burgundia kuningas Gunther kutsutakse hunnide juurde külla, Guntheri kaaslaste seas on ka Hagen. Vastuvõtust kujuneb kättemaksmine, СКАЧАТЬ