Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõista kurja ja eituse algena inimeses endas. Võitlus hea ja kurja vahel toimub ju inimese sisemaailmas. Nii võib Mefistofeles olla Fausti teine, halvem ja head eitav pool.

      Sügavalt filosoofiline tragöödia on saanud autorilt kolm sissejuhatavat osa. „Pühendus” seob mõtteid nooruse ja selle võimaluste üle. „Eelmäng” nakatab teatri ülesande üle vaidlema teatri direktori, luuletaja ja komödiandi. Direktor arvab, et teater peab pakkuma uut ja värsket, et rahvas ummistaks kassad, vaja on igale maitsele sobivat rabavat lugu. Luuletaja leiab, et mitte koor, vaid tuum on oluline, poeesia ülendab inimest. Komödiant võtab need mõtted lühidalt kokku: „ … te andke elu läbilõige, et igüks näeks oma hinge.” Viimane sissejuhatus „Proloog taevas” juhib teose sisulise probleemini – kuivõrd inimene suudab end võitluses hea ja kurja vahel jagada ja valikuid teha. Mefistofeles ei usu inimese mõtestatud elusse, tema arvates on „inimene kui rohutirts, kes lendu tõusta tahab, kuid ei suuda”. Issand aga usub, et inimene on otsiv vaim: „Kuigi pime tung veab inimlast, ta siiski aimab, ihkab õiget rada…” Seda tõestabki tragöödia sündmustik, kus Fausti kaaslaseks saab Mefistofeles, kes kurja deemonina teadlast õigelt teelt kõrvale ahvatleb.

      Faust leiab, et tema elu on tühja jooksnud. Ta tahab maailma, elu, aja ja ruumi tuuma teada saada: „Kus on see eluläte, mis küljes maa ja taevas ripub?” ja kutsub välja Maavaimu, kellega nõu pidada ja keda võiks ühtlasi pidada loomevaimuks Faustis eneses.

      Võrreldes oma õpilase Wagneriga on Faust rahulolematum ja otsivam: „Kui süda sul ei sütti sees, sa teiste südameid ei läida.” Seda mõtet kordab ta ka oma õpilasele. Wagnerisse suhtub Faust üleolevalt, pidades teda endast vähemvõimekamaks tuima rahulollu sulgunud teadlaseks. Wagneril läheb korda (II osas) laboratoorsel teel saada katseklaasiinimene Homunkulus, millesse Faust suhtub põlglikult. Wagner ei vaevelnud elu põhiküsimuste lahendamise üle, ta elas tagasihoidlikku teadlaseelu, olles vahel Faustile ka toeks ja rahustajaks.

      Faust tahab teada saada rohkem, kui inimvaimule antud on. Kas alguses oli sõna, alguses oli mõte, alguses oli tegu – niisugune mõttesügavik on Fausti jaoks üks põhiküsimusi, s.t kas Jumal on maailma loonud oma sõna abil, nagu piiblis öeldud, või on maailm koos inimesega kujunenud läbi arengu, läbi tegude. Aga teo alguses peab olema mõte. Kas mõte paneb inimese liikuma ja tegutsema või on kõige taga Jumal?

      Faust on koos isaga arstiteaduses suuri samme astunud, nad on palju inimesi katkust terveks ravinud. Rahvas tuleb lihavõttepühade ajal linnaväljakule teda õnnitlema ja tänama, mis Faustile pigem meelehärmi teeb. Faust ei rahuldu saavutatuga, ta on otsiv vaim ja tundes aastate koormat, ning teades, kui palju on veel maailmas saladusi, mille jälile ta pole jõudnud, haarab Fausti ahastus. Ta küünitab mürgikarika järele.

      Faust on jalutuskäigult kaasa toonud puudli, kes moondub tema hingelise kõhkluse hetkel Mefistofeleseks. Siin tulebki välja Mefistofelese sümboolne tähendus – ta on Fausti enda eituspool, kes ilmub siis, kui Faust kahtleb. Faust oli küll joonistanud uksele viisnurga, et Kuradi vaim ei saaks sisse, aga viisnurga üks nurk oli lahti jäänud. (Pentagramm on germaani usundis Kuradi peletamise märk, vanadel kalmisturistidel senini näha.) Mefistofeles on lahkelt valmis enda olemasolu selgitama: „Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.” Eitusevaimuna esindab Mefistofeles hea ja kurja kooseksisteerimist.

      Nüüd algab tõsine dialoog Fausti ja Mefistofelese vahel. Mefistofeles küsib, miks Faust tõstis mürgikarika, ja Faust vastab: „ … vihkan inimese mõistust, mis valet tõest ei lahuta, vihkan kulda, unistusi ja au, vihkan usku ja lootust.” Fausti meeltesegaduse põhjuseks on seega oskamatus mõtestada maailma elu. Faust on raskes enesekriisis, sest tema võimalused on olnud väiksemad kui tema lootused. Sõlmitakse leping, et Mefistofelesest saab Fausti teener ja Faustist teises ilmas Mefistofelese teener. Faust kinnitab: „ … kui lausun, oh, kaunis hetk, viibi veel – siis ahelda mind samal tunnil.” Verega kinnitatud lepingu põhjal ei tohi Faust oma otsingutes peatuma jääda, peab kogu aeg edasi püüdma, ei tohi rahule jääda saavutatuga. Ja kui Faust oleks jäänud elu nautima ja lausunud „oh, kaunis hetk, viibi veel”, siis oleks Mefistofeles võitnud. Fausti elujaatus oleks otsa saanud. Selle lepingu tulemusena saabki Faust nõiaköögis oma nooruse tagasi ja elu otsast alustada.

      Mefistofelese ülesanne on seada Fausti teele naudingulisi kiusatusi, näiteks Auerbachi kelder, mille kohta Faust ütleb: „Palju mõnu, vähe vaimu.” Faust ei kuluta aega naudingule ega joomingule. Tema loomuses on vaimsed otsingud.

      Nõiaköögis saab Faust nooruse tagasi ja näeb peeglis Margaretat, kiusatus võidab Fausti vastutustunde. Toimub see, mille eest Faust ei ole kaitstud, ta sai küll nooruse tagasi, aga sellega koos ka kõik ohud, mida elu nooruse teele seab. Faustiga juhtub nagu noorele mehele omane, ta näeb naise ilu ja ahvatlust. Looduslik loomusund juhib Fausti ja samas tekitab talle ka tõsiseid küsimusi. Faust ütleb: „Ma tulin jõhkra maitsmisnõuga, kuid armastus mind haarab täie jõuga.” Siin sõlmubki hukatuslikkus Margareta saatusega. Faust ei saa iial Margareta juurde jääda, see oleks leppimine olemasolevaga ja loobumine otsingutest. Samamoodi ängistab see ka Fausti, kuid ta mõistab seda alles pärast Margareta surmaotsust. Faust lõhub Margareta ahta maailma: kingitused, armastustõotused, salajased kohtumised, unerohu andmine emale, Valentini surm. Kõiges selles on mängus Mefistofelese käsi, tegelikult siis Fausti enda kuratlik pool, mis ei allu mõistuse ja vaimu kontrollile. Armastuse vastu ei saa. Ka Margareta ei saa armastuse vastu, kuigi aimab halba. Margareta traagika seisneb tema elupiiratuses (usklik, kasin ja töönõudlik kodu) ja usalduslikkuses. Tema puhtas loomuses pole kõhklust, isemeelsust ega kurja oletust. Tema seesmine elu on liialt tunnete võimuses, mõistuse ja tahte toeta. Margareta jääb ilma emast, vennast, laps, kes sündis, leiab lõpu soos. Margaretat jääb saatma häbi ja valu. Mõrvasüü sellele lisaks. Kõige algus on siiski Faust, kes oli vastutustunde unarusse jätnud, tema oleks pidanud Margaretat kaitsma ja ka vastutust kandma.

      Mefistofeles viib Fausti maailma rändama. Faust aimab halba: „Ta leeki õhutab, et lõõmaks ihas põu selle kauni kuju järele. Nii ihaldustest tuigun naudinguisse…” Faust on samas jõudnud ka äratundmisele, et tema on rändur, aga Margareta „Alpi nurmel lihtne süütu hing”. Selle traagilise armastusloo käigus selgub sõnum – armastuse teed on äraarvamatud ja armastajad ei taju oma loo olemust enne, kui lugu on end juba lõplikult loonud. Selles ongi armastuse maagilisus, saatanlikkus ja ihaldusväärsus. Ka Faust saab seda tunda.

      Mefistofeles viib Fausti Volbriööle, seal saab Fausti teejuhiks Vastuoluvaim, Faustile viirastub Margareta. Faust asub Mefistofelesele etteheiteid tegema, kuid viimane vastab: „Kes oli see, kes ta hukatusse tõukas?” Mefistofeles naudib oma võimu. Faust saab oma uuesti saadud nooruse käigus veel kord tõdeda, et inimese elu on vastuoluline (teejuhiks Vastuoluvaim), inimene peab vastuolude käigus suutma valikuid teha.

      Kui Faust jõuab Margareta juurde vangikongi, on hilja, midagi ei saa muuta, Margareta pihib Faustile oma muret, ei süüdista teda milleski ja läheb vastu surmale, mis on tema jaoks ainus pääsmine. Faust ütleb endale: „Mu sünnihetk, ole neetud!” Faust neab end. Tähendab, et inimene ei oska oma elu elada ka siis, kui ta uuesti alustab. Inimene eksib. Ometi otsib ta õiget rada. Otsimises endas ongi elamise tähendus.

      II osas kohtame Mefistofelest ja Fausti, kelle hinge Margareta kaotus on jätnud „etteheite karmi valu”, keisrilossi troonisaalis, kus keiser peab oma kahepalgelist jutlust. Kantsleri arvates peaks monarhiaga koos käima õiglus, kuid samas kurdab ta, et seadus on võimule viinud ülekohtu ja halb on saanud au sisse, kohtunik võib olla kelmi kaim ja roimar kanda uhket rüüd. Nii väeülem, õuemarssal kui ka varaülem pole oma maa üle uhked, näevad kõikjal valskust. Riik elab СКАЧАТЬ