Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kriemhild on kõik kaotanud, teda huvitab nüüd ainult nibelungide aare, aga Hagen ei avalda aarde peidupaika ja Kriemhild tapab ta. Vana väepealik Hildebrand tapab Kriemhildi.

      Nii kõlavad eepose lõpuread:

      „Ei rohkem, seda tean veel,

      lein valdas naisi, rüütleid

      ning üle maade kostis

      Nii läksid nibelungid;

      kui meenutan siin neid:

      ja kõiki sulaseid,

      vaid kaeb ja kajas nutt.

      siinkohal lõpeb ka mu jutt.”

(tõlkinud Rein Sepp)

      Eepos kajastab sõjasangarite mehisust, vaprust, seisuslikku väärikust, kuid ka inimlikku reetlikkust ja edevust. Võimu saavutamiseks ei valita vahendeid.

      JUMALIK KOMÖÖDIA

      Dante Alighieri

      „Jumalik komöödia” on muu hulgas hüvastijätt keskaja kirjandusega ja sammu astumine sügavamalt elu mõtestava kirjanduse poole. Žanri poolest on teos filosoofiline ja groteskne (ebareaalne, moonutatud) poeem, satiiriline (inimlikke pahesid hukka mõistev) teos. Autor kujutab hinge rännakuid pärast surma, andes allegoorilise hinnangu ajaloole, suurtele isiksustele ja inimlikele püüdlustele.

      Teos koosneb kolmest osast: „Põrgu”, „Puhastustuli” e „Purgatoorium” ja „Paradiis”.

      Avalaulus kohtub lugeja sümbolloomadega: lõvi – vägivald, panter – iharus, hunt – reetur. Need loomad takistavad Dantet pühal rännakul pimedusest valguse poole. Teoses on teisigi keskajal levinud sümboleid: punane – halastus, armastus; valge – usk, puhtus, süütus; arvud – 3, 9, 10, 100. Dante teejuhiks sel rännakul on Vergilius – inimmõistuse võrdkuju.

      Põrgu asub poeemi järgi põhjapoolusel ja ulatub lehtrikujuliselt maakera südamikku, põrgul on 9 ringi. Kõik, kes sinna vapustavasse paika on saatuse poolt määratud, on igavesti jäetud ilma lunastuse võimalusest. Põrgu ukse ees piinlevad sääskede ja parmude käes need maise patuta olendid, kes kahtlesid jumala olemasolus. Õnnetuseks ei pääse nad ei põrgusse ega taevasse, sest nad on oludega mugandujad. Nad „elasid maailmas leiget elu – / küll häbita, ent kiituseta ka”. Põrgu järgmistest ringidest eraldab eeskoda Acheroni (Murede) jõgi.

      Põrgu esimeses ringis asuvad süütud lapsed ja antiikaja suurmehed Platon, Sokrates, Homeros, Vergilius – nemad ei tundnud ega saanudki tunda kristlikku jumalat. Dante tunneb neile kaasa ja võtab Vergiliuse oma teejuhiks.

      Põrgu teises ringis, mille valvuriks on Minos (antiigi allmaailma kohtunik), vaevlevad himuruse pattu langenud ja abielurikkujad: Helena ja Paris, Kleopatra, Achilleus, Tido, Tristan. Nad peavad keerlema igavese põrgutuule käes, külmas ja pimedas.

      Põrgu järgmised ringid muutuvad järjest kannatusterikkamaks. Kolmanda ringi juures valvab kolmepäine peni Kerberos, täitmatu isuga koletis, kes rebib liha nende kehadelt, kes maises elus andusid õgimisele.

      Neljandas ringis valitseb rikkuse jumal Plutos, lastes pillajatel ja kitsipungidel omavahel kiselda. Õgarditele sajab kaela lakkamatut vihma; toorutsejad ja vägivallatsejad on alasti ning püherdavad porises soos, hammustades ja kratsides üksteist; türannid rabelevad keevas veres, silmakirjatsejad roomavad maas, suutmata vabaneda oma kullatud tinamantlitest; ülbetel trubaduuridel on soolikad ripnemas ja maharaiutud pead käes. Viienda ja kuuenda ringi vahel ületatakse Styxi (Vihkamise) jõgi. Kuuendasse ringi tuleb ränduritele vastu jumalik sõnumitooja ja Dante koos Vergiliusega pääseb Tulelinna, kus nad leiavad end keset lahtisi lõõmavaid haudu, milles piinlevad ketserid.

      Seitsmenda ringi kolmes vööndis piinlevad vägivallatsejad, türannid ja mõrvarid, enesetapjad, pühaduseteotajad ja liigkasuvõtjad. Kaheksandas ringis vaevlevad kupeldajad, prostituudid, petised, vargad, mässuõhutajad, ennustajad, astroloogid, võlurid ja reeturid. Kupeldajad-paavstid langevad leegitsevasse kaevutaolisse auku, pea alaspidi.

      Põrgu põhjas asub kolmenäoline Lucifer, kelle lõugade vahel on kõige patusemad: reeturid Juudas, Cassius ja Brutus. Luciferil on kolm isesuunas vaatavat nägu: punane, kollane ja must; ning kolmed lõuad, mille vahel kannatavad suured reeturid. Kõik nad külmuvad jäisesse Cocytuse jõkke (Kaeblemise jõgi).

      Puhastustuli ehk Purgatoorium asub lõunapoolkera tipus asuval leegitseval mäel, millel on 9 ringi. Puhastustule lõketest läbi astudes lunastavad patused oma senise süü ja on valmis edasiseks teekonnaks. Seitsmeks surmapatuks peeti uhkust, kadedust, viha, laiskust, ihnsust-pillamist, liigsöömist ja liiderlikkust.

      Maakera ümber on 9 sfäärilist taevast, kuhu saab vastavalt teenetele. Taevasse pääsevad need, kes on oma elu elanud ausalt ja jumalat siiralt teeninud-uskunud: kangelased, märtrid, pühakud, ausad ja inimlikud valitsejad. Taevas kohtub Dante ka oma jumaldatud Beatrice’iga, Vergilius kui ristimata pagan jääb purgatooriumi mäele maha.

      Kümnendas taevas ilmutab jumal ennast valguse ja armastusena, Dante jõuab sinna piirile koos Beatrice’iga.

      DEKAMERON

      Giovanni Boccaccio

      Kolm noormeest ja seitse neidu on 1348. a Firenzes puhkenud katku ajal pelgupaiga leidnud linnalähedases suvelossis, kus jutustatakse 10 päeva jooksul 100 lugu (dekameron – kreeka k „kümmepäevak”). Igaüks jutustab oma loo, seega on tegemist raamjutustustega. „Dekameron” on üks renessansi realismi teoseid, millest sai alguse itaalia ilukirjanduslik proosakirjandus, lühivormi nimetus novell pärineb itaaliakeelsest sõnast novella (uudis). Nimetatud lühižanri esialgne nimetus eeldab, et saadakse teada midagi ootamatut. Hiljem on saanud puändist novelli lahutamatu võte.

      Jutustatud lugude ainestik on rahvapärimuslik, toetudes nii idamaade kui ka antiigi legendidele, enamasti on tegemist rändsüžeedega, temaatikas leidub tugevaid sarnasusjooni keskaegse linnakirjandusega. Samas on novellide sündmustik seotud autori kaasaegsete nimede ja sündmustega. Jutustatud lugude tegelaste galerii on mitmekesine, andes läbilõike 14. sajandi Itaaliast: riivatud vaimulikud, kaupmehed, rüütlid, õnnetud armastajad, kavalad mungad, suursugused härrad, teenijad, lihtrahvas jt.

      Peamiseks teemaks on armastus ja inimestevahelised suhted. Uudsuse märki kannavad jutustajad oma hoiakute ja kirjeldatud tegevuse frivoolsuse (kergemeelsus, nilbus) kaudu. Boccaccio hoidub moraalitsevast õpetamisest, ta laseb lugude kaudu lugejal mõista, missugune elu tegelikult on. Autor ülistab armastuse iha, mis varasemas tavas oli mõeldamatu, imetleb taibukust ja heatahtlikkust, pilkab kirikumeeste petlikkust ja inimlikku rumalust. Humaansus tähendab autorile loomupärasust, loomulikku elu, astumist iganenud elunormide vastu. Novellikogu avalause „On inimlik omadus kaasa tunda neile, kelle meel kurb on” viitab suuremeelsusele ja humaansusele. Kogumiku lõpus tuletab autor meelde: „Ärge oodake seda, mis inimesele üle jõu käib, vastasel korral riskite te vooruslikkuse asemel kokku puutuda silmakirjalikkusega.”

      Armastustunne on Boccaccio käsituses ülim inimpüüdlus, seetõttu on meeleline armastus tema novellides tolleaegsele ja ka hilisemale lugejale väga ootamatu, seda on peetud riivatuks ja patuseks. Võrreldes Dante ja Petrarca platoonilise armastuse ülistamisega, astub Boccaccio suure sammu maisema elu suunas ja kujutab erootilisi olukordi СКАЧАТЬ