Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui mu isa elas, maksavad nüüd sada tukatit tema miniatuurpildi eest. /-/ Taanimaal võib naeratada ja olla ise lurjus. Ei ela ühtki lurjust Taanimaal, kes poleks püstikelm. /-/ Sellesinase maailmakorra juures aus olla tähendab olla üksainus väljavalitu kümne tuhande hulgast. /-/ Kui tüütu, läila, tuim ja tühine näib mulle selle ilma viis. Küll seda rohimata aeda, kus seemet kasvatab vaid vohav rämps.”

      Tülgastusega suhtub Hamlet silmakirjateenritesse: „Käsnad, mis kuninga soosingut, heldust ja mõjukust endasse imevad. Kuningas hoiab neid lõuanurgas nagu õuna: suhu paneb kõige enne, alla neelab kõige lõpus … pigistab, kuivad olete käsnad jällegi.” (Guildensterni ja Rosencrantzi kohta).

      „Vilets tüütu narr, kapitaalne vasikas.” (Poloniuse kohta).

      Hamleti kuju on imetletav selle poolest, et ta julges astuda ülekohtu ja reetlikkuse vastu ühiskonnas, teades, et niikuinii lõpeb see võitlus kaotuse ning surmaga, sest ausa võitlejana jääb ta sepitsuste võrku. Claudius oli selleks kavalaid käike teinud Laertese kaudu, õhutades viimast alatult kavandatud ja ebavõrdsesse rapiirivõitlusse Hamletiga. Hamlet õigluse eest võitlejana on täiesti väljapääsmatus olukorras. Ta tajub seda algusest peale, seetõttu ütleb ta ka Opheliast lahti, ta ei näe endal tulevikku selles maailmas.

      Hamleti armastustunne Ophelia vastu teeb tagasikäigu Poloniuse vahelesekkumise tõttu, kes soovitab tütrel suhted Hamletiga lõpetada, nii ei jää ka kibestunud Hamletil muud võimalust, kui soovitada Ophelial minna kloostrisse ja selle ilmakorra juures lapsi mitte ilmale kanda. Ophelia jaoks on need hetked, mille tagapõhja ta ei taju, väga rasked, ta jääb Hamletit armastama ka hukkudes. Pärast Ophelia surma tunnistab Hamlet: „Ma armastasin Opheliat.” Sündmuste käigus purunenud armastuse traagika elasid mõlemad läbi üksi.

      Hamleti jaoks on eriti traagiline see, et tema ema ei ole temaga. Leppida olukorraga oleks tähendanud allaandmist, mis nii või teisiti viib hukule, ja võitlusse asununa on Hamlet üksi, sest võimu vastu astujaid ei julgeta toetada, õiglus- ja autunne lükatakse teadvuses sel puhul enamasti tagaplaanile.

      TARTUFFE

      Molière

      Komöödia „Tartuffe” erineb Molière’i teistest teostest terava satiiri poolest. Teose eessõnas kirjutab autor: „Kui komöödia ülesandeks on inimpahede parandamine, siis ma ei näe mingit alust, miks mõnedele neist (vagatsemine ja silmakirjalikkus) tehakse erandeid.” Näidendi väärtus seisnebki väga delikaatse teema puudutamises – ka vaimulik võib käituda ebamoraalselt, niisugune teemakäsitlus oli omas ajas uudne.

      Pariisi kaupmehest majaperemees Orgon on võtnud oma majja vaimulik Tartuffe’i, et hoolitseda perekonna kõlbelise palge eest. Eriti oli vaja valvata Orgoni arvates tema naise Elmire’i järel. Peresse poetunud vaimulikku on autor kujutanud üsna grotesksetes toonides. Kõik saavad tasapisi aru, et Tartuffe on petis, kahepalgeline ja salalik. Eriti umbusklik (lausa õel) on jumalasulase suhtes julge ja taibukas teenija Dorine, kuid kergeusklik Orgon on oskuslikult vagadust teesklevat Tartuffe’i puutuvas täiesti pime ega usu kedagi peale Tartuffe’i.

      Kodakondsed näevad varsti Tartuffe’is varjul olevaid halbu omadusi ja mõistavad tema eesmärki saavutada majas täielik võim ning saada seeläbi majaperemeheks ka varanduslikult. Jumalasulane on valmis kõigeks, ka kirglikeks armuavaldusteks Elmire’ile, ahvatledes teda truudust murdma. Lõpuks lubab Orgon oma tütre Mariane’i Taruffe’ile naiseks, Mariane on õnnetu, lubab endalt elu võtta, kuid pärast lepib alandlikult isa sooviga. Orgoni poeg Damis näeb üht riivatut stseeni Taruffe’i ja Elmire’i vahel ja hoiatab isa, kuid Orgon ei usu, saadab poja kodunt minema, võtab talt pärimisõiguse ja annab kogu oma vara Tartuffe’ile.

      Pilkav koomika saab haripunkti, kui Elmire korraldab Tartuffe’iga kohtamise, kuhu kutsub võrgutaja armuavaldusi salaja pealt kuulama Orgoni. Orgoni peidupaigaks saab lauaalune. Kui Tartuffe on Elmire’i embamas, ei suuda Orgon end enam valitseda ja tuleb peidupaigast välja, aimates kogu tõde. Tartuffe teeskleb endiselt vagameest, süütut kannatajat, öeldes, et jumal on saatnud talle raske katsumuse Elmire’i näol. Nüüd aetakse Tartuffe majast minema.

      Valevagatseja vaimuliku põhiolemus on südametus kõiges. Ühel päeval tuleb Tartuffe kuninga ametnikega, et Orgoni peret majast välja tõsta. Sündmused võtavad aga ootamatu pöörde ja kuninga ametnikud vahistavad Tartuffe’i sealsamas ning teatavad, et nii olevat hea ja kõikvõimsa kuninga käsk. Orgon saab oma vara tagasi.

      Võrdväärselt Tartuffe’iga on pilkealuseks Orgon kui vanamoelise usu kammitsais olev inimlikult rumal ja aus mees, kes laseb end narriks teha vagaduse maski taha peituval kavalal sulil. Näidend tekitas pahameelt vaimulike hulgas, mistõttu keelati seda avalikult esitada.

      Tegemist on klassitsistliku viievaatuselise värssnäidendiga, mis vastab aja- ja kohaühtsuse nõuetele.

      Näidend on läbi aegade olnud sedavõrd mängitav, et Tartuffe’ist kui tegelasest on saanud silmakirjalikkuse ja teeskluse võrdkuju. Näidendi lõpus kasutatakse võtet deus ex machina – lahendus tuleb ootamatult kuskilt kõrgemalt poolt.

      GULLIVERI REISID

      Jonathan Swift

      Teos on poliitilise satiiri silmapaistvamaid näiteid maailmakirjanduses. Allegooria sisaldab rohkesti võrdpilte erinevate aegade poliitilise elu kohta.

      „Gulliveri reiside” sisuks on peategelase arst Lemuel Gulliveri fantastilised seiklused ebatavalistes maades, autor kujutab sotsiaalpoliitilisi maneere, harjumusi, kombeid ja mitmesuguseid teisi suhtlusmalle kõverpeeglis, mis jätab inimese üsna koomilisse valgusse. Jutukogu on oma fantaasiarikkuse poolest samavõrd noorte kui ka täiskasvanute lektüür.

      Lilip uttide maa („liliput” on autori sõnaloome)

      Gulliver satub laevaõnnetuse tagajärjel liliputtide e kääbuste maale, kus tema kui arvatava vaenlasega palju vaeva nähakse. Kõigepealt ta aheldatake, nii et iga juuksesalk kinnitatakse eraldi vaiaga maa külge. Väikestel liliputtidel on palju tegemist Gulliveri toitmise ja hooldamisega. Sajad mehed sadade väikeste vankritega on tegevuses. See väikeste inimeste riik teeb läbi kõik operatsioonid (kuulab üle, hoiatab, karistab) nagu iga teinegi riik uustulnuka puhul. Kuigi Gulliverile tähendaks liliputtide võimusüsteemi vastu astumine vaid tühist vaeva, laseb ta sellel toimida.

      Liliputtide maa on despotismiriik – tolleaegne Inglismaa miniatuuris. Seda maad iseloomustavad provokatsioonid ja pealekaebamised. Monarhi tahet tuleb täita ka siis, kui monarh on kapriisne. Riigimeeste tegevussisuks on tühjad kõnekoosolekud, kus küll hoolega peetakse kinni kõne korrast. Riigiasjade kulgemine on aeglane, enamasti käiakse välja lubadusi. Riigikaitse tegevus on tagasihoidlik. Parteide (Trameksam ja Sameksam) omavahelist vaenu eristavad välised vahendid – ühed on kõrgekontsalised, teised aga madalakontsalised. Erinevus on tühine ja ainult väline. Prints tahab olla neutraalne, seetõttu kannab ta ühes jalas kõrge kannaga saabast, teises madalakannalist.

      Kõik tahavad selles riigis omamoodi karjääri teha. Selleks peavad nad sümboolselt jaburaid tegevusi kordama, näiteks nööri mööda käima ja raskeid hüppeid üle keppide sooritama, sealjuures oma elu kaalule pannes, või hoopis roomama ja roomama. Tasuks on värvilised lindid, mille üle on nad väga uhked. Riigivastane kuritegu on selles riigis nagu igas teiseski suurim süü, väärib surmanuhtlust. Kõlblus on kõrge tähendusega, samuti ka kooliharidus, selleks võetakse lapsed perede juurest isegi ära. Erilise tähtsusega on oma keelest lugupidamine.

      Teose väärtus on tugevas satiirilis-sarkastilises allegoorias. СКАЧАТЬ