Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See on kütkestav armastus endast ligi kümme aastat vanema naise vastu, kuid armuseikluste ilmsikstulekul peab Julien perest lahkuma. Ta astub vaimulikku seminari, kus ta ei tunne end hästi, sest kaaslaste põlgus saadab teda kui enesearmastajat ja andekat seminaristi. Julien ei talu niisugust vihkamist ja ta lahkub seminarist. Salajased kohtumised linnapea prouaga pole aga katkenud.

      Tänu vaimulikele eestkostjatele saab Julien koha minister de La Mole’i juures, temast saab sekretär ja raamatukoguhoidja ning ministri salaagent poliitilistes asjaajamistes. Markii de La Mole’i tütar Matilde armub Julienisse, abiellumine oleks tõstnud Julieni aadliseisusesse. Julien kaalutleb oma tulevikku kavalalt: „Mul tuleb soosida ülekohtuseid tegusid, kui ma tahan edasi jõuda, liiati pean ma oskama peita seda ilusate sentimentaalsete sõnade taha. /-/ Kuidas see suur tüdruk /Matilde/ mulle ei meeldi. Kui Matilde näeb, kuidas ma teda jumaldan, võin ma ta kaotada.” Autor täpsustab – see pole kaugeltki armastus, mis määrab Julieni-taoliste õnne, nad peavad klammerduma äärmise visadusega mõne kildkonna külge…

      Kuid saatusel oli Julieni jaoks varuks halb üllatus. Nimelt oli käinud õnnetu proua de Rênal vaimuliku juures pihil ja lobisenud oma eksimusest. Julieni kohta päritakse tema kodulinna vaimulikult ning lõpuks saadab proua de Rênal ministrile kirja, kirjeldades Julieni käitumist: „Julieni üheks abinõuks on katsuda ära võrgutada naist, kellel on mõju…” Meeleheitele viidud Julien sõidab Verrières’i linna, leiab proua de Rênali kirikus jumalateenistuse ajal. Julien tulistab püstolist palvetavat proua de Rênali. Järgneb vangla. Mõlemad daamid külastavad Julieni, teda ootab surmanuhtlus, päästa oleks võinud puhtsüdamlik kahetsus, kuid Julien on selleks liiga uhke, ta ütleb kohtus: „Mu härrad, mul ei ole au kuuluda teie klassi, te näete enda ees lihtrahva poega, kes on üles tõusnud oma madala päritolu vastu. /-/ … mu kuritegu on raske ja ta oli ette kavatsetud. Ma olen ära teeninud surma…” Matilde muretseb advokaadi, kes oleks Julieni aidanud, kuid Julien vastab: „Ma tunnen endas küllalt julgust surra, ilma et minu arvel liiga palju nalja vôidaks heita.”

      Autori tekstist loeme – Julien tapab vihata, nagu armastab armastuseta, tahte sunnil, see on tema omaks võetud moraal. Surm loeb talle vähe, surmale vapralt vastu minna on aumehe mõistega seotud otsustus. Julien pole kunagi õnnelik olnud ega ripu elu küljes kinni.

      Kui tal pole enam tulevikku, ilmneb tema tegelik olemus, ta vajab armastust nagu iga teinegi inimene, nii vabaneb ta auahnusest ja naudib kirglikku armastust proua de Rênaliga, kui viimane teda vanglas vaatamas käib. Julien tõdeb, et inimese tähtsaim kirg on armastus, sellele täiuslikule õnnetundele andub ta viimastel elupäevadel. „On raske sõnadega väljendada, kui meeletuks muutus Julieni armastus.”

      Valusalt saab Julien tunda veel rahamaailmas maksvat olematut isaarmastust, kui vana puusepp tuleb vanglasse Julieni pärandit manguma – „toitmisele ja kasvatamisele kulutatud raha”.

      Julien on ise selle elu saadus – auahne vallutaja, umbusklik individualist, igavene üksiklane. Ometi ei suutnud keskkond noores mehes, kes ootab kahekümne kolme aastasena giljotiini, lasta kaotsi minna teiste pilkude eest peidetud tundepuhtusel, lihtsusel ja loomulikkusel. Julien oli astunud võitlusse ühiskonnaga, mis ei tunnistanud tema õigusi, eneseväärika ja sirgeselgsena võtab ta oma saatuse vastu.

      Julien Sorel ei suutnud alamast seisusest kõrgemale tõusmiseks mängida inimväärikuse hinnaga. Surmaeelsetel päevadel võitleb Julien küsimustega: „Olen armastanud tõde, kus ta on? /-/ Ah, kui oleks olemas tõeline usk!”

      Teose viimasel leheküljel leidub romantilisi toone: „ … kõigi teadmata istus Matilde suletud tõllas, põlvedel mehe pea, keda ta nii väga oli armastanud. /-/ … aga kolm päeva pärast Julieni suri ka tema (proua de Rênal) oma lapsi kaelustades.”

      ISA GORIOT

      Honoré de Balzac

      Kandvad tegelased: isa Goriot e Jean-Joachim Goriot; isa Goriot’ tütar Anastasie de Restaud (Pariisi ilusamaid naisi); tema armuke Maxime; teine tütar Delpine de Nucingen; tema armuke, õigusteaduse üliõpilane Eugéne de Rastignac; vikontess de Beauséant; tema armuke d’Ajuda-Pinto; proua Vauquer; Vautrin e Jacques Collin e Surma-narritaja; Horace Bianchon; proua Couture; Victorine Taillefer; preili Michonneau; härra Poiret; köögitüdruk Sylvie; jooksupoiss Christophe.

      Sündmustik toimub 1819. aasta Pariisis. Proua Vauquer’ pansionis on elupaiga leidnud erinevatest ühiskonnakihtidest eluheidikud. Pansion on kasimatu ja vaene, iiveldama panev lehk võtab vastu juba ukselt. Perenaine on kitsi, tema jäine nägu on nagu esimene sügiskülm. Majas on seitse pansionäri, neile jagatakse astronoomilise täpsusega hoolt ja tähelepanu vastavalt sellele, palju keegi elamise eest maksab. Isa Goriot on nende hulgas kõige vanem (75-aastane), vaene tõugatu ja pilkealune. Pilkamiseks annab põhjust tema kuutaoline ümmargune lihtsameelne nägu ja kahe noore naise salapärased külastused. Kord külastab teda brünett, kord blond, neid peetakse isa Goriot’ armukesteks.

      Isa Goriot

      Isa Goriot oli saabunud pansionaati korraliku garderoobiga, tal oli veel teataval määral raha ja ta oli alles hoidnud mõned nipsasjad, mis meenutasid talle tema varalahkunud naist, tal oli veel lauahõbedat ja ehteidki. Olnud edukas nuudlivabrikant, otsustas isa oma tütardele luua tee kõrgseltskonda ja ta pani selleks mängu kogu oma säästutagavara. Tütred kasutasid isa ohvrimeelsust südametult edasi. Neil oli alati vaja raha, kui nad oma isa vaatama tulid. Isa ehteasjad ja mälestusesemed kadusid üksteise järel, ta viis need liigkasuvõtjale Gobseckile. Isa elavad sinised silmad muutusid aegapidi tuhmiks ja raudhalliks, nad ei pisardunud enam, nende punane äär näis verd nutvat. Isa toas oli vilets voodi, katteks vaid õhuke vaip ja vateeritud jalatekk, mis oli tehtud proua Vauquer’ vanadest kleitidest. Rastignacile selgitab isa oma ohvrimeelsust: „Mul ei ole iialgi külm, kui neil on soe, mina ei tunne kunagi igavust, kui nemad naeravad.”

      Seitsmeaastase õnneliku abielu järel oli Goriot kaotanud oma naise, nüüd keskendus tema armastus oma kahele tütrele, mis saigi isale saatuslikuks. Pansioni oli isa tulnud meeleheite sunnil, sest tema tütarde abikaasad keeldusid isa enda juurde võtmast ja samuti tema avalikest külastustest. Nüüd jääb isale alandav saatus, ta ootab Rastignaci, kes on kohtunud tema tütrega, et siis puudutada või hoopis ära osta vesti, mille najal on hinganud ja nutnud tema tütar, või nuusutada paberilehte, millel on Delphine’i käekiri. Teinekord läheb isa tänavale ootama, millal tema tütred hommikust jalutuskäiku teevad, et näha neid uhkes tõllas. Tütred naeratavad isale ja sellest on küll. Unistustes tahaks isa olla see koerake, kes tõllas tütre põlvedel lamab. Korraks tekib Goriot’l võimalus Delpine’i ja Rastignaciga koos elama hakata, sel hetkel kaotab isa igasuguse väärikuse, ta heidab tütre jalge ette, et suudelda neid, ta hõõrub oma pead tütre kleidi vastu…

      Saatus toob isale aina ebameeldivaid ootamatusi. Anastasie on armukese peale kulutanud kõik oma raha ja perekonna teemandid, nüüd vajab ta järjekordset ballikleiti ja isa viib oma viimase lauahõbeda Gobseckile ning paneb aastaks panti oma eluaegse pajuki. Pansionis kolib isa Goriot järjest kõrgemale korrusele, sinna, kus on kõige odavamad toad.

      Lõpuks saab isa raske närvivapustuse. Ehk tulevad nüüd, kui olen haige, ootab isa lihtsameelselt. Mõlemale tütrele oli olulisem siiski Beauséant’i lahkumisball kui haige isa. Ja kui saadetakse tütardele järele, et nende isa on suremas, ei tule nad ka siis. Balliväsimus, rahamured, perekonnatülid…

      Aimlemisi tajub isa, millega on tegemist ja ta hakkab end süüdistama СКАЧАТЬ