Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korraldada suursugused matused, aga Polyneikese jätab linna müüride ette saatuse hooleks ning keelab teda ka kellelgi teisel auväärselt matta. Antigone saab sellest kõigest teada ja otsustab oma venna Polyneikese korralikult matta, sest pärast surma peavad kõigil võitlejatel olema võrdsed võimalused olla korralikult maetud. Selle õeliku teo eest vangistatakse Antigone kaljukoopasse, kus õnnetu tütarlaps end oma looriga üles poob. Sellest saab teada Kreoni poeg, kes on Antigonesse armunud, ta tormab koopasse, kuid on hiljaks jäänud. Nüüd otsustab Kreoni poeg Haimon endalt elu võtta, temale järgneb Kreoni naine, Haimoni ema, kes valib ka vabasurma. Maailma jääb üksinda kurb Kreon.

      Teeba linnal on lasunud ammune needus, mis sai alguse Kadmosest. Lugu ei lõpe. Kümme aastat hiljem algab uus sõjakäik. Argose kuulsate väejuhtide pojad tulevad sõdades hukkunud isade eest kätte maksma, nad rüüstavad ja hävitavad Teeba linna.

      Tragöödia „Kuningas Oidipus”

      Sophoklese teos „Kuningas Oidipus” (kirja pandud umbes 429–425 eKr) algab müüdi sündmuskäigu lõpust, autor on hakanud lugu lahti harutama hetkest, kui Teeba linna on tabanud katk, otsitakse Laiose tapjat. Antiiktragöödia algab näitlejate dialoogiga: Oidipus ja preester arutavad linna tabanud õnnetuse üle. „Kui kandsid ükskord õnne kaasas endaga, / siis õnneandjaks meile ole sa praegugi,” palub Teeba preester Oidipust näidendi proloogis.

      Kreon toob oraaklilt kinnituse, et Teeba linnas elab endise kuninga Laiose tapja. Keegi ei tea, kes see on. Kreon: „ … meil endi hulgast ruttu välja rookida / häbi ja teotus, mis me linna hukka viib.” Avalaulus (parodos) palub koor appi taevaseid jõude halastama Teeba linnale. Oidipus asub sõnalisse dialoogi kooriga (episoodid), ta neab Laiose tapja ja sellegi, kes annab peavarju mõrtsukale: „ … ning kui talle… / ma annan kaitset, siis see needus / langegu mu enda peale.” Seega lisab Oidipus iseenda saatusele veelgi needust. Oodatakse Teiresiast. Pika usutlemise peale ütleb ennustaja: „ … selle maa su enda roim on reostand… /-/ Pea selgub see, et ta on enda lastele / nii isa kui ka vend…” Oidipus tahab nüüd kinnitust saada, ta ei usu ikka veel, ta on meeleheitel, sest selle saatusliku needuse eest on ta Korintosest põgenenud. Oidipus raevub, ta peab Teiresiase juttu teotuseks. Koor (stasimon) asub laulma Oidipusele kaitselaulu. Tegevuspinge tõuseb koori ja Oidipuse vahelises laulvas dialoogis (kommos). Vahele sekkub Iokaste, kes hakkab meenutama Laiose ja karjasega juhtunut. „ … et saatus olla määranud / tal surma leida minu ja enda lapse käest,” meenutab Iokaste Laiose sõnu ja sedagi, kuidas nad oma kolmepäevase lapse mägedesse surema saatsid. Iokaste aimab halba, ennustuste kokkulangemine ehmatab teda. Kolmandas episoodis ilmub Korintose saadik ja toob sealse kuninga surmateate. Veel kord välgatab Oidipuse peas pääsemine, kuid saadik teatab ka: „Ei voola surnud vürsti verd su soontes tilkagi.”

      Saadik võtab Oidipuselt viimase lootuse, et ta pole oma isa tapja. Ometi on Oidipus püüdnud end selle needuse eest kaitsta. Saadik lisab: „Eks vaata liikmekohti enda jalgadel.” Liiga palju kokkulangevusi Oidipuse jaoks. Iokaste palub kõike mitte uskuda, aga ise on ta juba kahtlema hakanud. Viimaseks lootuseks jääb Teeba vana karjuse tunnistus. Kui Oidipus on kahe vana karjuse mälestusi kuulnud, on tal kõik selge. Oidipus ahastab: „ … kes ma sündind eksi, tundnud eksi naist / ja tapnud keelu vastu – nii on selgunud.” Iokaste on juba põgenenud lossi sõnadega: „Sa vaene, vaene! …muud eikuule sa mult iialgi.” Iokaste poob end üles ja Oidipus torkab oma silmad peast, et mitte näha oma saatust ilmsi. Oidipus: „Tookord jäeti mind / ju ellu selleks, et ma näeksin õudusi. / Ent mingu nii mu saatus täide, kuidas peab!” Nende sõnadega lepib Oidipus oma saatusega.

      Inimene ei pääse oma saatuse eest, ükskõik kui karm see on, ja ükskõik kuidas inimene oma saatuse vastu võitleks. See on ka tragöödia sõnum. Oidipus valmistub lahkuma, jättes hüvasti lastega: „ … ja las ma leian varjupaiga mäestikus, / seal, kus on mu Kithairon, mille määrasid / vanemad hauaks mulle, ilmakantule…” Ring on täis saanud, Oidipus ei suutnud oma saatuse vastu võidelda, ta tahab paika, kus ta oleks pidanud surema juba lapsena, et pääseda needusest, mis lasus ta sool juba mitu põlve varem.

      Tragöödias on tähtsal kohal loo osad, mis Oidipuse jaoks murranguliste teadasaamistega loovad erilise tegevuspinge. Iga järgmise asjaolu ehk pöörde puhul saab Oidipus oma saatusest rohkem aimu, see hävitab tema tasakaalu, midagi oma saatusest tagasi võtta aga ei saa. Lugeja (vaataja) tunneb peategelasele kaasa ja tunneb koos temaga hirmu, millega lugu lõppeda võib, seega on tegemist hästi komponeeritud teosega. Oidipuse saatus on traagiliselt irooniline. Tema ise peab seisma tõe päevavalgele toomise eest, samas kui see tõde võtab temalt viimase lootuse oma saatusele vastu hakata. Lõplik teadasaamine on Oidipuse jaoks katastroof, sest tema on kõik teinud, et oraakli ennustus täide ei läheks.

      Antiikkultuuri olemuslikele väärtustele vaatamata oli antiikaeg siiski karm ja julm aeg, mille õhustik kajastub ka Sophoklese tragöödias. Seda enam on hinnatav teosesse jõudnud inimlik hool ja armastus lähedaste vastu. Oidipus oli üllas oma tõdemustes ja ettevõtmistes, kuid saatuse traagika otsustab kõik – nii nagu on ikka tragöödiate sisuarenduse ja lõpplahendusega. Peategelane, võideldes õilsate eesmärkide nimel, lõpetab traagiliselt.

      Laiema sisusügavuse tagab teose (ja müüdi) filosoofiline alltekst – inimene on oma elus piisavalt teadmatu, eksib palju, mõistmata selle põhjusi. Inimene ei taju maailma asjade käiku ja seetõttu satub traagilistesse olukordadesse, kus ta võib hukkuda. Inimesele ei ole lihtsalt antud kõike mõista ja oma elu täielikult juhtida. Selles, et inimene inimmõistuse abituse ja küündimatuse tõttu sageli lõivu peab maksma, ei saa inimest süüdistada. Ja niimoodi pimedana oma saatust kobades ja tulevikku ette teadmata kogub inimene palju kannatusi ja katsumusi, püüdes samas teha parimaid valikuid. Ja niimoodi kogub inimene ka endale olematut süüd, mis võib olla põhjustatud tema esivanemate valikutest.

      TRISTAN ja ISOLDE

      Keskaegse rüütliromaanina tuntuks saanud iidne keldi lugu „Tristan ja Isolde” põhineb keldi rahavaluulel ja hilisematel teisendustel, millest üks esimesi oli anglo-normanni naiskirjaniku Marie de France’i lee ehk värssnovell „Kuslapuu” umbes 1180. a paiku. Liikvel oli palju prantsuskeelseid variante, mille põhjal 18. sajandil Gottfried von Strassburg lõi oma saksakeelse töötluse keskaegsest süžeest, romaani „Tristan”, mis omakorda sai aluseks Richard Wagneri ooperile „Tristan ja Isolde” (1859).

      Kuningapoeg Tristan (ka Tristram) on jäänud orvuks ja röövitud norra kaupmeeste poolt. Poiss põgeneb ja satub Cornwalli oma onu Marci (ka Mark) õukonda, kus kasvab üles ja temast tahetakse pärija teha. Marcil järeltulijaid polnud ja ta hoidis Tristanit nagu oma lihast poega. Tristan on vapper võitleja, kuid ükskord saab ta haavata mürgitatud relvast ja teda ei osata ravida, Tristan sõuab merele teadmata suunas, et surra, võttes kaasa ainult harfi. Tuul tõukab paadi Iirimaale, kus kuninganna ravib Tristani terveks ja noormees naaseb.

      Marci õukondlased on kadedad, et Tristanist saab pärija ja nad soovitavad Marcil abielluda, et saada järeltulija-troonipärija. Marc püüab kõrvale põigelda ja ütleb, et abiellub neiuga, kelle kuldse juuksekarva on pääsuke juhuslikult tema tuppa pillanud. Tristan saadetakse seda neidu otsima, veevood kannavad paadi Iirimaale. Otsitavaks osutub Iiri kuninganna tütar Kuldjuukseline Isolde (ka Iseut, Yseult). Iirimaa on tuldsülgava lohe küüsis, Tristan tapab koletise ja tal lubatakse Isolde kaasa võtta. Kuninganna paneb kaasa armujooki Marci jaoks, et armastus kestaks kogu elu. Tuulevaikuse ajal merel tekib noortel janu ning Tristan ja Isolde joovad nõust, teadmata joogi mõjust. Nüüdsest peale kuuluvad nad elu lõpuni teineteisele.

      Isoldest saab Marci naine, kuid salajased kohtumised Tristaniga hoiavad noorte armastuse kustumatuna. Õukondlased jälitavad neid ja armastajad tabatakse. Tristan ja Isolde mõistetakse surma, kuid neil õnnestub põgeneda. Nad elavad vabas looduses, kannatavad vaesust ja nälga. Lõpuks andestab Marc СКАЧАТЬ