Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ José on linnaväravas valves, soovib Carmen, et José laseks ta salakaubaga läbi, jälle lubab Carmen unustamatut ööd, kuid ise ei ilmu. Ja kui José Carmenit otsides hakkab käima Dorothea juures, kohtab ta Carmenit koos koloneliga. José kannatus on otsas ja ta tapab koloneli. Nüüd ei jää Josél muud üle kui põgeneda. Josést saab Carmeni salapärase kurjategijate jõugu liige. José ei kahetse, sest ta on lummava Carmeni lähikonnas. „Carmeni ilu oli kummaline ja metsik… tema silmad väljendasid iharust ja tõrksust ühtaegu.” Kuid selgub, et Carmen on jõugu seaduste järgi paari pandud vana mustlase Garcia Ükssilmaga, kes on parasjagu vangis. Carmenit jätkub mõlema armastamiseks. Ühel saatuslikul kaardimänguõhtul lähevad José ja Ükssilm tülli, don José tapab Carmeni mehe. Kuid ka nüüd jääb Carmen Joséle kättesaamatuks, Carmen on järjekordselt armunud härjavõitleja Lucasesse, kes demonstratiivselt pärast härjavõitlust kingib Carmenile verise kokardi (konksuga härjanahast lehv). José teeb Carmenile ettepaneku lahkuda koos Ameerikasse, kuid Carmen vastab: „Ma ei taha, et mind käsutatakse, tahan olla vaba ja teha, mis mul mõttesse tuleb.” José otsustab Carmeni tappa. Enne surma ütleb Carmen: „Sa tahad mind tappa, ma ju näen, nii on saatusest määratud, aga sa ei saa mind alistuma sundida. /-/ Sind armastada – ma enam ei saa. Sinuga elada – ma enam ei taha.”

      Novell „Carmen” on prantsuse kirjanduses romantismist realismi kanduv teos, kus ühtaegu on tegemist kirgliku armastuse ja romantilise röövlieluga, kuid seda on edasi antud üsna neutraalses ja erapooletus toonis ning realismile omase detailirohkusega. Teos on sündmuste poolest haarav ja põnev, sarnanedes kriminaalromaaniga, kuid samal ajal kujutades ka tundesügavusi, olgugi et tegemist on allilma elureeglitega. Don José on muutuv tegelane oma languses, kurjategijate maailm kütkestava Carmeni kaudu neelas ta endasse. Carmen elab läbi teose oma põhimõtete järgi, on muutumatu loomus, ja don José ei mõista teda.

      MÜÜTILISED MUISTENDID

      Friedrich Robert Faehlmann

      Tegemist on omapärase žanrimääratlusega, mille eeskuju sai Faehlmann saksa romantilisest kirjandusest. Autori eesmärk oli valgustus-didaktiline, anda ühele rahvale omamütoloogia. Müüdid olid esialgu kirjutatud saksa keeles, kaheksa neist avaldati Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes, seega kandsid nad sõnumit eesti kultuurist rahvusvahelisse kultuuriruumi. Faehlmann kasutas Kristian Jaak Petersoni tõlgitud „Soome mütoloogiat” ja kohandas müütilisi nimesid Eesti oludele (Vanemuine, Lämmeküne, Ilmarine jt). Rahvusliku ärkamisaja kirjanduse ja rahvusliku iseteadvuse kujunemisel oli see väärt lugemine, kuid jääb siiski oma olemuselt puhtalt pseudomütoloogia valda. Seega on tegemist kunstmuistenditega, millest vaid kaks põhinevad rahvapärimusel („Emajõe sünd” ja „Keelte keetmine”).

      Aja proovile on hästi vastu pidanud autori loodud mõjuva kujundivalikuga „Koit ja Hämarik”, mille alltekst kõneleb noorest armastusest.

      Muistend algab retooriliste küsimustega: „Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas? Kas sa tunned kätt, kes päikese vastu võtab… kes kustunu jälle põlema süütab…” Sellise pöördumisega isikustab autor looduse ringkäigus koidu ja eha, andes neile nimed Koit ja Hämarik. Omavahel nimetab Vanaisa neid „tütrekeseks” ja „pojakeseks”, nii on sõlmitud ka tegevuspinge, mis võimendub kargeks põhjamaiseks armastuskokkuleppeks, mis peab armastuse noore hoidma. Ainult kord aastas nelja nädala kestes lühikestel öödel kohtuvad Koit ja Hämarik: „ … siis vaatasid mõlemad teineteisele liiga sügavasti sõstrakarva silmadesse, ja kui kustuv päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vastastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.” Vanaisa heldis ja soovis, et noored õnnelikuks saaksid. „Seepärast kuuluge teineteisele ja pidage siitpeale oma ametit nagu mees ja naine.” Mõlemad aga vastasid ühest suust: „Vanaisa, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti mõrsjaks ja peiuks jääda, sest peiu- ja mõrsjapõlves oleme leidnud oma õnne, kus armastus on alati noor ja uus.”

      Muistendi kestev väärtus seisneb armastuse hoidmise motiivi ja looduse igavese ringkäigu oskuslikus sidumises.

      Rahvuslikult ja eneseväärikust tõstvalt mõjub muistend „Keelte keetmine”. Autor on selles loos riivanud väikerahva identiteediprobleemi ja tunnustusvajadust, rahvusliku liikumise ajal võis see muistend kõnekas olla, nii nagu senini linnalegendides kuulda võib, et eesti keel on itaalia keele kõrval maailma ilusaim. Kuigi muistend põhineb pärimusel, on selgelt tunda piibli Paabeli segaduse motiivi ja autoripoolset vaatenurka ning tollast suhtumist rahvustesse, kellega oli lähikokkupuuteid. Muistend on sõnastuslikult ja detailivalikult poeetiliselt hästi õnnestunud. Rahvuslikud erisused on muistendis rajatud vee ja tule vastandlikkusele.

      Et rahvahulka „üksteisest rohkem võõrutada” tahtis Vanaisa „anda igale rahvale omad kalduvused ja kombed ning nime ja keele”. Ta otsustas seda teha „tulest vaevatud vee häälitsemisest ja liikumisest”. Vanaisa süütas Sini- ehk Katlamäel lõkke ja asetas sellele katla saladusliku veega. Kõige varem jõudsid kohale eestlased ja Vanaisa õnnistas neid: „„Te peate end minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu enda keel olgu ka teie keel.” Nii on eesti rahval au olla Vanaisa esimene rahvas (allusioon juudi rahva ja Jahve lepingule)”. Palju rahvaid sai oma keele ja igaüks hakkas pidama oma veidrusi „oma eeliseks ja auasjaks”. Õhtu eel saabusid viimased. Tuli üks tähtis rahvas, vesi hakkas pajas hooga keema: „Saksa, maksa!” Vanaisa kinnitas: „Te ju kuulsite oma nime, ja keelt ja tööd ning ajage end kõigi rahvaste ees kohevile ja puhevile.” Need olid sakslased. Järgmisena tulid venelased, vesi katlas tõi kuuldavale helid: „Tšin, tšai, tši.” Siis hakkas vesi täiesti keema ja kõlas: „Durak! durak! sukin!” – „Ahaa,” ütles Vanaisa, „turakad on teie nimi”. Päris viimaseks jäid lätlased, „laisad, räpased ja häbematud”. Vanaisa kooris vee pealt vahtu ja viskas selle maha: „„Läts!” – „Noh, hüva,” ütles Vanaisa, „lätsud, lätlased peab teie nimi olema, ja teie keel olgu kõigist teistest kokku kraabitud.””

      MADAME BOVARY

      Gustave Flaubert

      Provintsiarst Charles Bovary ja tema naise Emma abielu kujuneb õnnetuks ja lõpeb traagiliselt. Charles on lihtsa elulaadiga keskmine maa-arst, kes elab reaalset elu, töötades südamega, kogudes raha ja armastades oma naist, tõsi küll, pisut rohkem tähelepanu oleks Emma loomus vajanud. Emma oli taluniku tütar, kuid kasvanud romantiliste armastusromaanide maailmas. Emma vajab poeetilist armastust ja üllatusi, aga Charles ja väike igav provints seda ei paku. Charles näeb Emmas ilusat ja armast naist, ta ei suuda isegi riivamisi tajuda, mis Emma hinges toimub. Nii eraldab Emma ennast sageli oma unistuste maailma ja Charles’il ei tule pähegi Emmat segada, Emma tegi ja sai kõik, mis ta tahtis, Charles’ist oli saanud lühinägelik ja leplik tuhvlialune, kelle raha pidi Emma unistusi teenima, kuni lõpuks kõik sai otsa, nii varandus kui saatused.

      Enne pulmi arvas Emma, et ta armastab Charles’i, kuid armastuseõnn jäi tulemata, sest Emma ei tule kunagi kogu oma olemusega reaalse elu tasandile, ta otsib elust tagajärjetult maailma, mis ta on kokku pannud armastuslugusid lugedes: „ … mida õieti tähendavad sellised sõnad nagu nauding, kirg ja joobumus?” Emma saab seda teada, kuid halastamatus tegelikkuses oma armukeste kaudu ja niisugusteks katsumusteks Emmal muidugi ettevalmistus puudus. Charles ei vastanud kaugeltki Emma unistuste printsile: „Charles’i jutt oli lame nagu kõnnitee. /-/ Charles’i jutt hakkas talle järjest rohkem närvidele käima.” Emma muutus pahuraks ja tujukaks, südamepõhjas ootas ta mingit seletamatut sündmust: „Nagu merehädas madrus kammis ta meeleheitlikul pilgul eluüksindust, otsides udusel taevakaarel valendavat purje.” Charles oli mures, parim, mis ta taolistel hetkedel suutis Emma heaks teha, oli küsida, ega naine haige ole. Muidugi oli Charles’i jaoks ka paremaid päevi, kui Emma tema süles СКАЧАТЬ