Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaid tühja tuult tallanud. Tõeni jõudis ta läbi kannatuste ja tagasipöördumatult hilja.

      Värssdraamas „Peer Gynt” leidub sümbolismi sugemeid (trollide maa, sibula koorimine, kuningaks saamine jm), mis annavad eluprobleemide mõistmiseks avarama maa. Teos sisaldab ka põhjamaade kirjandusele omast vagabundlikkuse (rändlemise) kujutamist.

      SEITSE VENDA

      Aleksis Kivi

      Tegemist on soome rahvuskirjanduse ühe tähtteosega. Romaan kujutab 19. saj I poole soomlaste külaelu Lõuna-Hämes läbipõimunult realistlike ja romantiliste joontega. Tulenevalt sellest, et autoril oli algul kavas kirjutada näidend, on romaan kirjutatud dialoogivormis.

      Seitse täiskasvanud venda ei suuda kaasa minna elu uute nõudmistega – peab oskama lugeda, leeris tuleb käia, muidu ei saa naistki võtta, samas ei tohi külapoistega kakelda ega tüli norida. Tõrksad vennad on soome talupoja tüüpkujud, kes on sattunud ühiskonnaga vastuollu ja otsustavad oma vabadust kasutada ning esivanemate elupaika Impivaara suurte laante keskele elama minna. Nad ihkavad ürgset eluviisi, käia jahil ja mitte kellelegi kuuletuda.

      Seitse venda hoiavad üksteisega alati kokku, see ei välista aga omavahelisi nääklemisi ja korralikke kaklusi. Iga vend on isikupärane karakter, kuid kõigile on ühtviisi omane tahumatus, karm väline koor, kuid sisemine headus ja õiglustunne. Ebaõiglus teeb neid taltsutamatuks. Looduses tunnevad vennaksed end kaitstuna, kuid siingi saadab neid ebaõnn ja hirm, mis on seotud ebausuga.

      Kõigil vennastel on kanepikarva salkus juuksed ja nad on jäärapäised mehekolakad, kes ajavad külainimestele hirmu peale, nad ei talu käskimist ega sundimist, nad võivad kergesti ägestuda ja raevukalt vihastuda, mõnikord ka viina mõjul.

      Juhani – 25-aastane, on kõige vanem vend ja tunnetab endas juhi kohustusi ning vastutust, loomult on ta äkiline ja põikpäine nagu nudipeaga sõnn, lugemisega on tal tõsiseid raskusi, A-tähest ta kaugemale ei saa. Tema ägedusele järgneb enamasti härdus, ta haletseb sageli ennast. Tema kõne on lopsakas ja ilmekas, tema viha on võimas ja taltsutamatu.

      Tuomas – Aapo kaksikvend, on turjakaim vendadest, uhke oma laiade õlgade üle, välimuselt vägev ja võimas, hinge poolest heldem kõigist.

      Aapo – Tuoma kaksikvend, kõige pikem, sõnaosav lepitaja, temast saab hiljem kohtumees, ääretult õiglane ja heatahtlik, tavaliselt jahutas vendade tulist meelt ja pidurdamatut viha mõne ilusa ja õpetliku muinasjutuga, Aapol oli neid käisest raputada ja õpetlike lugude jutustamisega tasakaalustas ta vendade tormakust. Aapole kuuluvad sõnad „Võta oma süda pihku ja sosista mõistusekeeli! /-/ Kõva tahtmine viib mehe ka läbi halli kivi”.

      Simeoni – viinasõber, ta jäi ka ainukesena vanapoisiks, oli pisut raskemeelne, uskus jumalat ja kartis kuradit, kord andis ta tõotuse, et enam ei joo, kuid ei suutnud lubadust pidada ja kannatas selle pärast ning oli valmis endalt elu võtma.

      Timo – Lauri kaksikvend, tugev, tõsine ja käremeelne, armastas ka viina, ei osanud ühtki olukorda ilma kära ja pahameeleta lahendada.

      Lauri – Timo kaksikvend, tema paleus, varjupaik ja ihalus oli loodus, temast sai hiljem metsahoidja.

      Eero – 18-aastane ninatark, tema ütlemised olid teravad ja vaimukad, ta oli vendadest kõige targem ja taibukam, oli „kibe juuretis kristlikus veljetaignas”, sageli tekkis tüli Eero pilkavate ütluste pärast, eriti taibutu Juhani suhtes, siis anti väikevennale mõistlik nahatäis. Temast sai hiljem jahikubjas.

      Palju äpardusi ja mittemõistmisi tuli poiste järelemõtlematusest ja taibutusest. Kõige raskem oli õppida köstri juures lugemist, poiste moonakotid pandi aresti alla, see ei meeldinud neile, nad lõid akna katki ja põgenesid.

      Tõsine omavaheline tüli tekkis neil Männiku Venla pärast, kellele nad tahtsid kõik korraga kosja minna, mõistmata, et Venlal on ka otsustamisõigus.

      Ammused vihavaenlased olid Rajamäe Kaisa ja Mikko, nendega kohtudes sõimeldi ja kisuti tüli. Korralik kaklus läks lahti Toukula poistega, vennaksed said tõsiselt kannatada. Hiljem tulid nad ise toime oma tohterdamisega, selleks keedeti kokku kanged tõrvasalvid ja määriti üksteise haavu kuumal saunalaval, valu oli suur ja karjumine metsik, vennalikult aidati üksteist kinni hoida ja salviga määrida.

      Vennaste tähtsamaid toiminguid lõpetas ikka iseaetud viina joomine ja saunaskäimine, nad põletasid viinauimas olles oma Jukola sauna maha. Ka tuli kohtumees Mäkela, kes nõudis poistelt vastust Tuokola poistega kaklemise ja köstri juurest lugemistunnist ärajooksmise pärast. Vennaksed otsustasid ühiskonnast eemale minna metsa, kuhu ükski seadus ei ulatu. Kodutalu Jukola anti parkalile rendile ja mindi esivanemate metsatallu Impivaara. Metsas töötati mehiselt, ehitati hooned ja käidi jahil. Jõulude ajal kütsid poisid korraliku sauna ja maitsesid märjukest, sõid ja jõid himuga, lõbutsesid mõnuga. Tulepird kukkus lavalt alla ja jälle põles saun maha. Poisid jooksid ihualasti kesk pimedat ja pakaselist jõuluööd Jukolasse, hundikari nende kannul.

      Kevadel mindi jälle Impivaara ja korraldati oma elu, võeti ette suur karujaht. Jahiteekonnal sattusid poisid mõisahärra Viertola tigeda härjakarja küüsi ja leidsid ainukese pelgupaiga metsas suure Hiiukivi otsas, kuhu nad pidid mitmeks päevaks jääma, sest ei osanud oma aeglase taibu tõttu härgadest kuidagi jagu saada. Viiendal päeval leidsid nad veel padruneid ja otsustasid härjakarja maha lasta. Loomulikult tuli neil tapetud 40 härga kinni maksta, kuigi liha oli neil nüüd arutult palju käes. Nad hakkasid alet tegema ja põldu pidama ning vilja müüma. Hea viljasaak andis võimaluse ka viinaajamiseks. Vilja viisid linna Simeoni ja Eero, kuid enne, kui nad koju jõudsid, jõid nad linnas selle raha maha. Simeoni oli häbist ja hirmust oidu kaotamas, põgenes laande ja arvas seal kuradit nägevat. See ajas hirmu nahka kõigile. Otsustati viinakatel puruks peksta ja inimese moodi elama hakata. Nüüd otsustavad nad kirikusse minna ja ka lugemise selgeks õppida. Kümme aastat katsumusi metsas ja eraldatus kogukonnast ning rasked äpardused ei too neile loodetud õnne ja otsustatakse Jukolasse tagasi kolida ja kõigi vihavaenlastega lepituspidu pidada, isegi köster ja Rajamäe rügement on kutsutud.

      Nad hakkasid elama oma kahes talus ja talude popsikohtades (Impivaaras Tuomas ja Lauri, Jukolas Simeoni ja Juhani, Aapo sai kohtumeheks Mäkela asemele. Eero sai Jukola vabadikukoha Vuohenkalma, Timo Jukola popsikoha Kekkuris). Männiku Venla läks Juhanile. Teos lõpeb idüllilise jõulupühaga.

      Teose väärtuseks on autori realisti pilguga talletatud külakogukonna olupilt: inimestevahelised suhted, töö, tegevus, kombed, püüdlus hariduse poole. Aga romantilise võlu annavad romaanile rahvapärimuslikud jutud, mille varasalv Aapo kasutuses lahendab palju olukordi ja paneb vennakseid elutarkuste üle mõtlema. Teos kutsub lugejat sündmusi jälgima eelkõige koomiliste olukordade ja mõnusa huumori poolest.

      Nakatav on ka autori lopsakas keelekasutus, kajastades ilmekat kõnekeelt, rahvalikke võrdlusi, metafoore, vanasõnu ja kõnekäände, näiteks:

      „Veel lainetab mu südame verine tiik.”

      „Seal lõkendab köstri punane häärber nagu lõkendav pärglipesa.”

      „Armas Eerokene, … sina kuuetolliline, … sina nabataadikene.”

      „Oh, armuliidu inglid, mu hing istub just mu noka otsas otse lendu tõusmas.”

      „Temas ei leidu rohkem kuraasi kui labakindas.”

      „Ei СКАЧАТЬ