Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pole selles pahelises maailmas millelegi loota peale iseenda müümise.

      Raskolnikov pole nii tugev, kui on endast arvanud, ta hakkab ise kaarte avama, trahteris annab oma teo kohta vihjeid politseiametnik Zametovile, käib salaja sündmuspaigas, kannab vestlustes iseenda peale keelt, kavatseb ka end ise üles anda, kuid ei söanda. Lõplikult avaneb Raskolnikov Sonja ees, kes on heasüdamlik kuulaja ja trööstija, Sonja on nn Absoluutse Headuse kandja. Sonja leebus ja kõikemõistvus juhib Raskolnikovi õiges suunas tegutsema. Rodja otsib ise Sonja üles ja palub: „Läheme koos… Ma tulin sinu juurde. Me oleme koos ära neetud ja läheme ka koos!” Sunnitud eemaldumine inimestest oli üks põhjusi, miks Raskolnikov end üles andis.

      Erinevate jutuajamiste käigus ja tuginedes Raskolnikovi kirjutatud artiklile, otsustab uurija Porfiri Petrovitš oodata, mil Raskolnikov süü üles tunnistab. Porfiri on kurjategija psüühikat tundma õppinud: „ … psühholoogiline juhtum – rõhutud, uhke, võimas, kannatamatu – monomaania.” Raskolnikovile määratakse kaheksa aastat Siberi vanglat.

      Vanglas ei kahetse Raskolnikov oma kuritegu, ikka kannatab ta selle all, et oli ideest nõrgem, haigestub raskelt haavunud enesetunde tõttu ja kõik kordub: ta eraldab end uhkelt teistest, tõrjub Sonjat ja leiab kahetsusega, et ei ole Napoleon. Ta on täis nimetut vimma, kuni raske vanglaelu oma sisemiste kirjutamata reeglitega murrab ta. Nüüd võtab Raskolnikov vastu Sonja piibli. Autori lähtekoht on, et Raskolnikov läks jumala teed ja kannatuse teed Sonja mõjul, Absoluutne Headus võitis. Sonja tarkus tuleneb piiblist: „Kannatus enda peale võtta ja end lunastada, seda on vaja.”

      Teose sõnum: Raskolnikovi käitumine pole prognoositav ega analüüsitav – kujutatakse inimese ettearvamatut hingeelu. Jääb ka mõistatuseks, kas Raskolnikov oli egoist või suuremeelne, kui pillas raha Marmeladovile, politseinikule prostituudi valvamise eest, tänavalauljale, olles ise enamasti tühjade taskutega. Kas ta hoolis emast, Dunjast, Sonjast, Semjon Marmeladovist või imetles ennast?

      Ideeinimesena ütleb ta Sonjale: „Mitte sind ei kummardanud, vaid sinu inimlikku kannatust.”

      Teoses leidub teisigi väärdunud psüühikaga tegelasi. Marmeladov kurdab, et tal on Sonjast, oma tänavale saadetud tütrest, prostituudist, kahju, ta kuulutab: „Joon, sest ma tahan kahevõrra kannatada.” Marmeladov ihkab kannatust ja alandust, tema arvates on „kõige valusam, kui ette ei heideta”, peksmine toob talle kergendust („ … ja see on mulle naudinguks”). Ka Svidrigailov on kompleksidega mees, kes tapab enese, kui ei jõua alatule eesmärgile Dunja suhtes. Hoopis seletamatu on Mikolka, kes tahtis võõra kannatuse enese peale võtta.

      Teose tegelaste nimed sisaldavad nende kandjate karakteerseid jooni: Raskolnikov (raskol – lõhenemine), Marmeladov, Razumihhin (razum – tarkus) jt.

      PEER GYNT

      Henrik Ibsen

      Tegelased: Peer Gynt, õnneotsija, rändur; ema Åse; Ingrid, pruut, kes laseb end Peer Gyntil võrgutada; Mads Moen, Ingridi peigmees; Solvejg, Peer Gynti armastatu; Dovre-Vana – trollide kuningas; Tüdruk Rohelises, tema tütar; Suur Kõver – metsavaim; Anitra – araabia neiu; Nööbivalaja – surm.

      Ema Åse armastab oma tuulepeast poega kõigi tema vempude ja seiklustega sellisena, nagu ta on. See on pretensioonitu emaarmastus. Kui poeg on kadunud või vajab päästvat abi, on ema see, kes laseb kirikukelladel kõlada ja kutsub külarahvast appi. Ema ise on üksi ja toeta, ka oma surmatunnil. Korraks põikab Peer ema surivoodile, külvab ema üle oma fantaasiarikka jutuga sõidust taevasse ja juba ongi ta läinud. Ema viimne teekond jääb naabri hooleks. Peer vajab Åse-taolise ema armastust, see ei kohusta Peeri millekski, see annab võimaluse end alati muretuna tunda.

      Peer eksleb oma unistuste maailmas. „Suurt ma tahan korda saata, tahan saada kuningaks,” tunnistab ta endale. See ebamäärane pooleldi fantaasiamaailma kuuluv soov kannustab Peeri kogu tema eluteel, märkamata teisi enda kõrval ja tundmata vastutust oma eksimuste pärast.

      Peer toimib hetketunde ajel, nagu see juhtus Ingridi ja Mads Moeni pulmas. Pulmalised halvustavad Peeri ja tüdrukud pöörduvad temast ära, sest Peer on oma tegude pärast lindpriiks kuulutatud. Peole tuleb Solvejg, ta on ainus, kes suhtub Peerisse eelarvamuseta, – ning sellest saabki alguse kogu elu kestev truu ja altruistlik armastus Solvejgi poolt. Ingrid aga võitleb iseendaga, ta ei taha abielluda Mads Moeniga, teda ahvatleb Peer. Ingrid suudleb Peeri pulmarahva ees ja nad põgenevad mägedesse. Öö koos veetnud, lahkub Peer röövitud pruudist. Varsti nautleb Peer kolme karjatüdruku seltsis Ronde mägedes.

      Peeri loomuses ei ole oskust paigal püsida, nii on ta jõudnud oma rännuteel Trollide maailma ja kohtab trollide kuninga Dovre-Vana tütart, Tüdrukut Rohelises. Trollide kuningas lubab oma tütre Peerile ja pool kuningriiki pealekauba. See võimalus ahvatleb Peeri, kuningaks on ta ju tahtnud saada. Tingimuseks on, et Peer peab austama ainult trollide seadusi ja lõpuks peab ta laskma oma silma kõõrdiseks lõigata – maailma kõõrdi vaatamiseks. Peer põgeneb, selliseks kohandumiseks pole ta võimeline. Teel eksitab Peeri tundmatu Suur Kõver, kes sunnib kõveraid teid valima, et raskusi vältida. Suur Kõver on sümboolses tähenduses Peeri olemuse üks osa, sest ta peab oma valitud eluteel palju teesklema ja vassima.

      Lumine hilissügis, Peer on üksi, ehitab endale onni varjuks külma eest. Ilmub Solvejg, Peer on õnnelik, kuid varsti ihkab tema rahutu hing maailma minna. Ta on harjunud põgenema, kui ei oska otsuseid teha. Peeri heidutab onni taga end ilmutanud Tütarlaps Rohelises koos oma lombaka pojaga, kelle isa on Peer. Peer põgeneb. Solvejg küsib: „Tuled sa tagasi?” – „Jah, oota,” vastab Peer. Solvejgi kogu elu täitev ootamine on alanud.

      Peer on jõudnud Aafrikasse, ta on rikas ja võib rahutust tundmata „olla mina ise”. Peer Gynt on orjakaupleja, raha ja rikkuse abil ihkab ta saada „kuningaks üle maa ja vee”. Ettevõtmisi kroonib enda araablaste prohvetiks kuulutamine. Araablased kummardavad teda, eriti meeldib Peerile Anitra, kes on võluv, ahvatlev ja kaval ühtaegu. Anitra saab oma naiseliku kavaluse läbi Peeri rikkused, ehted ja ka valge hobuse. Anitra on esimene naine, kes Peeri üle mängib. Peer mõtiskleb Egiptuse sfinksi ees oma elu keerdkäikude üle ja talle tundub, et Suur Kõver on talle järele tulnud. Peer suudab oma tõusuteel veel ühe sammu teha, ta kutsutakse hullumaja tarkade liitu ja kuulutatakse hullude keisriks (see on gyntliku võimuiha tipp teravas iroonias). See roll on talle siiski ootamatu ja raske, Peer hakkab otsima tagasiteed koju.

      Samal ajal elab Norra mägedes truult ootav Solvejg, kes palub, et jumal Peeri kaitseks ja õnnistaks, kui Peer peaks jumala palge ees olema. Solvejg kehastab naiseliku altruismi jäävust ajas. Külas on Peer endiselt lindprii, vähemalt Mads Moeni jaoks. Peer põgeneb, nüüd on ta teel Solvejgi juurde, talle meenub seiklusrikas elu ja ta leiab, et kogu elu on olnud kindlusetu ja mõttetu otsimine. Peer kustutab nälga, koorib metssibulat, mis on tohletanud, sisu pole ollagi nagu Peeri enda elulgi. Koduukse ees tõdeb Peer: „Üks, kes meeles pidas, – ja üks, kes unustand, / üks, kes kôik on raisand, ja üks, kes talletand. / Et pole algust uut, oo, tôsiduse piin! / Oo äng, mu keisririik, see oli siin.” Süütunne Solvejgi ees paneb Peeri taltuma, jälle tahaks ta põgeneda, kohtab aga nüüd metsas juba viimse tunni meest – Nööbivalajat (surma).

      Peer palub pikendust, et veel Solvejgi näha. Solvejg on pimedaks jäänud, ta on õnnelik, et ta võis oodata. Peer tuli, Solvejg sai seda teada, aga ta ei näinud seda. Peer peidab pea Solvejgi rüppe, kes laulab talle hällilaulu, laulu, mis tal elu jooksul laulmata on jäänud. Solvejg oleks pidanud laulma seda oma lastele. Midagi ei jää temast maailma peale Solvejgi laulu, mis on kurbuse laul. Ibseni hinnag on ühemõtteline – kaastunne ja halastus ei vääri kunagi hukkamõistu, armastus on andestus. Sellest nimepaarist СКАЧАТЬ