Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei olnud hea ema, kiindumuses tütar Berthesse jäi algusest peale midagi puudu, samas kui Charles puistas nuttes ja naerdes erinevaid naljatusi last ootavale Emmale. Oli ka päevi, mil Charles põgenes oma kabinetti ja nuttis seal nõutusest, aga iial ei osanud ta pilku heita Emma suhetele meestega, Charles pigem soosis neid suhteid, et Emmal oleks seltskondlikku vaheldust.

      Emmal oli kaks sügavat kiindumust: noor advokaat Léon ja mõisnik Rodolphe Boulanger. Emma saab oma nooruses loodud unistuslikus maailmapildis käia, oma ammuseid ihaldusi tajuda, kirge ja salajasi kohtumisi nautida: „Ta oli astunud imede ilma, kus pole muud kui aina kirg, ekstaas, joovastus.” Suhetes armukestega andis Emma kogu oma hingejõu ja võluvuse, teadmata, et need olid lõputa lood, elu tegelikkus ei paku nii sageli ideaalseid armastussuhteid, kui neid raamatukaante vahelt leida võib. Emma õitseb iga uue ootamatu naudingu hämmelduses, kodus otsib ta üksindust, et vaimusilmas segamatult jälle nautida kujutluspilti oma armukesest või eelmisest kohtumisest, kuni „maised ihad, rahahimu ja kiremelanhoolia põimusid suureks kannatuseks”. Oli hetki ja haigushoogusid, kus Emma konutas murtult, täiesti teovõimetu, ja valas pisaraid. Charles’i jaoks oli see haigus. Katastroof, mis järgnes alatu ja loomult jõhkra Rodolphe’iga neli aastat kestnud suhete äkilisel purunemisel, oleks Emma peaaegu hauda viinud, nelikümmend kolm päeva veetis Charles tema voodi juures, tavaellu tagasijõudmine nõudis nii Emmalt kui ka Charles’ilt pingutust ja kannatust. Emma on saanud tunda, et miski pole kestev, rääkimata tühistest elupõletajatest Léonist ja Rodolphe’ist, ka Emma ise kahetseb, häbeneb ja tundub, et kaineneb. Ooperis armastusstseene vaadates järeldab Emma: „Aga selline õnn oli muidugi tühipaljas vale, kõigi inimeste ihade lootusetusest väljakasvanud luul.” Kohe on aga Emma unustanud oma mõttekäigu ja elab sündmustikule sedavõrd kaasa, et tal tuli sõgedushoos tahtmine tormata tema poole vaatava ooperilaulja käte vahele ja karjuda: „Vii mind ära, võta mind kaasa…” Samal etendusel kohtub Emma uuesti Léoniga, nende endised suhted puhkevad jälle õide, kuni need ammenduvad oma luitumuses: „Nad tundsid teineteist liiga hästi, et veel kogeda seda omamise jahmatust, mis sajakordistab armurõõme. Emma oli Léonist niisama tülpinud kui Léon temast.”

      Emma lugu on lootusetu, ta jääb hinges üksi, ta on nõrk, ta ei suuda rajada kindlat alust oma elule, ta vajab tuge ja imetlust, milleks Charles’il oskusi ja vahendeid polnud. Lõpliku löögi saab Emma salakavalalt ja madalate instinktidega riidekaupmehelt, härra Lheureux’lt, kes laostab Emma ja Charles’i, toetudes Emma edevusele ja varjates Emma saladusi, mis kõik tuli kinni maksta. Emma on riidekaupmehe soovitusel Charles’ilt välja kaubelnud volikirja õiguse ja täieliku vabaduse rahalisi asju toimetada ning käia soovikohaselt kõikjal. Viimases agoonias palub Emma raha Léonilt ja Rodolphe’ilt, kuid tulemusteta. Emma võtab mürki. Pärast seda saab Charles teada Emma seiklustest ja variseb hingeliselt ning sureb, ilmselt kurvastusest.

      Romaani peetakse pöördeliseks, tegemist on romantismi ja realismi piiripealse teosega. Teos kujutab inimest, kes ei oska elada oma elu sellisena, nagu see talle antud on. Autor on kujutanud väljapääsuta rabelemist, mis on saanud oma tiivad kujutlusmaailmas elamisest. Autor ei tunne Emmale kaasa, romaan pigem taunib elukauget sentimentalismi ja teostamatute unistuste nimel elamist. Autori tekst on kirjutatud neutraalselt ja jahedalt, nii Emma kui ka Charles’i vaatepunktist. Romaani stiil on sõnastuslikult eriliselt töödeldud, et mitte öelda, ülilihvitud, mis nõuab süvenevat lugemist.

      KALEVIPOEG

      Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Ainestikku Kalevipoja kohta olid talletanud juba baltisaksa haritlased, põhikavand pärineb Fr. R. Faehlmannilt, lõplikult koostas eepose Fr. R. Kreutzwald. Rahvapärimus Kalevipoja kohta on eelkõige seotud kohamuistenditega, Kalevipoja lugulaulu sellisena, nagu võime seda lugeda, pole tervikuna rahvapärimuses olnud. Autori harukordne fantaasia pärimuslikku materjali mõtestada, temapoolne aktiivne pärimuse kogumine Võru- ja Setumaal, teadmised antiikeepostest ja eriti kümmekond aastat varem ilmunud soome eepose „Kalevala” mõju andsid lõppkokkuvõttes eestlastele Kreutzwaldi loodud kunsteepose.

      Eepose sisu

      Lääne lesk leiab karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Kanast sünnib Salme, tema saab naiseks tähele. Tedremunast koorub Linda, kes valib kaua kosilasi, läheb lõpuks Kalevile, kes Taara tammikust põhjakotka seljas Viru randa on saabunud. Neil oli kolm poega, viimane, Kalevipoeg, sündis pärast vana Kalevi surma. Linda leinas Kalevit, kandes tema kalmule (Toompea) kive, lõpuks väsis, pillas kivi sülest ja nuttis kaua, sellest tekkis Ülemiste järv, mille kaldal seisab Lindakivi. Linda ei võtnud vastu kosilasi, aga ükskord pääseb soome tuuletark (tuuslar) Lindat röövima. Lindast saab välgu mõjul Iru mäel kivikuju, Iru ämm. Pojad lähevad ema otsima ja tuuslarile kätte maksma. Kalevipoeg, kõige nobedam, ujub üle mere Soome poole, teel kohtab saarepiigat, hukutab ta oma mehelike võludega ja ruttab tuuslari koju ning hävitab tuuletarga. Nüüd kiirustab Kalevipoeg soome sepalt võimsat mõõka tellima, lõpuks saab ta vanale Kalevile mõeldud mõõga. Liikude käigus suurustab Kalevipoeg saarepiiga looga ja tekib tüli sepa pojaga, kelle Kalevipoeg tapab. Soome sepp neab Kalevipoja ära.

      Kalevipoeg ja vennad otsustavad viskevõistluse käigus, kes saab valitsejaks. Kui Kalevipoeg on kuningaks saanud, alustab ta maa kündmisega, mitu korda käib ta ka isa haual nõu küsimas. Peagi jõuavad maale sõjasõnumid, kuid käskjalg heidab sõja alustamise käsu merre. Kalevipoeg võitleb vahepeal vetevaimu ja paharettidega, laseb Alevipojal Soomes oma mõõga võla tasuda ja ehitab Olevipoja abiga linnu (Lindanisa ja Taaralinna).

      Mitu korda käib Kalevipoeg Peipsi tagant laudu toomas. Kord puhkab ta pärast retke nii raskesti, et Peipsi sorts varastab ta mõõga, kuid ei jõua seda kaua vedada ja mõõk vajub tema käest Kääpa jõkke. Kalevipoeg paneb mõõgale manasõnad peale. Peipsi taga pidi Kalevipoeg korduvalt käima, sest kord saatis sorts Kalevipojale raske une, nii et lauad varastati, või pidi ta nendega sortsi poegi sugema, lüües neid lauaservaga (õpetussõnade eest sai siil endale Kalevipojalt kasuka). Vahepeal jõuab Kalevipoeg aidata ka vaeslast ja väikemeest.

      Kord lauakoormaga tulles satub Kalevipoeg põrgu väravasse ja näeb põrgut seestpoolt, seal on rikkust ja kulda, põrgu õu on rahaga üle kallatud, Sarvik-taadil on röövitud põrgupiigad tööd tegemas. Kalevipoeg päästab nad ja nii saavad Olevipoeg, Sulevipoeg ja Alevipoeg endale naised. Kalevipoeg võitleb Sarvik-taadiga, teistkordsel põrguskäigul hävitab ta Sarviku, nii et sellest jääb ainult sinine suits järele. Seni on aga vaenlane maa peal sõda pidanud. Jälle ehitatakse linnu, tuuakse kive, võideldakse tuuletarkadega.

      Reis maailma otsa peab Kalevipojale tarkust tooma. Teejuhiks kutsutakse Lapu tark Varrak, kes selle eest väga kõrget hinda nõuab. Kalevipoeg loovutab talle oma tarkuseraamatu. Varrak aitab Lennukil pääseda veekeerisest, käiakse Sädemete saarel ja peninukkide maal. Koju jõudnud, ootab ees Assamalla lahing raudmeestega ja teine põrguskäik, palju on tegemist härjapõlvlastega põrgu väravas. Alevipoeg ja Sulevipoeg saavad sõjas surma. Kalevipoeg annab valitsemise üle Olevipojale, tõmbub tagasi, loobub ka kosjaplaanidest. Põrgupojad käivad teda tülitamas ja raudmeeste saadikud allaandmist nõudmas. Kalevipoeg eraldub üksindusse, ta leiab oma lõpu Kääpa jõest läbi minnes. Taevatarkade tahtel saab temast põrgu valvur, kes suures hädas oma rahvale appi tuleb.

      Esimest korda eesti kirjanduses on eestlaste rahvuslik ja ajalooline minevik saanud korraliku sõnakunstilise tagasivaate. Põhitoonilt pisut eleegiline lugu, kus on palju kaotusi (Linda rööv, Saarepiiga hukkumine, soome sepa poja surm, Sulevipoja ja Alevipoja surm, alistumine raudmeestele ja Kalevipoja enda traagiline lõpp), kutsub lugejat siiski ennast samastama Kalevipojaga, eestlaste muistse vanemaga, eesti rahva sümbolkujuga. Tähelepanelik lugeja leiab ka allteksti Kalevipoja vihameeste ja vaenlaste kohta – soome sepp, СКАЧАТЬ