Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eepose süžeed, on autor lisaks kohamuistenditele oskuslikult ainestikuga sidunud lüroeepilisi laule (tamme lugu), müütilisi legende (Ilmaneitsi), uskumuslikke loitsusõnu ja eriti rahvapärimuslikku imemuinasjutu varamut: soome sortsid, Peipsi sortsid, Alutaguse sortsid, härjapõlvlased, paharetid, vetevaim, Sarvik-taat jt. Oli ju eesti kultuuris omamütoloogia loomise aeg, Faehlmann oli Petersoni algatusel sellega juba tegemist teinud. Kreutzwaldi eepos kuulub ka sellesse valdkonda. Tuntud vanasõnad „Tänasida toimetusi ära viska homse varna” ja „Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada” pärinevad „Kalevipojast”.

      Eepos algab antiikeepostele sarnaselt pöördumisega muusade poole:

      „Laena mulle kannelt, Vanemuine!

      Kaunis lugu mõlgub meeles,

      muistse põlve pärandusest

      ihkan laulu ilmutada.”

      Põhisüžee sõlmpunkt sarnaneb antiigist alguse saanud motiividega – saatuslik süü ja needus, mille eest inimene ei suuda põgeneda, sellest vormub tema ettemääratud elukäik. Needus on seotud enamasti suurte eksimustega iseenda või juba varasemate põlvkondade elus. Hilisemas kristlikus kirjanduses on see tuntud patuna, mida inimene asub lunastama. Kalevipoega jälitab soome sepa needus tema poja tapmise eest mõõgaliikude käigus. Sepp sajatab:

      „Saagu, saagu, ma sajatan,

      saagu sind sõjariist surmama,

      terav raud sind tappemaie,

      saagu sulle salamahti

      mõõgast sündima mõrtsukas,

      valatud verest vaenlane!”

      Needus saab teoks Peipsi sortsi algatusel, kes varastab Kalevipoja mõõga ja kaotab selle Kääpa jõkke. Kalevipoeg tahab omakorda panna mõõgale sõnad peale, kuid vääratab:

      „Kui aga juhtub käidanessa

      jalakanda pistma jõkke,

      kes sind enne ise kannud:

      siisap, mõõka, sõbrakene,

      murra jalad tal mõlemad.”

      Kalevipoeg tahtis öelda „ … kes sind siia kannud…”, kuid soome sepa sajatus ajas sõnad segi ja ta ütles: „ … kes sind enne ise kannud…” Nii jääbki Kalevipoeg jalgadest ilma, temast ei ole enam võitlejat.

      Kalevipoeg on kangelane, hiid, kes on valmis ülimuslikult võimsateks tegudeks (võitleb vabaduse ja õigluse eest, künnab, ehitab, rajab, päästab, kaitseb, kogub teadmisi jne), aga ta kannab endas ka inimlikke nõrkusi (võrgutab saarepiiga, astub riidu soome sepa pojaga, annab Lapu targale oma tarkuseraamatu jm). Tarkuseraamatu andmine Varrak-taadile oli suurim rumalus, raamat oli maagilise tähendusega tarkusekogum:

      „Kallim veel kui kuld ja hõbe

      seisis kütkendatud kirjas:

      vanaaegne vaba põli,

      meie meestepoege priius,

      kehvemate kaunim vara.”

      Kreutzwald on loonud tõelise saaga, „Kalevipojast” on saanud eesti rahava sakraaltekst. Eepos ilmus rahvusliku liikumise ajal ja sai omas ajas ning hiljemgi üheks rahvusliku identiteedi mõõdupuuks. Eestlaste sakraalse teksti põhimantra lõpeb lootusrikkalt:

      „Aga ükskord algab aega,

      kui kõik piirud kahel otsal

      lausa lähvad lõkendama;

      lausa tuleleeki lõikab

      käe kalju kammitsasta –

      küll siis Kalev jõuab koju

      oma lastel’ õnne tooma

      Eesti põlve uueks looma.”

      Soome sepa sajatuse sunnil on Kalevipoja enda mõõk lõiganud ta jalad. Taara tarkade nõul on ta valge hobuse seljas põrgu väravas, käsi kalju kammitsas. Eestlased on oma ajaloo helgematel hetkedel ikka öelnud: „Kalevipoeg on koju jõudnud.”

      KURITÖÖ JA KARISTUS

      Fjodor Dostojevski

      Tegelased: Rodion (Rodja) Raskolnikov, üliõpilane; Dunja, Rodioni õde; Pulheria, Rodioni ema; Svidrigailov, mõisnik, kelle juures Dunja oli koduõpetajaks; Pjotr Petrovitš Lužin, Dunja peigmees; Razumihhin, Rodja ülikoolikaaslane; Porfiri Petrovitš, kohtu-uurija; Zametov, ohvitser; Zossimov, noor arst; Semjon Marmeladov, endine nõunik; Kateriina Ivanovna, tema naine; Sonja Marmeladova, Semjoni tütar; Aljona Ivanovna, liigkasuvõtjaeit; Jelizaveta Ivanovna, tema õde; Mitrei ja Mikolai, värvijad.

      „Kuritöö ja karistus” on vene kirjanduse olulisemaid realistlikke romaane, kujutades inimpsüühika ootamatuid ilminguid ja alateadvuse varjatumaid nurki. Romaani on nimetatud ka polüfooniliseks teoseks, kus peategelase käitumine on mitmeti mõistetav, andes romaanile nii psühholoogilise, kriminaalse kui ka olustikuromaani jooni. Varasemas vene kirjanduses ei leidunud nii kontrastset ja tõetruud eluolukajastust. Peterburi Heinaturg, vaeste linnaosa, on sündmustiku sotsiaalseks taustaks. Siin leidub kõrtse, lõbumaju, puruvaeseid võlgu elavaid perekondi, viletsal järjel olevaid üliõpilasi ja riidu ning joomist. Selle vastandiks on rikkad hangeldajad ja kokkuostjad ning liigkasuvõtjad.

      Romaan kujutab ebastabiilse hingelaadiga egotsentrilise inimese käitumist raskete valikute ees, enese proovilepanekut ja moraalset kokkuvajumist. Rodion Raskolnikov on 23-aastane üliõpilane, kelle käekäik Peterburis näitab allakäigu märke, „ta on vaesusest masendunud”, põhiküsimuseks on raha, mida Raskolnikovil pole, ta sõltub liigkasuvõtjast. Samas on Raskolnikovi mõttelaad tulvil mitmesugustest teooriatest, ta on tark ja andekas, ta on ideeinimene, kes kaitseb ja püüab realiseerida oma ideed. Autoripoolne uudsus seisneb idee vangistuses piinleva inimese kujutamises. Ühtlasi koorub lahti ka visioon, milleni võib viia individualistlik ja anarhistlik ellusuhtumine.

      Peategelase müstiline olemus jääb lugejale lõpuni mõistetamatuks. Raskolnikov sooritab kuriteo, tapab liigkasuvõtja Aljona Ivanovna ja tema õe Jelizaveta Ivanovna. Miks Raskolnikov seda teeb? Raha pärast mitte, ta ei kasutagi Aljonalt röövitud vara. Tegi ta seda kui alandatu stiihilises meeltesegaduses? Kõige enam veenab lugejat Raskolnikovi soov end proovile panna. Tema teooria järgi jaotuvad inimesed harilikeks ja haruldasteks, viimastele on idee teostumise nimel kõik lubatud. Raskolnikov tahab teada, kas tema võib end haruldaseks pidada, kas tema on maailma ümber kujundav geenius või on ta ainult täi. Raskolnikov peab end siiski üliinimeseks, tegemist on teatava Napoleoni-kompleksiga, oli temagi üks neist noore põlvkonna esindajatest, kes imetles Napoleoni, sedakorda siis Venemaal. Tegelikult on Raskolnikovi elufilosoofia toores ja vastuoluline, sellest ka tema sisemine kahestumine. Lõpuks peab Raskolnikov endale sonides tunnistama: „Äh, ma olen ainult esteetiline täi ja muud ei mitte midagi.”

      Kuritöö korda saatnud, rebeneb Raskolnikovi tugevus, teda valdab õudus. Oli see kuriteo kavandamisel tekkinud haiguslik seisund või südametunnistuse piin pärast teo kordasaatmist, jääbki selgusetuks. Kas kuritegu oli sooritatud afektiseisundis või oli see kavandatud ja eesmärgistatud, need piirid pole selged Raskolnikovi endagi teadvuses. Tema ideede ja tegude vastuolu peitub sügaval alateadvuses.

      Raskolnikov läheneb hullumeelsusele, ta kardab igal sammul jälitajaid, on hirmul läbiotsimise ees, sonib, kaotab sageli teadvuse, tema unenäod on õõvastavad ja koledad. Tema jaoks on reaalne elu nagu otsa saanud, ta väldib sõpru ja oma õde, ei saa olla omastega usaldusväärne СКАЧАТЬ