Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maha ja jätsin tugevama alles. Nüüd on ta inimesest kaks korda kõrgem.

      Jegorka oli minu ema lausa jumaldanud. Pärastpoole tabas teda kohutav tõbi. Viimane kord, kui ta läbi astus, oli teda õudne vaadata. Tema sõnadest oli raske aru saada; inisevatest helidest, mis tulid kohast, kus oli kunagi olnud nägu, lugesin siiski välja, et ta on andnud oma lastele käsu iga päev lahkunud vürstinna eest palvetada…

      Mulle tuleb meelde veel üks Menšikov, samuti Posevkinost – seal oli palju selle kuulsa nime kandjaid. See juhtus sõja teisel aastal. Ta tuli sisse – ja kohe põlvili. Viiskümmend aastat polnud suutnud neid sellest veel võõrutada. Kuigi – nii tegid ainult need, kes tulid esimest korda. Küsisin, mis tal vaja on. Tahetakse sõjaväkke võtta, aga tema on viie lapsega leskmees, naist ega ämma ei ole – kellele ta nad jätab?

      „Tulin teilt kirja paluma.”

      „Kellele?”

      „Piiterist tuli suurvürst värbamist läbi viima.”

      Ma olin juba kuulnud, kes värbamist läbi viib.

      „Ei,” ütlesin ma talle, „mitte suurvürst, vaid vürst Jengalõtšev.”

      „Kas te tunnete teda?”

      „Tunnen.”

      „Siis temale kirjutagegi.”

      „Kas sa usud, mis ma sulle räägin?”

      „Kuidas muidu.”

      „Minu kirjast ei ole sul miskit kasu. Millal see võtmine on?”

      „Pühapäeval peab Alabuhhis olema.”

      „Siis võta kõik oma viis last, pane vankrisse ja põruta kõigi lastega Alabuhhi, otse sõjaväeametnike ette.”

      „Väiksem ei oska ju veel käiagi.”

      „Võta sülle.”

      „Aitäh nõuande eest.”

      Nii ta tegigi. Ja sai vabaks.

      Pühapäeviti käisid niisiis talupojad. Ma astusin alati neile otse ligi. Neis, kes mind ei tundnud, tekitas see ilmselt imestust. Panin tähele, et see imestus lõi omakorda nendepoolse uue vaheseina, kuid see kadus kiiresti. Suhtumine oli hea; see tundus mulle alati mingil määral armulikuna; nad justkui andestasid mulle minu privileegid. Kuid võib-olla seda polnudki ja ma tundusin neile lihtsalt veidrikuna. On ju raske asetada ennast võõrasse väärtushinnangusse, õigemini psühholoogiasse, mis seda hinnangut juhib… Üks naine oli öelnud tuttavale mõisaprouale, et talupojad suhtuvad minusse hästi, kuna ma vaeseid „põlgan”. Ma tegin muidugi, mida sain, ent on raske taluda selle põhjatust, kuhu sa paned.

      Jah, mõisniku abi talupojale on nagu ühe otsaga kepp, kui nii võib öelda. Või ütleme siis nii: üks asi on ajend, tulemus on teine. Ühelt poolt soovitakse head, aga teisel pool pole midagi, on tühjus. Kõik see on asjata ja mul oli alati tunne, et ma ostan ennast vabaks. Vabaks talumatust, vääritust olukorrast. Kuid öelda, et ma tundsin selle olukorra pärast vastutust, ei saa ma kuidagi. Igasugune abi talupojale on põhjatu, kuna teda huvitab ainult saamine, ta ei mõista, mida tähendab paigutamine. Kui sissetuleku mõiste asendub mõistega „tulu”, jääb ainult üks samm selleni, et tulu asenduks mõistega „pettus”. Ühekordse abi hukutav põhimõte on ennast talupoegadesse sisse söönud ja istub neis sügaval. Pettus on üks ühekordsuse liike ja talupoja jaoks ka majandamise eeldus. Neljakümne aasta jooksul meenub vaid üks juhtum, mida võib nimetada majandusabiks ja mitte armuanniks. Aleksei Davõdov Posevkino külast oli väga mõistlik ja aus mees. Igal aastal võttis ta minu käest võlgu, iga aastaga üha rohkem, ja maksis alati nigulapäevaks tagasi. Ta soetas endale loomad, inventari ja pani majale minu soovitusel tsemendist katusekivid. Iga aastaga läks ta rõõmsamaks. Kõik muu oli aga põhjatu auk, üks lakkamatu tõrge. Mul oli lapsest saati raske tunda, kuivõrd ma erinen kogu sellest tohutust mind ümbritsevast merest. Ja mul oli alati tunne, et kunagi tõuseb see üle kallaste. Kuid ma ei tundnud, et kui see juhtub, siis hakkab neil parem, ja veelgi vähem tunnet, et nad ise paremaks muutuvad. Aleksei Davõdovil pole minu itaalia saali tarvis, ta on ka ilma selleta õnnelik…

      Kui mul sellised mõtted tulevad, lähen tavalisest pargi kaugemasse otsa. Kuigi, kui sul on kakssada viiskümmend tiinu, jääb kõik kaugele, aga ma pean silmas, et inimestest eemale; teenijatel pole sinna asja ja tööliste tee sealt mööda ei vii. See on ühe jääraku tipp, mida kutsutakse Tšumaki kõrgendikuks. Ta asub pargi lääneosas, mis on alles noor ja õhtupäikeses seetõttu veel kuuma valgusega üle ujutatud. Jäärak hargneb tipus kaheks, igas küljes neemed. Nende külgedele istutasin ma kuused, ja põhineemele, mis lahutab kaht jäärakut, suure siberi seedermänni. Ta on võimas ja paistab kaugelt silma, tema rohelus on sametine ja ta valitseb kuuskede üle. Mulle meeldib sinna eralduda, kui mu mõistus aimab ette, kuid hing eelistab mitte teada.

      Kuused seisavad jääraku külgedel püstloodis; nende varjud langevad selgelt; nad on istutatud astmeliselt, et latvade erinev kõrgus joonistaks paremini välja maapinna lainelisuse. Siia on elama tulnud suur jänes, kes iga kord kusagilt välja kargab. Ja see on ka kõik, rohkem ei ühtki elusolendit; vahest ainult kahune mumm, kes sametpunase ristikheina kohal tiirleb, õiele laskub, kähku oma töö teeb, tühjaks joodud õielt lendu tõuseb ja pahaselt sumisedes teisele lendab…

      Kui palju ja kui mitmekesiseid põllulilli meil on! Siin on esparseti roosad õielehed, mis koosneksid justkui väikestest hiirehernestest; ja siin on ka tumepunane hiirehernes ise oma peenikeste vääneldega. Milline metsnelkide mitmekesisus; on nii väikest punast kui ka suurt valge sulgnelki. Seal paistavad kollaste härjapeade pikad pöörised, selle õrnvalged pöörised, mida prantslased kutsuvad „niitude kuningannaks”. Võimsalt nagu kuldne metsosi tungib esile üheksavägine. Ja kui palju erinevaid liike kellukaid: harilik, siis jõulupuud meenutav, otsekui hiina laternaid täis riputatud mänguasi, siis tohutu suur, hiiglaslik, rammusad valged tolmukad tugeva sinise õie avatud huulte vahel. Ja lõpuks kellukas, mida ma pole mitte kusagil mujal näinud, nii tume, et lausa must; ladina keeles Fritillaria meleagris. Ja veel meie armas Clematis integrifolia – neljast tugevast sinilillakast õielehest täht, mille keskel on kimp valgeid tolmukaid; lõhnab justkui odekolonni järele; olen neid palju lillepeenardele ümber istutanud. Kui palju on maikuus tumelillasid iiriseid! Sinine iisop õõtsub tuules nagu pehme saba; kollane arnika surub ennast põõsaste ligi ja tammesalu varjus hõõgub peenikese varre küljes meie punane metsik raudürt – tulinelk ehk „loitev armastus”… Ja õitsevad põõsad! Madal väike mandlipuu, mis õitseb nagu aprikoos; lahke kibuvits; kikkapuu, mis on sügiseks üle puistatud roosade karikatega, mustad seemned ripuvad neil küljes kui kõrvarõngad; lastena tegimegi nendest meie lapsehoidjale Amalia Antonovnale kõrvarõngaid. Valge akaatsia, neid polnud ühtegi, aga nüüd on terve mets. Ja kevadised kirsipuud, „kui koorekirnu kastetud”24. Need pole mitte värvid, vaid pidu, mitte lõhnad, vaid pidu. Kui palju selliseid pidusid on varakevadest peale, kui jäärakuveerud tsilladest sinavad

      ja metsas habras sõnajalg

      on justkui lokki läinud,,25

      hilissügiseni välja, mil lehestiku surmaeelses hiilguses särab kullana kask, loidab punase leegina vaher, hõõgub tumelillalt kui veri sünge jalakas ja naerab koralltäppides kikkapuu. Kui palju lehekimpe lõõmas sügiseti itaalia saalis viltuse kiire all samal laual, kus kevadel hõõgusid pojengid!..

      Jah, meie floora on vaimustav ja vähetuntud. Ükskord – see oli seitsmekümnendate alguses – külastasime koos emaga Moskvas mingit kunstikooli. Muude СКАЧАТЬ