Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õpetaja. Ta valmistas meid vennaga ette gümnaasiumiks ja me veetsime pool aastat kreeka mütoloogia seltsis. Mul oli vihik, kus olid kirjas jumalate ja kangelaste sugupuud. Selles kõiges oli elu hingust tänu epiteetidele ja võrdlustele ning sellest hoovas tõelise klassika vaimu. Tegelikult oli see ainus klassika, mille ma sain klassikalisest gümnaasiumist; see äratas elule minu lapsepõlvemälestused Firenze muuseumidest, minu esimesed muljed itaalia renessansist. Eriti tänulik olen talle selle eest, et ta õpetas mulle konspekteerimisviisi, mille puhul kõik tähtsamad jaotused kirjutatakse lehekülje vasemale poolele, alljaotused aga paremale – mida väiksemad, seda rohkem paremale. Mingil määral võlgnen talle oma mõtlemise geomeetrilise korrastatuse. Oo, kui vähe hindavad humanitaarid geomeetriat! Kui vähe üldse rõhutatakse erinevate distsipliinide sidet. Kui palju loogikat on geomeetrias ja kui palju geomeetriat loogikas! Aga milline imeline kõlaline geomeetria on deklamatsioon, kui tunda tema seadusi…

      Need olid kolm inimest, kes väärivad meenutamist. Kõik ülejäänu oli vormifrakkide rutiin.

      Loomulikult oli meil ka oma naljatilk, saksa keele õpetaja Karl Karlovitš Olševski, keda klassi astudes tervitati tuututades ja rusikatega vastu lauda trummeldades. Talle meeldis pidulik tervitamine ja ta kõndis mööda klassi nagu feldmarssal vägede ees. Ta oli päris rumal inimene; teinekord oli raske aru saada, mida ta nõuab. Kutsub näiteks kellegi ette: „Nimetage eessõnu omastavas käändes.” Õpilane vuristab ette selle mõttetu värsistatud eessõnade rea: diesseits, jenseits, halber, wegen. Olševski kuulab ja tema näost paistab pettumus: „Wie eine Mühle, wie eine Mühle!”29 Teinekord ütles ta:

      „Võtke vihikud ja kirjutage midagi. Mõelge vene keeles, kirjutage saksa keeles.”

      „Karl Karlovitš, aga parem oleks mõelda saksa keeles ja kirjutada vene keeles…Või siis dikteerige ise meile midagi ja meie tõlgime.”

      „Olgu peale. Võtke vihikud. Kirjutage: minu õele meeldib meest võtta.”

      Nagu näete, oskas ta vene keelt kehvasti ja tal läks meie abi vaja, kui oli tarvis mõnest kirjast aru saada.

      Üks endine ametivend Siberist, kus ta varem oli teeninud, kirjutas talle sealt; ta kadestab Karl Karlovitši, kes elab „pealinnas sündmuste keerises, aga meie, õnnetud, tegeleme siin vaid poliitilise tuuletallamisega”. Karl Karlovitšile hakkas see metafoor väga meeldima, kui ta sellest aru sai…

      Ütlesin, et ülikool andis mulle vähem kui gümnaasium. See on muidugi suhteline; kui võrrelda seda, millisena ma läksin gümnaasiumi ja millisena sealt välja tulin, sellega, millisena läksin ülikooli ja tulin sealt, siis jääb gümnaasiumi poolele märkimisväärne pluss. Gümnaasiumi lõpetades kirjutasin professor Aleksandr Nikolajevitš Vesselovskile, kelle juures soovisin õppida, paludes talt nõu, mida lugeda, ja üldse – kuidas tema loengute kuulamiseks valmistuda; mind tõmbas eriliselt romaani kirjandus. Kuid minu kiri jäi vastuseta. Ma ei tea, millega seletada, et see meeldiv ja vastutulelik inimene, kes oma õpilastega muidu nii lähedalt suhtles, minu küsimusele ei vastanud; kuid see avaldas mõju kogu mu ülikooliajale; ma ei suutnud läheneda enam ühelegi professorile. Minu huvid jäid alatiseks väljapoole ülikooli; ülikoolist sai nagu mingi kohustus, mis tuli läbi ja ära teha. Ma tegingi ta läbi, kuigi ilma mingi sisemise tõmbeta. Ülikoolis lihtsalt pidi käima, pidi kandidaadiks saama. Ka see viimane polnud mu sisemine vajadus, vaid isa nõudmine. Isa oli lõpetanud ainult Irkutski gümnaasiumi ja polnud ülikoolis käinud – see polnud tema süü: ta esitas palvekirja, aga kui väljasaadetud sunnitöölise poja palve Nikolai I kätte jõudis, ütles keiser: „Piisab talle gümnaasiumist küll” – niisiis oleks mu isa olnud meeleheitel, kui mõni tema poegadest poleks lõpetanud kandidaadina. Tegin tööd, et tema soovi täita, kuid näen siiani unes, et ees seisab veel viimane eksam; õudus süveneb, ja kui mind hakkavad piirama eesmärgitu pingutuse jubedus ning pojaliku sõnakuulelikkuse ebasiirus, saan äkki unes aru, et isa pole enam elavate kirjas, et ma ei saa teda enam kurvastada, sülitan eksamile, hingan kergendatult – ja ärkan…

      Aleksandr Nikolajevitš Vesselovski oli elav, tulise loomuga inimene. Kõrge laup, pea ümber turritamas krässus juuksed, ümmargused pungis silmad, paksud punased huuled, mis laususid sõnu kuidagi isemoodi meeldivalt, pehmelt, ja ütleksin isegi, et maitsvalt. Ta luges meile hispaania, itaalia ja provanssaali keelt. Kuid ei tema ega ka teised professorid-filoloogid ei osanud õppeaine vastu huvi tekitada. Nad tõid loenguruumi selle, mis lebas nende kirjutuslaual. Kõik jäi kitsaks, puudusid laiad pintslitõmbed. Rääkimata juba sellistest tähenärijatest nagu kreeka keele professor Lügebil, kes istus oma armastatud „digamma” otsas ja oli isegi välja kaevanud, et enne seda kadunud tähte oli kreeka tähestikus veel üks täht; kuid isegi nii helged pead nagu Jagitš ja Lamanski slaavi keeltes ei suutnud mind kaasa kiskuda.

      Professoreid, kellel oli ka kunstilis-oraatorlikke eesmärke, saan ma vähe nimetada. Suhhomlinov luges vene kirjandust meeldivalt, kuid see polnud sügav. Kõnepidajana kogus kuulsust Orest Miller – ta luges slaavi eepost ja samuti vene kirjandust. Oli väike, küürakas, prillidega, suure kiilaneva lauba ja suure musta habemega – teda hüüti Tšernomoriks. Ta oli natuke naljakas kõnepuldi taga, mille varju ta jäi; alati poolküljetsi, mustad kulmud kurjalt kortsus, rõhutas ta tugevasti sõnu, mida tahtis esile tuua, ja lõi mõnikord oma väikese rusikaga vastu pulti. Noortele ta meeldis, aga ka tema kekutas nende ees. See oli tollal üldse kombeks. Selline korüfee nagu näiteks Gradovski riigiõiguse alal, keda ma vahel juurateaduskonnas kuulamas käisin, oskas loengu lõpuks alati aplausi esile kutsuda ning auditooriumist väljudes pöördus veel koridoriski ringi, et kummardada; iga kummarduse peale plaksutati uuesti.

      See oli ebameeldiv aeg. Ülikooli ujutas üle poliitilise käärimise laine ja professorid ei takistanud seda, mõned isegi soosisid. Oli õppeaasta 1880/81. See möödus lõppematute rahutuste ja pidevate miitingute saatel. Aasta teises pooles prahvatas 1. märts, Aleksander II tapmine, kõige jälgim poliitiliste mõrvade seas. Ülikoolis valistes mingi kiskjalik meeleolu. Meie ringkonna inimeste olukord oli raske, minu ja venna olukorra muutis keerulisemaks veel see, et meie isa oli haridusministri abi. Kui palju viltuseid pilke… Imelik, et just need inimesed, kes kuulutavad võrdsust, patustavad võrdsuse vastu ise kõige rohkem. Meil oli üks õpingukaaslane Krõžanovski, sassis pea ja vene särgiga. Ta paljundas litograafiliselt Jagitši ja Lamanski loengute konspekte. Võtsin neid jagamisel tavaliselt nii endale kui ka oma sõbrale Nikolai Struwele (kuulsa Pjotri vend), kes andis tunde ega saanud iga kord jagamist ära oodata. Kuidagi juhtus, et paaril korral oli just tema vaba ja võttis minu omad. Kolmandal korral oli jälle tema vaba, ma astusin jagamise ajal riidehoius Krõžanovski juurde ja ütlesin:

      „Krõžanovski, andke palun minu omad Struwele.”

      „Ei anna.”

      „Miks?”

      „Sest te mängite saksa.”

      Teiste nägudest sain aru, et ta peaks oma ütlemist kahetsema, tema enda näost aga nägin, et ta siiski täidab minu palve. Neil inimestel oli kõige, isegi pisiasjade jaoks kaks mõõtu ja kahed kaalud. Professorid aitasid sellele kaasa. Minajevi keeleteaduse eksamil vastasin ma hästi. Tõustes küsisin:

      „Kas ma tohin teada, kui palju?”

      „Kolm.”

      Lauanurgal istus seesama Krõžanovki, kes oma pileti vastamiseks valmistus. Ma ei tea, kas Minajev märkas, kuidas ta seda „kolme” kuuldes võpatas; kogu tema olemus ütles – „ei või olla”. Paari-kolme päeva pärast käis üks mu tuttav Minajevil külas; räägiti eksamitest.

      „Te väidate, et olete õiglane, aga Volkonskile panite kolme.”

      „Noh, ma võtsin tal tiitli pärast ühe palli maha.”

      Ja СКАЧАТЬ