Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paiku. Mis tore aeg on see mõisas! Aeg, mil kuumus on veel maapinnas, taevast aga tuleb juba jahedust. Seisatan trepil. Rohelistele aasadele on laotunud puude pikad varjud; maja kõrval kastetakse lilli – ämbrite ja kastekannude kolin; reseeda ja petuuniate kohal sumisevad mesilased, kes igal aastal puumajakese voodrilaudade taga ulualust leiavad. Vaatan trepilt tagasi sinna, kust olen tulnud. Keset õue on roheline sõõr; keset sõõri üks neid tohutuid tellisekarva savist lillevaase, mis ma Firenzest olen toonud. Paremalt kummardub üle tee sõõri kohale ja on oma võra laiali laotanud tohutu kolmetüveline tamm; tohutu tamm – kui tema võra piirjooned maa peale joonistada, saaks ring ümbermõõduga oma kakssada sammu. Lastena käisime selle tamme okste vahel õppimas. Selle tamme võra all, tema varjus, ootas vana kutsar Varfolomei Deitš Hodõkin, millal tullakse trepile ja viibatakse, et hobused ette antaks… Vaatan üle rohelise sõõri alleele, mida mööda ma saabusin. Seda kutsutakse „Krahvi alleeks” eelmise omaniku Kušeljov-Bezborodko mälestuseks. Kunagi, seitsmekümnendate aastate alguses, oli meil „ökonoom” Katšenovski; ta üritas Krahvi alleed ümber ristida Vürsti alleeks, ent kuidas ta ka ei püüdnud, vana allee ei loobunud oma nimest. Ta on pikk, peaaegu terve verst; puud on pügatud müüriks, ainult ladvad ripnevad; ühtlaselt pügatud hekk ääristab teed allee lõpuni; kahe valge posti vahelt pääseb stepiavarusse. Seal hakkab päike loojuma; lõõmav kiir libiseb piki tervet alleed ja süütab Firenze vaasis särtsaka geraaniumi… Kui palju saabumisi ja lahkumisi on sellel alleel viiekümne kahe aasta jooksul olnud; kellele kohtumine, kellele ärasaatmine. Mis võib olla meeldivam võõrustamisest maakohas. Saata jaama vastu, valmistada ette tuba, tellida lõunasöök, arvata ära lemmikroog… Valged väravapostid lasevad rõõmsalt sisse, aga nad lasevad ka välja rõõmsalt, sest külalised lahkuvad kerge tundega; trepilt lehvitatakse rätikuid, kalessist daamirätikut ja kaabut; troika ongi juba pisike, peaaegu et kadunud, kuid postide vahel kauguses õõtsuvad daami päevavari või jalutuskepi otsa tõstetud meesterahva kaabu…

      Minu vastu, alleest vasemale, jääb valge kõrvalhoone, niinimetatud „piimamaja” – mitte oma värvi pärast, vaid seetõttu, et kunagi oli seal jääkamber, kus hoiti piima. Armas kõrge katusega kivimaja, selles on midagi gootilikku. Keset viilkatust on tuulelipp-kukk. Tema all on neli tähte, tema ümber neli ilmakaart, kuid ta meenutab tuulelippe Aleksei Tolstoi luuletusest, kes „ei tea, kuhu poole pöörata” – õhk on nii vaikne. Temal, kukel, pole põhjust eelistada üht ilmakaart, kuid ta vaatab läände, üle allee, sinna, kuhu loojub päike, kus on Kriuša küla, kust on alati vihma oodata; ilmselt on ta pärast viimast vihma nõndamoodi jäänudki… Kukest madalamal, räästa all näitab kell kahe minuti pärast kuus. Üle rohelise aasa viib selle maja juurde tsementeeritud tee, kummalgi pool lillepeenar, mis hõõgub loojangukiire hüvastijätupaituses. Mööda seda uhket teed, sillerdades kullast ja smaragdidest ning õõtsutades oma hinnalist saba, kõnnib uhkeldav paabulind… Teel suure maja juurest kõrvalhooneni seisab meie armas vana ait – valge vanamoodne ampiirstiilis kiviehitis neljast sambast portikusega. Kui kallis on mulle mälestus tema uste raudsest raginast… „Piimamaja” kell lööb kuus. Seinal, mis on päeva jooksul endasse imenud halastamatu päikese lakkamatut kuumust, jätkub palavust ka trepile. Ehitasin selle suure trepi rõdu alla nimelt selleks, et seal hommikuses jaheduses kohvi juua; kuid praegu on palav; lähme teisele poole.

      Eeskojas embab jahedus; luugid on kogu päev kinni olnud; nad tehti alles nüüd lahti ja telliskivivärvi seinad hõõguvad lõõmava kiire käes. Tumerohelise vaibaga tammine trepp viib üles ja keerab portreedetuppa. Seinal ripub suur Pannini maal: meresadam, laevad, tornid – ka seal on loojang. Lakke on kinnitatud vasest ripplamp, selline, nagu Püha Markuse katedraalis Veneetsias. Ja edasi tuleb tammepuust nikerdatud raamatukogu kahekordse täisklaasist aknaga: sealt avaneb vaade aasale, tohututele tammedele, kaugele orule ning veel kaugemal – hõbepajudele; nende taga helgib tiigipind ja tiigi taga on jälle puud, pargi kaugem serv. Kuiva stepi jätsin enda taha trepile ja siin on nüüd metsa roheline mahl… Armas raamatukogu! Kolm põlvkonda on siin vihmaseid päevi ja pikki sügisõhtuid mööda saatnud… Jõuan läbi kahe korruse ulatuva võõrastetoa kivist terrassile – see on kaunistatud lilledega ja ma tunnen juba lõhnast ära tuberooside mürgise kohalolu… Terrassi ees seisavad ringis kümme tammevägilast, kerkivate varjude jaheduses mõttesse vajunud; ainult ladva kõige kõrgemad lehed kumavad päikese käes, mis jääb teisele poole maja. Puude all on pingid – teine võõrastetuba. Lapsena meeldis meile tammede all lõunat ja õhtust süüa. Terrassist paremal paistab puude vahelt meie kirik – teisel pool uhtorgu, umbes pooleteise versta kaugusel; ilus, ampiirstiilis, väga ilus, 1806. aastast… Siin on vaiksem kui teises küljes; õhtu on käes, loodus on valmis ööks… Tiibade sahinal, kuid käratsemata sööstab üle kõrgete tammede künnivareste parv – nad lendavad kauge joogikoha poole… Suurte tammede taga laiub aas kuni kahe ristuva uhtoru servani; serval seisab pink, selle ees on väike plats, lilleklump ja kändude otsas kaks tohutut agaavi, mu ema tõi nad kunagi pisikestena ühes potis Volkonskaja villast Roomas…

      Millega see kõik meid võlub? Miks me seda nii väga armastame? Ma olen näinud tunduvalt kaunimaid paiku; ka maa on meil üsna kehvapoolne, kliima kuiv ja peale kahe tiigi pole pargis mingit vett. Kust siis see kiindumus, mis on meie olemuse juured mulda ajanud ja igasse puusse voolanud, mis õitseb lilledes, embab stepi ääretut üksluisust? Ma ei tea, kuidas on lugu teistega, kuid vastan enda eest. Minu jaoks on see pidev looming. Välja mõelda, teoks teha, näha igal saabumisel, kuidas kinnistub ja kasvab see, mida oled eelmistel aastatel teinud – mis lõputut rahuldust see toob. Jah, meie kant on üksluine nagu stepp ikka, kuid maja ümber on kakssada viiskümmend tiinu iidset parki. Kui vanemad mõisa 1863. aastal ostsid, oli kõik hooletusse jäetud; silma rõõmustasid vaid suured vanad puud, ümberringi olid aga nõgesed, takjad, oksaraod. Praegu on kõik puhas, värske ja hoolitsetud. Okaspuid polnud üldse; esimesed kaks puukest saabusid korvides meie tõlla katusel; veel 1868. aastal ulatus raudtee ainult kuni Tambovini. Toodi kaks puukest; need polnud harilikud kuused, vaid palsaminulud ja ema istutas nad kohe õuele sissepääsust paremale ja vasemale. Nüüd on nad suured ja nõristavad imeliselt lõhnavat vaiku…

      Mu ema istutas vahetpidamata ja mina jätkasin seda. Tal polnud kerge; minul oli tunduvalt kergem. Esiteks töötasin mina juba ettevalmistatud pinnasel, teiseks oli minu ajal töölistel istandike suhtes juba välja kujunenud teatud austus. Ent kui raske oli mu emal kõike alustada! Istandikes karjatati vasikaid, noored kuused niideti vikatiga maha. Võib öelda, et esimesed kümme aastat polnud mitte loome-, vaid kasvatustöö. Ševõrjov on öelnud, et „Loos Igori sõjaretkest” väljendub poeetilises vormis meie põline eesmärk – võitlus kõnnumaaga. Võitlus kõnnumaaga oli ka minu ema tööks Pavlovkas ja kõnnumaa all ei tule mõista mitte ainult looduslikku kõnnumaad, vaid ka seda kõnnumaad, mille inimesed looduses tekitavad, ja seda kõnnumaad, mis on inimestes endis. Tal polnud kerge. Mingi inimeste mõistmatuse ja isegi pahatahtlikkuse stiihiline tulv pühkis tema kätetöö minema. Ta ei lasknud pead norgu; ja alles siis, kui inimesed tulemusi nägid, hakkasid nad mõistma selle väärtust, millega need tulemused saavutatakse. Pisitasa jõudis kätte hoolsa töö periood. Istutasin oja äärde jäärakusse sõnajala, sellise, missugust meil varem polnud nähtud; ta läks hästi kasvama – niitjad käisid temast hoolsalt ringiga mööda.

      Istutasime salusid, terveid metsi ja nii palju okaspuid, et teinekord õhtuti oli õhus männilõhna ja seenedki tulid sellised, nagu neid siinkandis enne polnud. Sügavates jäärakutes oli võimatu jalgsi põõsastest ja humalaväätidest läbi tungida, praegu aga saab seal sõita neljahobuserakendi või autoga.

      Kui ilus on park, kus pehmed rohelised rajad looklevad aasadel laialipillatud salude vahel ja suubuvad sirgetesse arhitektoonilistesse alleedesse! Tammeallee – nagu gooti kiriku sisemus, aga verstapikkune. Ning vahtraallee – kolm tõlda võivad kõrvuti liikuda, puude ladvad võlvina nende kohal kaardumas. Te ei suuda endale ette kujutada neid alleesid öösiti, kui seal autotulede valgel sõita! Teine maailm. Meenub, et kui minu pool käis Modest Iljitš Tšaikovski – ta saabus öösel –, läksin ma pargi servale talle vastu, ja selle asemel, et ta mööda alleed otse maja juurde tuua, keerasin pärast väravat vasemale, niinimetatud „Sergiuse parki”, jäärakusse. Jääraku СКАЧАТЬ