Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ühelt teisipäevaselt Alabuhhi küla laadalt, ja selles suur stepirohukimp. Stepirohu lainetusest on maikuus hõbedased meie pargi aasad…

      Kõnnin noorte kuuskede vahel. Puud võtavad mind sõbralikult vastu; nende tujud ei muutu nagu inimestel; neil tuleb ette õnnetusi ja haigusi, kuid neil pole närve. Nad on alati sõbralikud. Mulle meeldib astuda väikeste kuuskede juurde, mille latvu ulatub veel puudutama… Selles meie pargi läänenurgas, sel kaugel Tšumaki kõrgendikul valdab mind alati mingi sõbralik jumalagajätutunne. Käin kõik puud läbi, näen, mis kolmekümne aasta pärast saab… Istutasin siia meelega palju kuuski, sest

      ju kohal kuusemetsa okkalisi latvu

      on õhtupilved oma kulda laotamas.26

      Käin kõik puud läbi, korjan ära kassitapu… Kas mul on üldse õigust seda kõike siin armastada ja sellest kõigest nii suurt naudingut tunda? Aga kas armastamiseks on siis õigust vaja? Ei, armastusele ei saa olla õigust, sellele saab olla vaid kade. Kuid kadedus ei anna teda sellele, kellel teda pole, ega võta ka ära sellelt, kellel ta on…

      Istutasin nõkku mõned paplid; kärbin neid, et kasvaksid noolsirged. Sinnasamasse istutasin ka sinavaid hõberemmelgaid; vaatan üle – nad ongi kasvama läinud. Üks kuuseke on võtnud pähe ennast roheliste käbidega ehtida; nii noorelt? Kui ettevaatamatu; peab need ära võtma – milleks puud kurnata?.. Seedermänd on suurepärane. Kas ta peab vastu? Siin on palav ja kuiv; teda tuleb vahetevahel kasta, aga tiik on kaugel. Ta on kõigist kõrgem ja noor mets ümberringi ei kaitse teda; torm võib ta kergesti maha murda. Ta oli kolmest küljest traadiga postide külge seotud – traat varastati ära; sidusin nööriga – nöör varastati ära; sidusin niinetuustidega – niinetuustid varastati ära…

      Päike on loojunud. Lähen mööda jäärakuserva kodu poole. Jäärak muutub vasemal üha sügavamaks ja süngemaks; külgedelt ja põhjast kerkivad tammed üha kõrgemale. Sinna alla ei tahaks; seal on rõske, seal on juba pime, seal lõhnab künnivareste järele. Siin üleval on kuiv, siin on veel valge, siin lõhnab mee ja heinte järele… Park hakkab oma metsikust kaotama; välud ja põõsastikud on üha siledamaks soetud; roheline ja pehme tee on muutunud kõvaks, on tellistega kinni tambitud. Juba ongi pügatud hekk maja ees, lillepeenrad ja trepp – maleruutu plaadid, mugavad punutud tugitoolid…

      Vaikus. Kastmine on juba lõpetatud. Alleel on valgus tuhmunud ja lõõmav geraanium Firenze vaasis kustunud. On palav. Kuiv…

      „Maria Gavrilovna!”

      Vana virtin on keldri kriiksuva raudukse just lukku keeranud ja läheb oma toimekalt õõtsuval kõnnakul köögi poole.

      „Kas hapupiima saaks?”

      „Silmapilk.”

      Ja iga kord, kui mulle toodi maitsvat külma hapupiima, mõtlesin ma: „Võib-olla on see viimane kord…” Aga ei, ei olnud viimane… „Kuid kunagi tuleb ikka viimane kord,” lõpetasin ma alati… Ja see viimane tuli, ta tuli.

      Vaatan praegu, et olen seda kõike jutustanud olevikus. Andke andeks ja parandage ära. Igale poole, kus seisab „on”, pange „oli, oli, oli”. Ja teadke, et kõigest sellest, mida ma kirjeldasin, on mul alles – ja on ka praegu, nende ridade kirjutamise ajal minu ees – ainult üks käbi seedermännilt, mis jäi sinna, Tšumaki kõrgendikule…

      GÜMNAASIUM JA ÜLIKOOL. HARIDUS JA KESKKOND. „INTELLIGENTS”. HARIDUSMINISTEERIUM. KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

      IV Larini Gümnaasium asus Vassili saare 6. liinil; meie elasime 4. liinil, kauni aiaga eramajas (tollal nr. 17), kus oli imeline veranda.

      Eksamid toimusid kõige ilusamal ajal,

      muld armastab sel kaunil ajal,

      kui kevad lõhnab igal pool.27

      Valmistusime eksamiteks kambakesi, koos kaaslastega verandal. Ümberringi olid sirelid. Päev lõppes, kuid öö ei saabunud, püsis valgus… Panime raamatud kokku, jooksime Tutškovi silla juurde ja sõudsime julladega saartele.

      Peterburi mererand!.. Kui pehmelt ja madalalt poeb maa vee alla; valge liiv laotub helendavas vetevoos ja hele vesi uhub teda hooti, valget liiva vaevalt niisutades. Okkalistena kõrguvad kuuskede teravad piirjooned. Vee vaikne vulin ja selle sekka ööbiku priiskamine. Valges taevas täht, samuti valge, helkiv nagu pisar… Ja kuidas maitsevad pärast tuupimist vorst, juust ja „Trjohgornoje õlu”! Libiseme üle sileda veepinna; aerudelt pudenevad piisad. Peale meie häälte kostab vaid ööbiku laksutamist. Ja imeline sume mets, „mis riivamata jääb veel uttu mähkund päikse kiirtest.”28

      Võlgnen gümnaasiumile rohkem kui ülikoolile, nii omandatud teadmiste kui ka mõtlemisviisi kujunemise poolest. Mis on õpetamise juures kõige tähtsam? Öeldakse, et oskus õpetada. Kuid mina arvan, et õppejõud on kõige vähem õpetaja; eelkõige on ta ärataja. Kui äratajaid meenutan tänutundega kolme inimest.

      Viktor Petrovitš Ostrogorski oli vene keele ja kirjanduse õpetaja. Ta oli tüüpiline kuuekümnendate inimene kogu kuuekümnendate juurde kuuluva veetluse ja kogu tollase idealismi talumatu piiratuse ja teoreetilisusega. Kodaniku südamevalu voogamine ja sarkasmi mõrud piisad. Tunnis ilmnes see väga vaoshoitud vormis, aga kes oskas kuulata, märkas ridade vahel mõtet ja mundrikuue all tema hinge. Sellest hoolimata, et mõndagi tema lähenemistes mulle ei istunud, hindasin teda siiski; ma ei sisenenud sellest uksest, mille juurde ta mind kutsus, kuid oma kriitikaga aitas ta mul ära tunda seda ust, mille poole mind tõmbas. Kirjandusvoolud, ilukirjanduse vormid, vormi ja sisu vahekord, eetika ja esteetika – kõike seda oskas ta puudutada nagu aednik, kes juurte ümber maad kaevab. „Kunagi tärganud mõte,” on öelnud Carlyle, „ei uinu enam iialgi.” Ja Viktor Petrovitšile ei ole ma tänulik mitte selle eest, et ta näitas mulle kätte minu tee, vaid selle eest, et ta näitas teede olemasolu. Ta oli leebe ja heasoovlik õpetaja; vahel oli ta napsi võtnud ja siis eriti sarkastiline. Õpetamise tegelik külg teda suurt ei huvitanud; tema tundideks ei valmistutud, kirjalikud tööd kirjutati maha. Üks tegemata töö Žukovskist oli meil pikka aega südamel ja me kartsime, et äkki tuleb see tal meelde. Kord vaatas ta märkmikust läbivõetud teemasid ja küsis järsku:

      „Kas te Žukovski-tööd olete ära andnud?”

      „Muidugi oleme, kuidas siis muidu.”

      „Jah, olite pinnapealsed nagu alati.”

      Pinnapealsemalt enam ei saa, mõtlesime meie ja kõigil hakkas kergem. Kakskümmend kaks aastat hiljem, kui olin keiserlike teatrite direktor, kutsusin ta ühele koosistumisele ja rääkisin talle teelauas selle loo; ta puhkes laginal naerma, nii et hing pidi kinni jääma.

      Ladina keele õpetaja Vladõkov oli grammatika fanaatik. Ma ei saa öelda, et võlgnen talle tänu oma armastuse eest antiikkultuuri vastu; ma ei saa öelda, et ta tekitas minus huvi vanaaja luuletajate vastu; kuid ta äratas minus austuse grammatilise täpsuse vastu; ja kuna grammatika on sõna kui vormi ja mõtte kui sisu lähim kokkupuutepunkt, võlgnen ma talle tänu oma sõnalis-mõttelise aparaadi teadvustamise eest. Ta oli kuiv, häirimatu, rääkis ladina keele grammatikast kiirkõnes, nõudis samasugust kuivust ja tempot ka vastustes ning pani ka kõige väiksema ebatäpsuse eest „ühe”. Olen väga uhke, et mul on kaheksanda klassi vihik tõlgetega ladina keelest, kus on ainult üks „neli”, ülejäänud on viied.

      Selgus, et tema kuivus oli haigusest tingitud; halastamatu tiisikus viis ta hauda vähem kui kolme kuuga. Külastasin teda haiglas. Ta ei teadnud oma lähenevast lõpust; palavikulise vaimustusega СКАЧАТЬ