Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ klaasuksed kumavad selles valenduses kirjute värvilaikudena. Kui vähesed on siin käinud. Kui vähe meil üldse huvi tuntakse. Ühelgi linna koolil pole tulnud mõttesse siia ekskursiooni korraldada. Õpilastele peaks ju ometi näitama sellist „Siberi muuseumi”, rääkimata juba pargist, puudest, põllutöömasinatest jms. Peaks ju andma neile võimaluse elada kaks päeva looduse keskel, lilli korjata, putukaid püüda, heintes ööd veeta… Ei, vaesed lapsed viidi juulikuus raudtee remonditöökodasid vaatama!.. Ikka see klassiviha, millest inimesed ei suuda oma hinges jagu saada.

      Alumisel korrusel on päris ootamatu tuba. Ma muutsin kunagise jääkeldri saaliks. Koridori seina on raiutud võlvkaar. Te astute kaks astet alla platvormile, kust laskuvad kaks treppi, paremat ja vasemat kätt jääb galerii. Arhitektuuriliselt meenutab plaan ujumisbasseini, ümberringi sammaste taga on aga käik. All on ümber terve ruumi raamaturiiulid ja seal on sisustatud pehme hubane võõrastetuba. Sammastetagune galerii haarab kaarena kogu saali; sissepääsu vastas teispool saali on suur aken lõunasse, sellest avaneb vaade jääraku teisele, metsasele küljele ning Aleksandri pargile, ja puude vahelt paistab kiriku valge kellatorn. Lage ei ole, sarikad on näha nagu vanades itaalia kirikutes; katuse keskelt põrandani on kümme ja pool arssinat. Parempoolses seinas avanevad kaks akent läände; on ilus, kui viltune kiir langeb saali alumisse ossa ja punases lõõsas lahvatab ümaral laual lõkkele pojengikimp; on õdus, kui saali teises otsas laudlinaga kaetud laual aurab samovar… See tuba oleks nagu võõrastetuba-raamatukogu, mis on sisse seatud mõne itaalia kloostri söögisaalis. Kahest küljeaknast peaksid paistma itaalia õu ja itaalia aed – kui nad millalgi tulevad, kui üldse tulevad…

      Selles saalis me korraldasime sõja teisel aastal kõigile palgalistele jõulupeo. Kaheksa arssina kõrgune kuusk oli seotud sarika külge; sammaste vahel rippusid siinsamas sepikojas taotud lühtrid. Loeti luuletusi, lauldi, olid kingitused, oli lõbus… Kümme päeva enne seda oli samas saalis toimunud katoliku jumalateenistus sõjavangidele; sada kakskümmend vangi seisid all, sammaste taga galeriis seisid meie „võimud ja aukandjad”. Peaksin sõjavangidest jutustama, kuid sõda, revolutsioonile eelnenud ja revolutsiooniaeg teevad selle nii eriliseks, et siinkohal, kus räägitakse „rahulikust külaelust”, pole selleks koht. Kui tuleb juhus…

      Ma pole kunagi majapidamist armastanud; mind on alati huvitanud rohkem kulu- kui tuluartiklid. Tundsin lapsest saati majapidamise vastu võõristust. Kuidas mu isa ka ei püüdnud mulle seda õpetada, ei õnnestunud tal minus tahtmist äratada. Oh, need sõidud mööda talusid koos mõisavalitsejaga. Kui igav mul oli! Sõitsime palavaga pikkvankris. Kõik, mida isa ja valitseja omavahel rääkisid, oli mulle ebahuvitav ja kauge sellest, mis mind huvitas. Jutt käib viljast, külvikordadest, kokkuostuhindadest, mina sõidan kaasa, vaatan põldu, imetlen rukkililli ja isegi vilja vaenlast punast äiakat. Mina satun vaimustusse haralisest tammest, nemad räägivad, mis sellest teha saaks, puu mahasaagimisest. Ma ei kuula, mida vanemad inimesed minu selja taga, teisel pool räägivad, ma vaatan lõputu rukkipõllu lõputuid laineid enda ees. On palav; hobuseid vaevavad kiinid… Loodusele langeb rammestus ja embab ka mind. Mu tähelepanu köidab läbihigistatud leide rihm priipassihobuse saba all. Hobune riivab trengipuuga rukist ja küpsetest viljapeadest pudenevad vankriastmele terad. Vaatan jalge ette – rukkiterakesed hüplevad seal. Nad on kavalad, nad vedasid inimest ninapidi; too tahtis nad endale võtta ja ära jahvatada, nemad hüppavad vankriastmelt maha ja hakkavad idanema. Ma jälgin neid, mu silm saadab neid selle silmapilguni, mil nad maad puudutavad. See viljaterade tants huvitab mind tunduvalt rohkem kui jutud majandusest… Ja jõuamegi tallu, sõidame kontori juurde. Oh, need kontoriskäigud! See ülevaataja, kellel oli laulatussõrmus nimetissõrmes! Akendel kärbsed, seintel ajakirja „Niva” preemiaplakatid, lävel kanad, trepil põrsad… See arveraamatute ja aruannete saatuslik paratamatus… Ma näen ja kuulen seda kõike, kuid ei vaata ega kuula. Kodus on ootamas mõni vastalustatud teerada, äsjaistutatud puu, pilt, mille tisler on ära raaminud… Nii jagunes elu lapsepõlvest peale vajalikuks ja talumatuks ning tarbetuks ja meeldivaks. Ma tajusin juba lapsena Ilu ja Tulu vaenutsevat kohtumist. Ja alles tunduvalt hiljem mõistsin, et pole üldsegi piinlik mitte tunda huvi asjade vastu, mis sind ei huvita. Siin kerkib esile teine küsimus, mille on muuseas sõnastanud Schiller. Ta ütles, et inimese maitse üle ei tule otsustada mitte tema töö, vaid tema vaba aja veetmise järgi. Alles palju hiljem mõistsin, et oma vaba aja harrastused võib muuta ka oma tööks. Loomulikult ei vääri mitte kõik harrastused tööks muutumist ja teisest küljest pole ka kõigil selliseid tingimusi, mis kalduvuste ja kohustuste ühtesulamist lubaksid. Kuid sellele, kellel see on võimalik, on oma elutee läbimiseks antud harvaesinev ühtesulamise, terviklikkuse ja rahu privileeg.

      Niisiis eelistasin ma tuluartiklitele kuluartikleid. Kuid mitte kunagi, kui ma kulutasin Pavlovkale, ei võtnud ma seda, nagu kulutaksin midagi enda peale. Mul oli tunne, et minu kohustus, minu kutsumus on teha Pavlovkast see, mida revolutsiooniaastatel hakati nimetama „kultuuriväärtuseks”.

      Talupoegadega on suhted head. Kontori, ülevaatajate ja valitsejatega veavad nad vägikaigast, kuid minu vastu on alati viisakad. Pühapäevahommikuti on mul trepil omamoodi vastuvõtupäev. Kes palub „leevendust”, kes „kustutamist”, kellel on lehmale „ninaesist” vaja, kellel katuse jaoks õlgi, tara punumiseks hagu, ahju jaoks telliseid… Vahel oli raske õigluses ja siiruses selgusele jõuda; siis aitas preester alati hüva nõuga. Raske ka sellepärast, et ülevaatajatele ei meeldi omaniku vastutulelikkus – see vähendab nende tulusid. Kuid ma ütlen neile: „Teie ju panete heategevuse sissetulekuna kirja; millest me siis üldse räägime?” On ka selliseid, kes tulevad lihtsalt nõu küsima, mida ühel või teisel puhul teha: vara jagamine, ühistuga liitumine – minu jaoks kauged küsimused, kuid ma hindasin usaldust. Neid tõid minu juurde ka erilised kasvatusjuhtumid või haigused. Ühe pimeda võtsin endaga Peterburgi kaasa ja viisin ta varjupaika, kus temast sai kirikukoori laulja, ta punus ka korve ja tegi harju. Tänu sellele sain pimedate seas kuulsaks. Meie kandis oli neid üsna palju ja kummalisel kombel tundsid kõik üksteist viie-kuue valla piires. Üks neist ütles mulle naerdes: „Pime tunneb pimeda juba kaugelt ära.” Pavlovka külas Voloskovide peres oli kaks pimedat venda; kolmas, nägija – Jegor – teenis meie juures ja oli harukordselt ustav; ta läks sõtta ja sattus austerlaste kätte vangi. Aasta pärast temalt enam sõnumeid ei tulnud. Kui palju kordi käis tema vana ema mind palumas: „Proovi ikka veel üks kord kirjutada…”

      Mul oli Punase Risti ja mingi asutusega Genfis terve kirjavahetus. Ja hoidku Jumal, kui õnnestub midagi teada saada – palveid hakkab sadama igast kandist. Ükskord paluti koguni Saraatovi kubermangust, et ma kellegi üles otsiksin. Milline imetlusväärne üldistusjõud peitub lootusetuses – üks õnnelik juhus äratab tuhandeid lootusi… Lahket ja särasilmset Jegor Voloskovi jäävad mäletama kõik, kes on meie majas elanud.

      Ja veel mäletame Ivan Menšikovi Posevkino külast. Ta sai sõjas surma. Ta oli Borissoglebskis minu väikese maja valvur, ja kui ma sõja ajal sinna laatsareti tegin, sai temast järelevaataja, kuller jne. Imeline inimene. Ja kuidas haavatud teda armastasid…

      Posevkinos oli veel üks Menšikov – Jegor. Ta töötas juba varases nooruses meil aias, suhtus igasse töösse suure armastusega ja sattus füüsilist tööd tehes otsekui mingisse hingepalangusse. Ükskord läksime koos temaga pargi kaugemasse otsa, mida me kutsusime „Kaukaasiaks”, sest seal asus püstloodis järsak; stepipoolsele küljele olin ma metsa istutanud, jääraku põhjas mõnda kohta harvendanud. Tänu sellele, et tasast steppi polnud näha, jäi mulje, et sa ei seisa mitte jääraku serval, vaid mingil mäetipul. Seal leidsin ma muruplatsil umbrohu ja võseriku vahel imekauni tammevõrse. Tekkis tahtmine talle ruumi teha. Läksime koos Jegorkaga.

      „Näed, Jegorka, kogu see rämps tamme ümbert tuleb maha niita. Ainult vaata, et sa tamme maha ei tõmba!”

      „No mis te’nd…”

      Ta astus teiselt poolt ligi, sülitas pihku ja hakkas niitma. Iga löögiga avanes Jegorka ees puhas poolkaar. Umbrohi ja võserik jäid maha temast vasemale. Ta sattus joovastusse, lausa raevu, saates lööke kurguhäälsete hüüatustega: СКАЧАТЬ