Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eespool särama ja annab ta kohe pimedusele tagasi, rebib pimedusest välja ja heidab taas pimedusse. Sõnulseletamatuse võlu ja selle esimese mulje imetabasus on kordumatud. Nii jäigi Modest Iljitš selle juurde, et oma saabumise ajal nägi ta paiku, mida ei suutnud hiljem enam üles leida…

      Park on huvitav dendroloogiliselt – ainuüksi okaspuid on üle kahekümne liigi. Viimase kolmekümne aasta jooksul oleme puistuid rajanud ka pargist väljapoole. Lagedasse steppi tekkisid leht- ja okaspuusalud; stepp muutus pargiks järk-järgult; kes pole kaua Pavlovkas käinud, ei tunne kohta ära – kus oli paljas maa, on nüüd metsaviirud, salud.

      Üks koht oli meile eriti armas – Stjopka kõrgendik. Jääraku mõlemaid külgi oli küntud ja sinna metsa istutatud; mets on juba päris kõrge. Jäärak on haraline, neemedega, ja mida kaugemale suudme poole tema tipust minna, seda laiemaks ja sügavamaks kõik muutub, ja lõpus, viimase neeme taga lööb sädelema sile tiigipind; üle selle, kael seljale heidetud ja pikk nokk ette sirutatud, lendab haigur. Veel lendavad ühelt kaldalt teisele türkiissinised pajuharakad ja kaklevad õhus mustkollaste peoleodega. Kui auto mööda sõidab, tulevad metsaservale rebased, et uudistada, saba vonksutada ja tagasi võpsikusse vupsata… Stjopka kõrgendikuni on pargist paar versta, kuid selle tipust näeb kaugele. Orust paistab lähim, Vladimirski talu; edasi Mariinski, mis kunagi oli lagedal ja nüüd on varjatud metsatukkadest. Selle taga ulatub kauge mets kuni silmapiirini. Metsa taga paistavad väga selge ja palava ilmaga Borissoglebski linna ähmased piirjooned… See on vana palgimets, seal ehitas Peeter Suur oma Aasovi laevastiku ja lasi selle mööda Voronat Hopjori ja Doni kaudu mereni. Metsa kutsutakse siiani Talermani saluks, mis tuleb hollandikeelsest sõnast timmerman (puusepp).

      Lapsepõlves meeldis meile metsa sõita. Need polnud piknikud, see oli nagu rahvaste rändamine. Kolme või nelja kalessiga, meie, vanemad lapsed ema seltsis, ratsa. Veel enne metsa, suhkruvabrikus, elas direktor Ostrovski pere; neil oli kuus või seitse last; ka nemad võeti peale. Aga kui palju oli guvernante, lapsehoidjaid, koduõpetajaid, valitsejaabilisi, üliõpilasi, kes olid vaheajaks koju saabunud… Metsas peeti pidu ja mängiti; aerutati Voronal, supeldi, püüti kala; õhtusöök, samovar, lõkked… Ja tagasitee tähistaeva all… Nüüd on Vorona kuivama hakanud; on rohkem koolmekohti; need jäävad iga aastaga üha madalamaks… On kohti, kus oli jõgi, kuid nüüd kükitab seal päevalill ja imeb välja niiskuse viimaseid jäänuseid. Metsi raiutakse, vesi kaob.

      Jah, viiskümmend aastat hoolivat suhtumist puudesse ei nakatanud kohalikke talupoegi; nad mitte ainult ei armasta, nad lausa vihkavad puid. Kui te ainult näeksite julmust, millega talumehed puid kohtlevad. Imekenad noored pihlakad, ühest juurest kasvamas viis-kuus tüve, on maas, kõik kuus tüve laiali nagu täheharud – poisikesed tahtsid marju kätte saada. Mõelge ainult, kui teil on vähegi kalduvust filosoofilisteks arutlusteks, mõelge, mida see tähendab – armastusest tagajärje vastu hävitada selle põhjus… Talumees vaatab puud nagu materjali; puu vari, tema jahedus, seda enam tema ilu pole talle vajalikud. Ta ei teadvusta isegi seda, et puu kasvamine on omamoodi kapital ja et nagu kapital algab kopikast, nii saab mastipuu alguse istutatud vitsaraost. Talumees ei mõista seda, mida majanduses nimetatakse rentaabluseks. Majandusrisk on talle võõras ja kõige hinna määrab vaid ühekordne tulu. Selles ühekordsuses seisnebki talupoegliku majandamise, aga järelikult ka kogu talupoegliku Venemaa majanduselu jõle ja hukutav printsiip. Mitte miski pole rajatud minevikule, mitte milleski ei arvestata tulevikku; külvist kaugemale talupoja peremehesilm ei näe…

      Stjopkalt on ilus tagasi tulla. Tee läheb kõrgelt, selja taha jääb noor mets, ees laiub täies pikkuses tumeroheline park nagu tammelatvade meri… Sõidame mööda kalmistust, mille ümber ma puid istutasin, vasemale jääb samuti puudega piiratud rehepeksuplats; puudesalud valmistavad ette sisenemist parki. Ja tulevadki hooned, aidad, töökojad, viljapeksu-, tuulamis- ja niidumasinad… Milline kool see kõik inimestele on olnud. Kui palju lukkseppi, masiniste, tislereid, sadulseppi, aednikke, mõisavalitsejaid, kontoriametnikke, raamatupidajaid on viiekümne aasta jooksul selle lõpetanud… Ühest ma jutustan.

      Astusin kord sisse meie Mariinski talu kontorisse. Arveraamatu taga istus üks noormees; kummardusin tahtmatult – mind hämmastas käekiri. „Kas see on sinu kirjutatud?” – „Jah.” Hakkasin teda küsitlema ja tema rääkis mulle arvepidamise võtetest, nagu oleks see tema jaoks pidu. Hiljem asus ta teenima minu venna juurde Saraatovi kubermangu. Paari aasta pärast Itaalias sain kirja Gavrila Pozdnjakovilt (nii oli ta nimi) mingist Poola kolkast; ta oli sõjaväes ja palus, kas oleks võimalik tema eest kosta, et ta Peterburi üle viidaks – ta tahaks hirmsasti õppida. Kirjutasin oma vennale Aleksandrile, kes teenis Peastaabis. Ta vastas, et sellised üleviimised pole lubatud. Möödus kolm kuud ja ma sain Pozdnjakovilt kirja Peterburist – tänu käekirjale oli ta üle viidud Peastaapi; ta palus mult rahalist abi, et minna raamatupidamiskursustele. Palusin vennal mulle see teene osutada. Kahe aasta pärast rõõmustav kiri – ta on kursused lõpetanud, saanud hea koha raudteel ja palub koguni luba mulle raha tagastada… Ta tõusis ametiredelil kiiresti. Mingil ajal oli ta krahv Vorontsov-Daškovi veiniladude kontori juhataja. Sõja ajal võeti ta Peastaabi kantseleisse. Seal paistis ta oma korralikkuse ja asjalikkusega sedavõrd silma, et suunati sõjaministri isiklikku alluvusse, ja Polivanov rääkis, et tunneb ennast rahulikuna, kui Pozdnjakov on kabinetis. Tänu oma teadmistele raamatupidamise alal leidis ta viisi, mille abil suutis kolme minutiga saada andmed Vene armee ükskõik millise sõduri kohta. Sõja kolmandal aastal käis ta kodus, Kriuša külas ja astus minu juurest läbi. Ta jättis – oo saatuse irooniat! – koguni oma reisikirstu minu poole hoiule; õnneks viis ta selle õigel ajal minema. Viimase kirja temalt sain 1918. aastal Berdjanskist… Ja kui palju inimesi, kes olid meie kontoritest või meie töökodadest läbi käinud, said laia maailma näha! Ja õppimisega tegid nad algust meie mõisakoolis, kus esimeseks õpetajaks oli selle asutaja, minu ema…

      Sõidame edasi. Kuhu te ka ei sõidaks, alati tuleb viimane käänak; teeme kaare ümber preestri majakese; keset suurt koplit seisabki istutatud metsa varjus meie kaunis kirik. Paremat kätt tulevad tall, pumbajaam, laut, vasemalt on postihobuste tall ja teenijarahva elamine. Kõik on paigutatud avaralt. Ongi värav, teine värav; sõidame alleele, teisele alleele – neli rida kuuski, pügatud, mõjuvad arhitektooniliselt. Allamäge jõuame paisu juurde – vasemale jääb tiik ja tiigis peegeldub valge hoone – „piimamaja”. Ta paistab siit ilus keset rohelust, kuid ka sealtpoolt siia vaadata on ilus. Eriti ilus vaade on minu magamistoa akendest teisel korrusel. Varem oli siin kõnd, mille eest oleks tahtnud ennast taraga varjata, kuid nüüd paistsid ilusad niidud metsaveeru laineliste servade vahel. Me kutsume seda paika Aleksandri pargiks. Vaatan magamistoa aknast binokliga endaloodud maastikku. Täiesti teine maa. Kas see on tõesti Tambovi stepp? Laineline maapind, tammik, kaasik, kuusik; ja salude vahel haritud põllud. Olenevalt aastaajast näen binokliga ikkes härgade pikka kuulekat rodu, külvimasina tärisevat hüplemist, pearättide ja sarafanide kirjut lilleaeda rohimise ajal ning lõikusmasina tiivulist pöörlemist, kui see korjab eelnenud töö vilju. Kõike seda näen ma roheliste salude taustal, puulatvadest silmapiir akna taga, millest kakskümmend aastat tagasi paistis tühermaa ja sellest edasi stepi alastus… See ongi see looming, mis mind paigaga seob. Kui tihti on minult küsitud: „Kas te armastate põllumajandust?” – „Ei.” – „Armastate jahil käia?” – „Ei.” – „Millega te siis maal tegelete?” Kinnitan teile, et minu päev on väga hõivatud.

      Aga minu maja, mu valge kõrvalhoone, meie armas „piimamaja”! Nii kohmakas, vanast kokku lapitud, aga nii lustakas. Minu magamistuba on üleval; kogu ülemine korrus on lapsepõlve ja Falli mälestuseks kujundatud kolmekümnendate aastate gooti stiilis; iga asi sobib teistega kokku, mulje on veidi kammitsetud ja väga hubane. Suur tuba – see, kus on rõdu, see, mille akende kohal on tornikell – see tuba on „Nikolai tuba”, kus asuvad Nikolai I portree ning vanavanaisade portreed ja rinnakujud. Ei arvakski, et sisustus on paika sätitud – kõigile tundub, et nii ta meile pärandatigi; vanavanaema küsiks: „Kus minu käsitöö on? Ma jätsin selle eile siia.” Toa juurde viib koridor, „Siberi koridor”. Siin on mälestused dekabristidest: portreed, vaated, dokumendid, esemed, mis olid Siberis kaasas. Õpetlik; СКАЧАТЬ