Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vääriliseks arvati? Tema pehmust, nõrkust, tahtetust – ei teagi, kuidas seda nimetada – pole võimalik isegi kirjejdada. Isa ütles, et kui kompromissi poleks olemas, siis mõtleks Ivan Davõdovitš selle välja. Meil oli alati halb tunne, et isa töötab sellise ministri abina. Mul on praegugi silme ees, kuidas isa ettepaneku sai. Sõime Pavlovkas „tammede all” lõunat, kui toodi telegramm. Isa tegi selle lahti, ütles: „Deljanovi käest”, ja ulatas emale. Et juures viibis ka keegi kõrvaline isik, küsisin prantsuse keeles: „Des offres de camaraderie?” (Pakub abi kohta?) Isa noogutas. Ta ei mõelnud kaua. Ta töötas selles ametis umbes kaksteist aastat.

      See oli kurb aeg – vähe rahuldust ja vägagi kahtlane au. Isa tundis seda ka ise, kuid tööalane distsipliin oli tema jaoks esmatähtis ja ta ei nurisenud kunagi. Kurb ei olnud mitte see, et Deljanov oli narts, et ta ei suutnud ühegi asja eest seista, et ta tukkus koosolekutel ja näpistas oma kodustel vastuvõttudel ennast kulmust, et mitte magama jääda, vaid kurb oli see, et Deljanov oli tüüpiline selle mõtlemissuuna esindaja, mis loodi Aleksander III ajal Püha Sinodi kõikvõimsa ülemprokuröri Pobedonostsevi kaitse all. Uvarovi valem „õigeusk, isevalitsus ja rahvas”, mida alguses hõisati võidukalt, nii-öelda lippude lehvides, oli ajapikku madaldunud ja lihtsustunud; muutunud poliitilisest hümnist koolipoiste naljaks. Rahvuslike ja religioossete põhimõtete segunemine viidi ebaloomulikkuse viimse piirini. Ainult õigeusklikku peeti tõeliseks venelaseks ja ainult venelane sai olla tõeline õigeusklik. Inimese usutunnistus määras tema poliitilise lojaalsuse. Selge, et niisugune lähenemine vaimuelu tähtsaimatele küsimustele madaldas need mingile teenistuslikult reglementeeritud tasemele, kus polnud kohta isiksuse avaldumisele ja kus vohasid tohutud võimalused silmakirjatsemiseks. Ja ma ei saagi nimetada kogu tollast süsteemi muuks kui silmakirjalikkuse kooliks. See oli poliitiline võltsvagadus, mille objekti ei uskunud oma hinges keegi. Imekspandav, kuidas nende küsimuste vale käsitlus tõi kaasa mõtte enda väärastumise.

      Meenub järgmine juhtum. Larini gümnaasiumi inspektor Konstantin Matvejevitš Blumberg kandideeris direktoriks. Suurepärane hellenist, hea peadagoog, väga lugupeetud inimene, kõik oli justkui korras. Äkki tuli tagasilöök – ta on luterlane; ametlikult öeldi selle kohta „teiseusuline”. See kestis kaua. Mäletan, kuidas ta ütles, kui jutt selle peale läks: „Ma ei saa ju ometi usku vahetada, et teenistusredelil kõrgemale tõusta.” Lõpuks määrati ta kohale. Just sellal tähistas minu kunagine gümnaasium mingit oma juubelit. Läksin koos Blumbergiga trepist üles; meist ruttas mööda ministeeriumi ametnik Anaškovitš-Jatsõna, ministri kantseleile lähedane isik, kes teadis, kust tuul puhub ja kuhupoole nina hoida. Ta surus Blumbergi kätt, õnnitles lärmakalt määramise puhul ja lisas komplimentide lõppu: „No teid ei saa nüüd kohe kuidagi teiseusuliseks pidada.” Ta võis seda ju öelda, aga ta ei saanud seda ometi uskuda. Paraku viisid tollane poliitilise lojaalsuse norm ja püüd seda järgides meeltmööda olla selliste mõttemoonutuste ja eetiliste kurvideni. Meeltmööda olemisest sai tegutsemise närv. Selliste inimeste moraalset taset võib ette kujutada. Mõistus ja südametunnistus on omavahel tihedalt seotud; arvan, et ennast maha salgamata ei saa toetada absurdi, ja see, kes teadlikult loogika vastu patustab, see patustab möödapääsmatult ka südametunnistuse vastu.

      Oli vähe neid, kes tajusid loogika ja moraali vastuolu jubedust, mis tollast elu hõlmas. Inimesed, kes selle lõid, elasid omaenda tekitatud atmosfääris ega märganud, nagu ei märka kalad vees, et vesi on märg. Teised astusid lihtsalt mööda sissetallatud rada ega hakanud pikemalt aru pidama. Meil, lastel, oli väga raske näha, et meie isa kuulub nende viimaste hulka ning on oma veendumustes kindel ja kõigutamatu; minu ema seevastu elas vaba isiksusena varjutamatu loogika maailmas. Vanemate kahestumine ilmnes närvilisuses, mingis mõttes poleemilisuses, millega meie perekond elas üle ühiskondliku ja poliitilises elu sündmusi. Pean ütlema, et meie, lapsed, mõtlesime ja tundsime oma loomusele truuks jäädes nii, nagu mõtles ja tundis ema. Siinjuures ei taha ma öelda midagi hukkamõistvat isa kohta; talle meeldis riigiteenistuses olla; Siberist tulnud riikliku kurjategija pojana näitas ta teenistuses esimestest sammudest peale oma võimekust ja jäi elu lõpuni valitsusele ustavaks; temas polnud kübetki frondööri. Ütlen rohkemgi. Tegemist oli kõige ebafilosoofilisema mõtlemisega, mida ma olen tundnud; üldistamine oli talle ebameeldiv, peaaegu et pealiskaudsuse sünonüüm; fakt oli tema jaoks lihtsalt fakt, mitte kunagi sümptom; igatahes probleemides, mille üle ta ei juurelnud, ei olnud fakti sümptomaatilisust tema jaoks olemas.

      Ütlesin, et Deljanov oli tollase poliitilise mõtlemistrafareti tüüpiline esindaja. Olgu siin üks juhtum, pisuke vahejuhtum, kuid ka pisike tunnus võib olla raske haiguse sümptom. Mind määrati haridusministeeriumi komissariks 1893. aasta Chicago näitusele. Materjale aitas mul kokku panna ministeeriumi ametnik vanahärra Saint-Hilaire. Kui ma asjaga tegelema hakkasin, näitas ta mulle ministri poolt juba varem kinnitatatud vinjetti, mis pidi kaunistama näitusele saadetavaid õpikuid. Vinjett oli üsna armsake: keskel valge vapikilp, millele tuli kirjutada raamatu pealkiri, selle ümber tamme- ja loorberilehed, alumises osas maakera, millel paistis Venemaa, üleval kahe peaga kotkas ja selle kohal kiirtevihus rist. See rist ladina ja kreeka keele grammatikate, matemaatika, keemia ja loodusteaduse õpikute kaantel ei andnud mulle rahu. Joonis oli minstri poolt juba kinnitatud; kas mul oli õigust seda muuta? Aga kui luba küsida, võib tulla skandaal. Võtsin lõpuks südame rindu ja läksin kartograafiaosakonda Iljini juurde.

      „Kas joonistus haridusministeeriumi raamatute jaoks, mis saadetakse Chicagosse, on teie käes?”

      „Meie käes,”

      „Ega see veel trükitud ei ole?”

      „Veel mitte.”

      „Kas võiks väikese muudatuse teha?”

      „Olge lahke.”

      „Pange palun risti asemele keisrikroon.”

      Kui ma rääkisin oma korraldusest vanale Saint-Hilaire’ile, vangutas ta pead: „Ivan Davõdovitšile meeldis see nii väga. Ta ütles, et see on hea, sest see rist tähendab õigeusklikku Venemaad.” Sellest aga tulenes, et rist, üleilmse kristliku ühtsuse sümbol, on monopoliseeritud kui äravalitud rahva sümbol. Mul oli sama tunne mis alati, kui vestlesin mõne teist päritolu ametnikuga – et Saint-Hilaire’is oli sel hetkel kaks olendit: inimene ja vene ametnik. Esimene kiitis mu teo heaks, teine vangutas minu liiga kergemeelse tõearmastuse üle pead. Samal õhtul rääkisin oma võimupiiride ületamisest isale; ta ütles ainult „sest pole midagi” ega teinud ühtegi märkust.

      Ma ei kujuta ette, mida oleks öelnud Deljanov. Täielik huvipuudus kõige vastu! Kui talle midagi räägiti või ette kanti, kordas ta kulmu näppides aina ninahäälega: „Jaa, jaa, jaa, jaa.” Väike, madaluke, kongus ninaga, kiila peaga, kuklas ainult mõni karv, mida ta krae vahelt välja kammis, liigutas ta lõualuid ja muigutas huuli, kuid ei rääkinud peaaegu kunagi. Ükskord toimus Peterburis üleilmne arstide kongress. Keegi tuli meile ja teatas tähtsalt:

      „Ivan Davõdovitš avas kongressi ja pidas kõne ladina keeles.”

      „Vaata siis,” ütles mu vend Petja, „ja teie arvasite, et ta hakkab rääkima mõnes elavas keeles…”

      Ükskord jäi ta haigeks. Kelleltki ametnikult küsiti, kuidas Ivan Davõdovitši tervis on. „Jumal tänatud, pole viga. Tunduvalt parem; kõiki pabereid ta veel läbi ei loe, aga alla kirjutab juba kõigile.”

      Pugejad rääkisid Ivan Davõdovitši heatahtlikkusest; laiemas ringis tal sellist reputatsiooni ei olnud. Kõik teadsid, et ta küll lubab meelsasti, kuid soovi lubadust täita näitab üles harva. Üks mu tuttav Borissoglebskist, väga energiline daam, käis Peterburis asju ajamas ühe tohtri orbude heaks. Deljanov kuulas, andis lootust ja ütles lõpuks: „Väga hea, ma kirjutan üles.” Siis äkki lükkas daam nagu nõelatult oma käe tema käe ja märkmiku vahele:

      „Ei, ärge ainult üles kirjutage!”

СКАЧАТЬ