Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ametkond, millega mul oli võimalus lähemalt tutvuda, oli haridusministeerium. See oli kopitanud. Minu isa oli Aleksander II valitsemise viimastel aastatel minister krahv D. A. Tolstoi ajal Peterburi õppekonna kuraator ja Aleksander III ministri Deljanovi abi, mistõttu tundsin paljusid. Mitte kusagil, mitte kunagi ei tundnud ma ennast nii võõrana, kui ministeeriumis käies ja rääkides inimestega sinistes vormifrakkides. Gümnaasium kehastas tollal tolstoiliku „klassikalise süsteemi” ideaali. See oli hästi korrastatud, aga kuiv, ja mis peamine – üldsegi mitte klassikaline. Süsteemi põhiline vedru Aleksandr Ivanovitš Georgijevski vaatas enesega rahulolevalt kella ja ütles: „Praegu võetakse Vene impeeriumi kõigi gümnaasiumide viiendates klassides läbi ladina keele ebareeglipäraseid verbe.” Ja seda nimetati „klassikaliseks hariduseks”. Mina ise olen oma vanematele muidugi tänulik, et nad mind klassikalisse gümnaasiumi panid. Aga millise ettevalmistuse olin ma saanud kodust, millise teadmiste ja muljete tagavara! Seda, mille ma endaga gümnaasiumi kaasa tõin, polnud mingil juhul vähem kui seda, mis ma sealt juurde sain, vähemalt mis puutub mõtteviisi ja vaimsetesse huvidesse. Gümnaasium ainult täiendas; ütleksin, et gümnaasium oli kroonulik tekst minu koduste ja üldsegi mitte kroonulike illustratsioonide juurde. Aga mida võis ta anda tavalisele gümnasistile, kellel ei olnud sellist kodu, selliseid vanemaid, selliseid mälestusi? Üksnes formaalse programmi täitmise, lisan – vihatud programmi; kuna õpilaste suhtumisest programmi ei õhkunud mitte ainult ükskõiksust, vaid ka vihkamist: me vihkame pingutusi, millel ei paista olevat eesmärki või mida tehes pole loota tasu. Peterburis võis sellesse reglementi vahel ka värsket vaimu sugeneda, kui õpejõud juhtus olema ere isiksus; aga provintsis! Missugune uinuv kuningriik oli provintsigümnaasium! Ja kui tarbetu. Olin hiljem Tambovi kubermangus oma maakonnalinna Borissoglebski gümnaasiumi aukuraator. Pidin minema vastuollu oma südametunnistusega, kui istusin eksamitel ja kiitsin heade vastuste eest. Eelmisel õhtul oli poepidaja mulle sitsi välja mõõtnud, järgmisel päeval jutustab selle poepidaja poeg mulle hopliitidest ja kviriitidest või partiklitest µε… ja γαρ. Talumatus juunipalavuses higistavad poisikesed kreeka aoristide kohal, ja kolmesaja sülla kaugusel gümnaasiumist loob rukis pead… Kui vale oli see kõik; see vastas sama vähe nii lapse loomulikule teadmishimule kui ühiskonna nõudmistele. Pärast kooli lõpetamist katkes kas side isakoduga või katkesid sidemed kõigega, mida inimene aastaid oli õppinud – see osutus kõlbmatuks, polnud eluks vajalik. Nii oli see linnas, ja iseäranis maal! Need kollanokad, kellest vanemad viimaste krosside eest püüdsid „inimesi teha”… Kui palju olen ma pidanud säherdusi nägema: patseerivad küla vahel jalutuskepiga ringi; puistavad võõrsõnu; kui kella küsida, siis lisavad vastates „Moskva aja järgi”. Õnnetud vanemad ei tea, kas tunda uhkust või häbi, rõõmustada või kurvastada. Eakaaslased kutsuvad neid „valgekraedeks”, vanainimesed löövad käega: „See enam ei künna.”

      Nii pumpas haridus, selle asemel, et keskkonda sulanduda, külast välja tema vaimse jõu ja tekitas enda vastu üldist vaenu. Kui palju me omal ajal kuulsime külades valitsevast vaimupimedusest! Kas külaelu läheb siis sellest paremaks, kui viis-kuus inimest, kes on gümnaasiumis käinud, istuvad mõnes Saraatovi kantseleis, Harkovi pangakontoris või Tambovi postijaoskonnas? Tekkis arusaam, et haridust ei ole tarvis mitte külale, vaid selleks, et külast minema pääseda. Sellise väljapüügi tõttu juhtus midagi veel hullemat: haridus sai tasapisi külge mingi seisuslikkuse märgi. Ja see külg leidis oma väljundi jubedas sõnas „intelligents”. Mäletan hästi, millal ta esimest korda kõlas, see kole sõna, mis mõeldi välja võõrkeelte eeskujul, kuid mida tegelikult üheski võõrkeeles ei ole. Tollal oli tal polemiseeriv iseloom ja ta vastandus „aristokraatiale”. Meiesuguseid intelligentsiks ei tunnistatud; „intelligents” oli klass, mis seisis „kõrgklassi” ja „rahva” vahel; kõrgklassi vastu oli ta meelestatud vaenulikult ja rahva vastu sõbralikult. Nüüd, pärast revolutsiooni vapustusi, mil kõik see, milles on kultuuri hõngu ja mis ulatub natukenegi üle tavalise taseme, tunneb samamoodi oma võõrapärasuse tagajärgi – nüüd on sõna „intelligents” tähendus laienenud mingile vaimsele vennaskonnale, kus üritatakse siluda mälestusigi kunagistest kõveratest pilkudest; needsamad, kes vaatasid üles vaenulikult ja alla sõbralikult, vaatavad nüüd vaenulikult alla ja liitlaslikult üles. Ühiste eluliste ja kodanikuvajaduste pinnal on tekkinud püüd mingi terviklikkuse poole, mingi ühtsuse poole seal, kus enne valitsesid parimal juhul vaid usaldamatus ja võõristus.

      Olin oma maakonnas ainuke „vürst”, mulle kuulus kümme tuhat tiinu maad. Härrased esseerid ei lasknud käest ühtki võimalust, et näidata mind inimestele sellises valguses, mis nende arvamust mööda käis kokku „vürsti”, „mõisniku”, „aristokraadi” ja muu säärasega. Põllumajandusküsimustele pühendatud koosolekul materdas üks neist esseeridele iseloomuliku tuhina ja antud olukorrast tingitud ägedusega meie maakonna mõisnikke selle eest, et nad hävitavad metsi. Istusin publiku hulgas. Pärast koosolekut saatsin talle kirja, milles ütlesin, et ta oleks oma kõnes võinud teha vähemalt ühe erandi – meie mõisa kohta, kus juba kakskümmend aastat tehakse õiget seitsmekümneaastase perioodiga raiet ja kus on neljakümne aasta jooksul tühja steppi istutatud vähemalt kuuskümmend tiinu metsa. Kohtumisel ta vabandas, et oli „unustanud”. Kummaline hajameelsus inimese poolt, kes tegeles just nimelt metsanduse olukorra selgitamisega meie maakonnas. Aga efekt oli saavutatud. Реrеаt mundus, fiat – injustitia.30 See oli nende sisemine loosung, mida välja ei öeldud.

      Piisas kahe purjus talumehe kaebusest ja juba ilmus ametlik paber selle kohta, et „vürst Volkonski põldudel sõidavad ringi relvastatud sõjavangid ja takistavad talupoegadel vilja koristada”; kiri lõppes palvega „võtta tarvitusele viivitamatud abinõud”. Õnneks toimus enne viivitamatuid abinõusid uurimine, mis lükkas selle valesüüdistuse ümber. Kuid jällegi – ülesärritamine läks korda ja tavalise „mida oligi tarvis tõestada” asemel võis öelda „mida oligi tarvis saavutada”. Ma tahan jõuda tõsiasjani, et samad inimesed, kes näitasid üles niisuguseid teadmisi minu isiku kohta, rääkisid hiljem täiesti siiralt, et ainus maja, kus nende hing puhkas, oli „Sergei Mihhailovitši maja”. Seesama inimene, kes „unustas” mainida metsa majandamist minu mõisas ja nõudis „viivitamatuid abinõusid”, küsis minult Tambovis nelisada rubla, et põgeneda bolševike eest. Ma ei tea, kas sellist lähenemiskatset saab kuidagi positiivselt hinnata. Ka hundid kogunevad üleujutuse ajal künkale koos talledega; kas see tähendab, et nad on sõbrad?..

      Samasugust juhuslikku, isegi vägivaldset erinevate elementide ühendamist näen ma sõnas „intelligents”. Niisugune ühise termini alla koondamine ei tundu mulle vale mitte üksnes eespool mainitud eetilistest ja ühiskondlikest kaalutlustest lähtudes, vaid puhtalt vaimsete eelduste, selliste eelduste põhjal, mis peaksid sõna „intelligents” juures kõige suuremat rolli mängima. Tõepoolest, kui mulle pakutakse ühe nimetuse all filosoofiaprofessor Iljini ja preilit, kes tipib masinal mingis „Subvohoosis” ja „külastab” õhtuti balletistuudiot, siis – andke andeks – ei saa ma aru, mis neid ühendab. Nii üks kui teine on inelligendid? Lubage, mis neil ühist on? See sõna osutab ju vaimsetele omadustele. (Kuigi kuuleme ka sellist väljendit: „Riietuse järgi otsustades on ta intelligent.”) Mille poolest siis sarnanevad professor Iljin ja preili masinakirjutaja-baleriin? Mõlemad on kirjaoskajad. Kas pole seda siiski liiga vähe, et neid ühe mütsi alla panna?

      Kaldusin veidi kõrvale, kuid on raske mitte ekselda sinna-tänna, kui tee ise on kõver. Jah, meie vaimne areng ja haridus taheti hävitada, inimesed heideti välja sellestsamast elust, mis kõige rohkem just neid vajas. Meil pole iialgi olnud tõelist ettekujutust tööst; arvati, et on töö, mis õilistab, ja töö, mis ei õilista; ei mõistetud, et töö on juba iseenesest õilistav. Sellest ka see võõristus, üksteisest eemalehoidmine. Tundsin Frankfurdis üht kingseppa; tal oli kolm venda: üks oli insener, teine professor, kolmas – kõige vanem – päris isa majapidamise ja oli talupoeg. Jõulude ajal said nad vanema venna juures kokku. Ja mitte kellelgi ei tulnud loomulikult pähe hakata perekonda intelligentseteks ja ebaintelligentseteks jagama. Vaimse arengu seisuslikkus – milline jaburus!..

      Tuleme СКАЧАТЬ