Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles Hamlet ja seda, mis jääb, on öeldust tunduvalt rohkem…

      Mu vanavanaemal Benckendorffil oli seltsidaam Adelaida Petrovna Kovalinskaja. Ma mäletan küll seda meeldivat vanapreilit, kuid mitte tema ema; mäletan ainult imelikke lugusid kellestki, keda hüüti „Vanaks Kovaljakiks”. Ta oli päritolult armeenlanna, lärmakas ja keevaline. Lutsutas kogu aeg klaaskomme, ja kui oli lõpetanud, võttis kommi suust ja keeras taskurätikusse. Kui ta selle siis nuuskamiseks välja võttis, rippusid kommid seal küljes nagu kaanid. Tulihingelise patrioodina ootas ta 1828. aasta Türgi sõjakäigu ajal südamevärinal sõnumeid sõjatandrilt. Varna piiramine kestis kohutavalt kaua, üle kahe kuu. Lõpuks hilja õhtul – ta oli juba voodis – toodi talle rõõmusõnum: Varna on langenud. Ta kargas jalule, tormas särgiväel eeskotta, lükkas kalossid paljaste jalgade otsa, tõmbas selga esimese asja, mis ette juhtus – ja see oli üks tolleaegne lugematute kraedega livree – ning tormas sellises riietuses trepist alla; sööstis tänavale – ta elas armeenia kiriku majas Nevskil – ja pani ülepeakaela jooksu, vehkides kätega ja karjudes: „Varna on võetud! Varna on võetud!” Ta armastas merd ja käis Fallis igal hommikul ujumas. Meri oli talle armas, kuid külma vett ta kartis. Ja et laskuda Soome lahe lainetesse, pani ta selga laia hõlsti. Tema ümber seisid ringis tüdrukud ja sel ajal, kui emand kartlikult „oh, issake! oh, issake!” kiljatades ennast ettevaatlikult vette kastis, kergitasid ühed tüdrukud hõlsti hõlmu, teised valasid kannudest merre kuuma vett…

      Minu vanavanaemal oli kaks venda Zahharževskit – mäletan neid ähmaselt. Üks oli kindral; ta suri paraadi ajal Talvepalee ees väljakul. Tema naine oli seesama tädi, kes suitsetas pahhitosse. Ta oli sündinud Tiesenhusen ja rääkis vene keelt halvasti; tema teadmised vene keelest piirdusid õukondlike sõnumitega ja ka neid tõlgendas ta omamoodi.

      „Ma tante,” küsis ema temalt, „est-ce que vous allez à la Cour demain?” (Kas te lähete homme õukonda?)

      „Mais certainement, chère. C’est donc une ces occasions où vont tous ceux qui sont „ossobogo pola”. (Aga loomulikult. See on ju üks neid juhtumeid, kui kutsutakse kohale kõik erilist sugu isikud.) Nii tõlgendas ta ametlikku terminit „особы обоего пола, ко двору приезд имеющие”. (Mõlemast soost isikud, kellel on õukonda pääsemise õigus.)

      Vanavanaema teine vend elas poissmehena ühes külas Harkovi kubermangus ja tapeti öösel oma voodis. Kahtlustati tema õepoega Nikolai Pohvostnevit, kes selle kahtlustusega ka suri. Kuid kohtus selgus, et ta polnud asjaga seotud – kammerteener tunnistas ennast süüdi…

      Benckendorffidel oli kolm tütart; minu vanaema oli keskmine. Vanem, Anna, abiellus ungari krahvi Apponyiga. Olen vanaproual tema mõisas Lengyelis kaks korda külas käinud. Ta oli lahkunud Venemaalt 1842. aastal ja elas uuel kodumaal kaugetest mälestustest, ümbritsetuna portreedest. Kaugel Ungari tasandikul pidas ta kalliks mälestust künklikest orgudest, merekaldast, roosast tornist kahara metsa kohal ja kose vaibumatust mühast. Tema jutud manasid esile kummalise Venemaa, mis oli keskendunud Talvepaleese, Peterhoffi ja Falli. Tolleaegne Peterburg tundus suure peoehtes mängulinnana. Kõik, mis tollal ehitati, kandis seda mängulisuse, muretuse pitserit. Sellest ajast jäänud mälestusmärgid, paleed ja paviljonid on vaimusilmas mõeldud toretsevaks eluks, mille taga argimuresid nagu polekski. Nikolai-aegne sissekasvatatud hoiak moodustas mingi sõjaväelise sirmi, mis ümbritses elu ja kindlustas selle rahuliku kulgemise. Kogu elu oli paraad ja mitte kuskil ei tajunud ma seda paraadlikkust endale nii lähedal, kui armsa tädi Apponyi juttudes. Ta tundis hästi tolleaegset Peterburgi, paistis seal silma ja oli vapustavalt kena, kuigi vaatas kõõrdi, ja tal oli ka haruldane hääl. Tema kandis esimest korda avalikult ette Lvovi „Jumal, keisrit kaitse Sa”. See oli Aadlikogu saalis, Patriootilise Ühingu kontserdil. Hümni esitati esimest korda; laulis koor, kuid enne koori laulis tema iga salmi ette. Tädi Apponyi elas minu vanaemast tunduvalt kauem. Teine kord külastasin teda 1889. aastal, aasta enne tema surma. Ta oli pime, kuid kaheksakümne nelja aastasena ikka niisama sõbralik ja elav nagu muiste…

      Benckendorffide kolmanda tütre nimi oli Sofja, ta oli abielus vürst Kotšubeiga, Dikanka omanikuga. Teda pole ma kunagi näinud.

      Kõik see meenub mulle haudade ees. Seda pole palju, ainult kübeke, kuid ka selle kübeme eest tänan ma kitsit minevikku, mis janunevale mälule nii vähe teada annab…

      On võimatu ette kujutada rahustavamat ja kaunimat paika kui Falli hauad. Lapsepõlvest mäletan kahte – vanavanavanemad Benckendorffid. Praegu, 1921. aastal, on neid kaheksa. Juurde on tulnud minu vanaema 1881. aastal, minu ema vend 1895, minu onupoja naine ja tema väike tütar; sinna on maetud ka minu vanemad – ema 1896. aastal, isa 1908.

      Benckendorffi vaim hõljub Falli kohal, kuid koos tema vaimuga ka mingi arhitektuuriline ametlikkus, Nikolai-aegse mundri rangus. Suvilaelu romantilise sundimatuse taga on aimata kroonu tõkkepuud; sellal kui õhulised hellitatud daamid ja preilid kanvaale tikkisid, astusid kabinetti adjutandid ja sõitsid mööda suurt Reveli teed feldjäägrid. Selle tee ääres, poolteist versta enne Falli, oli tibatilluke roosa maja, kus adjutandid ennast korda seadsid ja ümber riietusid. Paraadlikkus ei tuhmunud kunagi ja saatis elu ka kõige argisemastes asjades… Kõik see, kogu see Benckendorffi-aegne Fall elab minus kusagil sisemuses, nendes inimteadvuse sügavustes, kus elab see, mida me kunagi näinud pole, meie olemuse nendes soppides, kus reaalne olematus leiab subjektiivse kinnituse oma metafüüsilisele olemisele. Ärge öelge, et see on subjektiivne. Või ei, öelge just nimelt, et see on subjektiivne, aga tunnistage – subjektiivsus on objekti kaunim ehe.

      Kuid pärast seda Falli tuleb teine – minu vanaema Maria Aleksandrovna Fall. See Fall elab teadvuse nendes lähedastes pealmistes kihtides, kus elab see, mida me oleme näinud, tundnud ja armastanud, armastanud nii, et armastus kustub alles koos eluga ja ainult koos armastusega kustub selle värskus.

      Vanaema oli kõige aristokraatlikum olend, keda ma kunagi tundnud olen, Õrn, habras. Näen teda lihtsas valges kleidis, valge õhkõhuke rätik õlgkübara all, roose või põõsaid pügamas. Sealt pärineb minu armastus puude ja põõsaste vastu. Ta teadis hästi taimede nimesid ja harjumusi. Kui palju kuuski, kui palju kastaneid saatis ta meile Tambovi kubermangu Pavlovkasse! Neid Falli kasvandikke kutsus mu ema ladina epiteediga Fallensis. Kui palju armastust ja õrna hoolitsust sai osaks puudele ja lilledele! Kui vanaema leidis tee pealt kuivanud hobusepabula, torkas ta selle päevavarju otsa ja tõi väärtusliku väetise lillepeenrasse.

      Vene keelt rääkis ta halvasti. Ta kuulus sellesse põlvkonda, keda kasvatati prantsuse keeles ja kes puutus vene keelega kokku teenijatüdrukutekambris. Nõnda tuli välja, et vanaema, aristokraatlikkuse õis, kasutas vene keelt rääkides väljendeid nagu v eftom (p.o. v etom) ja s estim (p.o. s etim). Jah, ta oli väga aristokraatlik ja teinekord tähendas see mõningat kitsarinnalisust suhtlemises inimestega – välise vormi küsimused toimisid võõristavalt. Kuid see puudutas väikseid, ebaolulisi seiku; kaalukates, olulistes asjades lähenes ta inimestele hingesuurusega, mis ongi tõelise aristokratismi ilming. Minu vend Grigori valmistus Merekooli astuma ja elas ettevalmistuspansionis Oranienbaumis; äkki jäi ta kopsupõletikku, terve pansion kolis aga sellal Peterburgi – oli suve lõpp. Vanemad olid välismaal, mina ja vend Pjotr gümnaasiumis. Vanaema sõitis Fallist sinna, üüris väikese üksildase suvila ja käis venda põetamas.

      Ükskord Falli jõudes, kus meie olime tookord juba enne teda, kuulutas ta, et sellest päevast peale räägib ta meiega ainult prantsuse keeles. Oo, kui tänulik olen ma talle selle tollal nii hirmutava otsuse eest! Milline suur asi on keeleoskus; me ei rikasta mitte üksi oma kõnet, me rikastame oma mõistust uute mõistete, uute seoste, uute loogiliste kategooriatega. Hakkasime koos emaga kohe ka prantsuse vanahärrasid lugema. Esimene oli Racine’i „Athalie” – maailm täis ilu: nii sõnad ise kui ka nende sõnade kõla, nii mõtted kui ka nende mõtete vorm. Vormitunnetus voogas minusse nendest, kellega koos ma elasin, sellest kohast, kus ma elasin, ja sellest, mis täitis СКАЧАТЬ