Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kui mina ja vend olime õiendanud sisseastumiseksamid gümnaasiumi kuuendasse klassi, tervitas meid Käesalu metsa järel postisilla juures männiokstest triumfikaar. Vanaema, ema, vennad, õed, lapsehoidja – ühesõnaga kõik – ootasid meid kaare all, mille kohale oli tõmmatud valge palakas ja sellel (nagu me hiljem teada saime – meie tookord alles väikese venna Saša valikul) ilutses kiri, millega Pavel I oli tervitanud Suvorovit pärast Alpi sõjakäiku: „Väärilistele vääriliselt!” Nooremad vennad tõid vanematele loorberipärjad; vanaema kinkis kummalegi täitepliiatsi kullatud karbis.

      Ühe suve elasin ma „tares”, mis teispool jõge kose kohal metsa tagant välja piilub. Mulle meeldisid nii iseseisvus kui kaunis üksindus. Hommikune rõõm, hommikused metsahääled ja esimene kiirtevihk kastemärgade okste vahelt hoovasid minusse, kui ma mööda kiviastmeid kettsilla poole läksin, et suurde majja minna. Mind embas okaspuuvaigune mõtlikkus, kui ma õhtuhämaras mööda kiviastmeid oma eluaseme poole läksin. Enne ärasõitu kaheksandasse klassi õppima panin vanaemaga hüvasti jättes „tare” võtme lauale:

      „Kas ma võin seda veel kunagi kasutada?”

      „Igal ajal, kui soovid, kuni mina veel elus olen.”

      Kuid see oli viimane kord. Järgmise suve veetsin ma reisides, Fallis ei käinud, ja sügisel ta suri. 1868. aastast peale oli meil aeg jagatud nii – üks suvi Fallis, kaks Pavlovkas ja nendest kahest ühe veetis vanaema meiega. 1881. aasta septembris saatis ema teda Veržbolovoni; ta sõitis Rooma. Oktoobris saime sõnumi, et ta on haige. Sõitsime koos emaga tema juurde. Olin just ülikooli astunud ja tänulik isale, et ta lubas mul sõita.

      Vanaema elas pärast meie saabumist veel kaksteist päeva. Tema juures oli tema veetlev vanem õde tädi Apponyi. Vanaema suri hirmsates piinades sooltesulgusesse; kuid ta näitas üles imetlusväärset mehisust – see õrn habras olevus õpetas meid surema. Ta lahkus 4. novembril kell kuus õhtul. Ta elas Palazzetto Borgheses, mis asub suure Borghese palee vastas. Tema õe krahvinna Apponyi tütar oli abielus vürst Borghesega; õde elas siin ja siia oli tulnud ka vanaema. Viisime kirstu jaama ja panime rongile; katsime punase riidega ja laotasime peale palmilehed; vaguni pitseerisime kinni. Pitserid võeti maha Revelis. Nii ilmus lume ja pakase kätte ja suundus Falli kodukirikusse, niinimetatud „kirikumajja” punase riide ja Rooma palmilehtedega kaetud vürstinna Maria Aleksandrovna Volkonskaja kirst. Oli pehme talvepäev. Mägi oli kaetud valge lumega ja all laius valge org; valgete lumepatjade alt piilusid mustad kuuseoksad, kuidas rohelised palmilehed hauda libisevad… Kakskümmend aastat elu kadusid reaalsusest ja muundusid mälestuste hapraks vineks. Ja sellal kui halastamatu maamuld tasandas piiri oleviku ja lahkuva mineviku vahel, nägin ma üle meie all kasvava metsa latvade, kuidas tasandiku valge surilina taga ühineb meri taevaga…

      Selline on Fall, imeline Fall. Ma ei öelnud – aga võib-olla pole see ka huvitav –, et ma sündisin seal 4. mail 1860. aastal kell kuus õhtul suures magamistoas „sambaruumi” peal; seal olid passiflooradega kretongkardinad… Siiski mainin ma seda. Mulle ei meeldi mälestused, mis algavad sõnadega: „Sündisin seal ja seal, siis ja siis”. Iga inimene sünnib kusagil ja millalgi. Kuid peatüki lõpetamiseks sobib:

      „Kanäe, mis kandamit nii hilja

      veel klassitsismile ma viin –

      kuid vana võlg – proloog – on siin!”22

      Nüüd on Falli majast alles jäänud ainult paljad seinad; 1918. aastal olid seal meie punaväed – järele jäid paljad seinad. Kahju:

      „Combien j’ai douce souvenance

      Du beau lieu de ma naissance.” 23

      On mälestustel magus maik, kui meenub kaunis sünnipaik.

      PAVLOVKA

      Kas te mäletate, mis tunne see on – istuda pärast eksameid rongi, viied taskus? Mäletate jaamahoone varikatuse tohutut võlvi? Helendavat kaarestikku, mille ees puhib kärsitu vedur, ja looduse avarust selle taga? Aga kas mäletate, kuidas te kahe päeva pärast maale jõudsite? Te ei saa seda mitte mäletada – see on unustamatu.

      Juba ammu on avatud vaguniaknas stepiõhu paitav, lõhnav puudutus. Paremat ja vasemat kätt kord rukki, kord kaera pehme lainetus. Päike loojub ja teda vaadata peaaegu polegi valus: maa ja taeva vahel voogab mingi muretu tänulikkus… Rong sõidab vaikselt. Võib kokku lugeda tema pehmete pöörete rütmi ja rattalöökide ühtlase kordumise. Lõokesed tõusevad lendu, langevad alla, liuglevad, kaovad. Kõlisev õhk heliseb joovastavalt, lendavate loogete silmustest vöödiline.

      On hea olla, kuid see kestab kaua; aeglaselt, liiga aeglaselt veereb vagun; liiga aeglane on puhkimine ja nii ükskõikse aeglusega laotuvad ja sulavad suitsupahvakud… Vile. Paistabki punane veevõtutorn ja ongi lõpuks meie armas räpane Volkonskaja jaam. Maha tuleb ronida vasemalt.

      Kiiremini, kiiremini läbi räpase „saali” trepile. Sõidab ette hall kuljustega troika; vana kutsar tervitab päralejõudmise puhul. Kähku, kähku asjad vankrisse. Hakkame sõitma. Jälle kuljused. Rataste all kõmatas vaksaliõue sillutis, kõmatasid vabisevad sillalauad – ja me jõuame välja mustmullasele teele. See on pehme, vaikne… Seljatagant kostab vile; rong puhib, võtab hoogu, puhkimine muutub pingelisemaks, rataste mürin kiireneb, nõrgeneb, kaob… Kuskil on kuulda põldvutti.

      Kui kaugel on kõik see, mida ma armastan! Kui kaugel! Firenze, Veneetsia! Kas tõesti viivad needsamad rööpad, mida mööda rong stepikaugustesse kadus, ka teieni? Kui kaugel on kõik sealne, kivine ja suursugune!.. Jah, kui kaugel on kõik, mida ma armastan, ja kuidas ma armastan kõike, mis on ümberringi! Kodumaa, kodumaa!.. Siin on kõik nii pehme, mullast ja õlgedest. Ajaloolane Solovjov jagas Euroopa kaheks – kivist ja puust Euroopaks…

      Vanker veereb ja priipassihobuse trengipuu puudutab riivamisi teeäärset rukist. Hämardub. Õhtune õhk on õitsvast rukkist rammus… Lõppeva päeva õhtused helid; tagasitee rammetu alandlikkus. Õlgede, suitsu ja sõnniku lõhn… Kaugenevasse silmapiiri ei lõiku miski, vahest ainult vasturuttav look… Loojangutaeva kustuv tulekahi. Tolmupilve kinni jäänud pingeline määgimine; harvad piitsaplaksud. Ja jälle vaikus; ja hämarus süveneb ja pimedus on üha tihedam… Ootamatu haugatus, ootamatu korsatus, kauge lõkke ootamatu kuma pilkases öös…

      Rattad veerevad. Kord uinutades, kord äratades helisevad kuljused. Lõhnab hobusehigi järele. Priipassihobusel kõlksatab raud vastu rauda. Rattad veerevad… Näib, et ruumi pole olemas ja ka aega pole tunda.

      Kuid äkki pahvatab roheluse, metsa värskuse lõhn – me läheneme pargile. Mustad tammed mustendavad mustemalt kui öömust taevas. Ja äkki uhab meid laksutava lärmiga üle ööbikutemeri – oleme jõudnud alleele. Allee lõpus põleb tuluke. See tähendab, et keegi on tulnud trepile. Söögitoa aknast sipsab valgust. Seal on juba ammu oodatud, siis kuulis keegi äkki öövaikuses tasast kabjaplaginat ja hüüdis: „Tulevad!”. Ja keegi kordas: „Tulevad! Tulevad!” Ja joosti tulega trepile. Allee lõpeb ja me jõuame välja avarale õuele; sõidame ümber suure rohelise sõõri – ja hobused peatuvad valgusvihus.

      Oo esimest õhtusööki koduaiast võetud tilliga!

      „Varemasti,” lausub Gogol, „ammu, minu noorusaastatel, jäädavalt mööda vilksatanud lapsepõlveaastatel tundsin ma rõõmu lähemalejõudmisest.” Peab ütlema, et ma olen alati, mitte ainult lapsepõlves „lähemalejõudmisest rõõmu tundnud”. Kui lähenesin juba seitsmendale aastakümnele, polnud selle rõõmu vahedus haihtunud. Ka praegu, kui olen alustamas seitsmendat aastakümmet ja kui sellest minevikust pole midagi järele jäänud, kui ka selles hingesopis, kus kasvasid СКАЧАТЬ