Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuid ei saanud seda. Žukovskaja sünnitas poja Aleksei, kes sai krahv Belevski perekonnanime. Kuigi ma ei saanud tol ajal millestki aru, sain ma ometi aru sellest, et ei tohi suurtelt inimestelt pärida, millest nad räägivad, kui nad teevad seda sellisel toonil. Ainult et miks suured inimesed ei võiks oodata, kuni lapsed ära lähevad, kui nad tahavad rääkida asjadest, mida lapsed kuulda ei tohi?.. Samal õhtul – praegu meenub, et see oli 10. juuli 1871 – kui me vennaga olime magama heitnud, tuli meie tuppa vana ülemteener Nikolai Rõbakov, et oma muljeid jagada. Ta rääkis poolihääli, traagiliselt sosistades:

      „Milline hooletus!..”

      „Mis lahti?”

      „Kõik on Eduardi süü.” (See oli teine teener.)

      „Mis siis juhtus?”

      „Me ju leppisime temaga kokku, et noad-kahvlid jäävad tema vastutada, ja tema jättis kahe silma vahele.”

      „Mis asja?”

      „Pakkusin herneid. Vaatan – Maria Feodorovna ei söö; herned on taldrikul, aga ta ei söö. Milles asi, mõtlesin kohe. Siis nägin, et tal ei ole ju kahvlit. Aga ta ei küsinud ka – näed siis, kui tasase loomuga!”

      See oli ka ainuke tõrvatilk tseremoonias sel keerulisel päeval.

      Falli majas, mis muidu oli nii helge ja sõbralik, oli üks tuba, kuhu meie, lapsed, sisenesime teatud hirmuga – see oli sünge, vaikne ja seal ei istunud kunagi kedagi. See oli minu vanavanaisa Benckendorffi kabinet. Suure kirjutuslaua taga seisis kõrge seljatoega tugitool; laual olid Aleksandr I, Nikolai I ning Benckendorffi vanemate pronksbüstid. Pronksi oli üldse palju: suurtükimudelid, Kutuzovi ja Barclay de Tolly väikesed monumendid; kirjapress, mis oli valmistatud Aleksander I kirstu küljest võetud puutükist, kaetud pronksiga ning ehitud krooniga. Palju mappe gravüüride ja plaanidega; kõrged raamatukapid; kaheteistkümnenda aasta mälestusmedalid.

      „…kus seinte peal on keisrimaalid.”21

      Seal rippus kuulus Kollmanni akvarell – dekabristide mäss Senati väljakul; puiestee, suletutiga kindralid, käsi käskivalt tõstetud, sõdurid, valged rihmad tumedatel mundritel ja kahurisuitsus Peeter Suure monument. On huvitav mõelda, et selle pildi ees seisis ja vaatas seda ka minu dekabristist vanaisa, kes veetis Siberist tagasitulnuna 1863. aasta suve oma poja ämma juures… Selles toas olid kõik asjad kuidagi eriliselt vait. Seal lõhnas vanade aegade järele rohkem kui ülejäänud majas; seal oli kogu aeg tahtmine kelleltki küsida: „Kas tohib?” Kuigi tegelikult polnud seal kunagi kedagi. Ainsast aknast paistis kosk; teisel pool jõge oli mäe otsas „tare” – suvemaja, mida üks vanaproua, baroness Milinka Sacken, kutsus „das Schweizerhaus im russischen Stil” (vene stiilis šveitsi majake).

      Milinka Sacken! Mis ammune mälestus! Falli lähim naaber. Kuus versta mööda Reveli teed oli suur valge kasarmutüüpi maja, kaks kõhukat torni kummaski otsas, selle nimi oli Faehna (Vääna). Seal ta elaski, omanik Stackelbergi vallaline tädi, ja juhtis tema majapidamist, ühendades kokkuhoiu ettekirjutusi aristokraatlikkuse taotlustega. Väikest kasvu, punane nina keset kortsulist nägu, seisis ta sirgelt ja tema igapäevane suhtlemine oli peensusteni lihvitud: igaühele kummardus, igaühele tervitus, igaühele õige sõna. Tema tulekud ja minekud, saabumised ja ärasõidud olid omaette tseremooniad. Ta puistas tervitusi, nagu jagaks iseennast laiali, hoides samal ajal uhkelt püsti pead, mis oli pärjatud suure soenguga, kus leidus lokke ja linte, lehve ja koguni võrk. Ma ei näinud teda kunagi teistsugusena; ta ütles, et on hommikust peale riides nii, et võib keisrit vastu võtta. Prantsuse keelt rääkis ta omapäraselt. Näiteks istus ta oma kasarmumaja rõdul ja vaatas maanteele, oodates käskjalga Revelist tagasi; kuid ta ei nimetanud teda käskjalaks, vaid „sõnumitoojaks” – le messager. Stackelberg tegeles piimandusega; soovides kiidelda, et tema vennapoja piima hinnad tõusevad, ütles ta: „Et chez Ernst le lait monte toujours” (Ernstil piim muudkui tõuseb – nii öeldaks prantsuse keeles ammede kohta.) Ühel aknal Fallis seisis väike pronkskuju – Giambologna Mercurius; nagu teada, ei kata noort lendavat jumalat miski. Milinka Sacken ütles tema kohta la petite danseuse (väike baleriin). Vahel vaevasid tädi hingeldushood ja veri lõi pähe; ta nimetas seda des bouffons („narrid” bouffées asemel)… Lapsepõlvest on läbi astunud palju nägusid; astunud läbi ja vajunud mineviku pimedasse sügavikku… Milinka Sackenit meenutasin ühenduses majaga, mis paistis metsa tagant kose kohal. Selles metsas, majast kaugel, asuvad mäe peal Falli hauad.

      Imeline paik! Poole mäe peal on justkui looduslik terrass; sealt laskub roheline aas, mets mõlemal pool, aasast allpool on samuti mets ja selle taga meri. Aasa kohal mäe tipus on suur puust rist. Vanaema rääkis, et see rist on seal alati olnud ja et ükskord, kui ta isaga jalutas, öelnud isa: „Ma tahaksin, et mind maetaks selle risti alla.” Krahv Benckendorff suri laeval, mis tõi teda Antwerpenist Revelisse. Tema viimased sõnad olid: „Dort oben auf dem Berge.” (Seal üleval mäe otsas.) Juuresolijad ei saanud sellest aru; alles siis, kui ta Falli toodi, selgitas vanaema asja. Veel üks detail. Vanavanaema, krahvinna Benckendorff, oli läinud pikksilmaga torni vaatama laeva, mis möödus Fallist teel Reveli poole. Laeva ta küll nägi, kuid selle pardal oli juba lahkunu…

      Tuletan meelde, kuidas nad olid abiellunud. Harkovi kubermangus, mõisas, mille nimi oli Starõje Vodolagi, elas Maria Dmitrijevna Dunina, sündinud Norova. Kuigi tal oli endal palju lapsi, kasvatas ta lisaks veel kaht oma õe Zahharževskaja tütart. Vana kodukana kombel laotas Maria Dmitrijevna küll leebelt, kuid kindlalt tiibu kõigi oma valduste üle. Tütred ja õetütred läksid mehele, kuid ega käbi kännust kaugele kuku – iga uue pulma järel kerkis uus maja. Ja lõunasöökideks tulid kõik kokku. Seal elati laia elu ja lõunaks veristati härg. Kogu Harkov käis Starõje Vodolagis austust avaldamas. Kord saabus Harkovisse keisri käsul läkitatud noor tiibadjutant Aleksandr Hristoforovitš Benckendorff (tollal veel mitte krahv). Temalt küsiti:

      „Te sõidate loomulikult Maria Dmitrijevna Dunina poole?”

      „Maria Dmitrijevna Dunina poole?”

      „Kuidas? Te ei sõidagi Maria Dmitrijevna Dunina poole?”

      Ta märkas nägudel sellist imestust, et vastas kiirest:

      „Loomulikult sõidan ma Maria Dmitrijevna Dunina poole.”

      Ja sõitiski. Kõik istusid võõrastetoas; kui uks avanes – ja sisse astus nii ebatavaliselt kaunis naine koos kahe väikese tüdrukuga, et Benckendorff, kes oli samavõrd hajameelne kui kergesti armuv, ajas kohe ümber uhke hiina vaasi. See naine oli noor lesk Jelizaveta Andrejevna Bibikova, sündinud Zahharževskaja, Maria Dmitrijevna Dunina õetütar. Tema mees oli kaheteistkümnendal aastal surma saanud.

      Kui olukord oli võtnud teatud piirjooned, leidis Maria Dmitrijevna, et on aeg asja uurida. Katariina Suure kunagise õuedaamina, kes oli kirjavahetuses keisrinna Maria Feodorovnaga, pöördus ta muidugi otse Kõrgeima allika poole. Keisrinna saatis vastuseks pühapildi. Benckendorffi, kes oli tsaariperekonna lemmik, tundis ta hästi. Benckendorffi ema, sündinud Schilling von Cannstatt, oli saabunud Württembergist koos Maria Feodorovnaga. Katariina ei sallinud teda ja tahtis ta tagasi saata, kuid Maria Feodorovna pani ta Benckendorffile mehele ning ta jäi Venemaale. Tema poeg, Aleksandr Hristoforovitš, hilisem krahv, sandarmite ülem ja Falli asutaja, sai tsaariperekonna lemmikuks juba varases nooruses. Ta oli keisrinna Jelizaveta Aleksejevna paaž; Fallis oli tubakatoos keisrinna portree ja kirjaga: „Minu väiksele Amorile.”

      Tema isa oli tuntud oma hajameelsuse poolest. Ta oli Riia kuberner. Vanaema jutustas, et ükskord, kui saabus Pavel I, oli Benckendorff ununstanud lõunasöögi tellida. Ta saatis siis palve sõpradele, et need ta hädast välja aitaksid; igaüks saatiski ühe roa. Need toodi kohale, kaaned peal; kui kaaned ära võeti, СКАЧАТЬ