Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hoiti hoolsalt – ta sobis hästi ülejäänud gooti mööbliga ja tema saatel oli laulnud, nagu mulle räägiti, kuulus lauljatar Sontag, abielus krahvinna Rossi; ta veetis ühe suve Fallis; pargis on ka temanimeline pink. Sellel kohmakal klaveril harjutasin ma alguses õhtuti koos emaga, hiljem mängisime neljal käel; mängisime Haydni, Mozartit, Beethovenit, Weberit – mis klaasise kõlaga ja mis vanaaegsete nootide järgi!.. Sellelsamal klaveril mängisin kord pastoraalset sümfooniat koos suurvürst Konstantin Konstantinovitši, hilisema K.R-ga, kes kadetina koos teiste Merekooli õpilastega Fallis käis.

      Kadetid käisid meie pool mitu korda. Kui lõbus see oli! Korvett „Varjag” ja klipper „Žemtšug” heidavad Falli juures ankrusse; paadid lastakse vette; meie oleme seda juba ammu märganud ja jookseme neile vastu. Maale tuleb umbes seitsekümmend inimest – kadetid, ohvitserid ja kõige ees admiral Brõlkin. Jalutatakse ja sõidetakse ringi, majas valmistatakse külakosti; kadettidele pakutakse seda kastanite all, kuid epolettide ja õlalindiga admiral saadab vanaema söögituppa laua äärde… Nad tasusid meile külalislahkuse eest: me käisime nende juures Revelis ja elasime sõjalaevadel; nägime Paldiski sadamas kahuritulega manöövreid. Ükskord tulime Revelist tagasi kuunariga „Kompas”.

      Ma ei unusta kunagi ühte ärkamist. Magasin „Varjagi” kajutis magusat lapseund. Mind äratas mingi müra ja enne veel, kui jõudsin taibata, et see on trummipõrin, vajusin koorilaulu vaiksesse õndsusse – meeskond laulis laevalael „Meie Isa”; ja merepeegelduse pimestav hõbe saatis kajutiaknasse võidutseva päikesekera kiired. Oo, ärkamine! Kas teile meeldib hommikuti ärgata? Brunhilde hüüatus: „Heil dir, Sonne, heil dir, leuchtender Tag!” Ärkamine! Tuleviku pant, selle pant, et möödunu ei katkeks, uuenemise ja uuekssaamise pant. Keegi prantslane on kirjutanud: „Les reveils de l’enfance sont triomphants, les reveils de l’age sont moroses, ceux de la vieillesse sont lugubre”. (Lapsepõlve ärkamised on juubeldavad, keskea ärkamised nukrad ja vanaduse omad sünged.) Ei, ma pole neid vahesid enda peal tunda saanud; ma juubeldan siiani, kui hommikul ärkan, ja kargan kohe jalule, sest päeva alustada on rõõm, eriti kui ilm on hea või laual ootamas alustatud käsikiri. Kuid sellist ärkamist, nagu tookord „Varjagil”, ma ei mäleta.

      Elu merel on tulvil maalilisust ja mere maalilisus, mis sulab ühte Falli maalilisusega – kui palju on selles ilu… Kui nad merele läksid, jäi kõik äkki tühjaks. Ma istusin „sambaruumis” ja lugesin ruute tammest ja eebenipuust parketil… Vanaema on jutustanud, et kui ta väike tüdruk oli, seisis seal selle ukse juures ja tõmbas poognaga üle oma Maggini kuulus Lvov, „Jumal, keisrit kaitse Sa” viisi autor; ja tema viiul kõlas nagu orkester. Ta oli minu vanavanaisa Benckendorffi adjutant ja muusikuna sama hea kui insenerina. Fallis viib üle jõe Lvovi sild – ainus sillakaar toetub raudvarbadele, mille otsad on kaldasse taotud; harukordne kergus. Nikolai I ütles seda silda nähes: „Lvov on oma poogna üle jõe heitnud.”

      Majast põhja poole jääval aasal on metsatukk, milles iga puu ümber on sildiga võre. Need puud on istutanud keiserliku perekonna liikmed, alguse tegi Nikolai I.

      1871. aastal käis Fallis tulevane keisrinna Maria Feodorovna. Mul on see külaskäik üksikasjadeni meeles. Kell kuus hommikul saabusid kaks parunit, Meyendorff ja Buxhoevden hoiatama, et ta jõuab Haapsalust kella kaheteistkümneks; kaaskonnas on kuus inimest. Mu ema asus kohe tegutsema ja ajas kogu maja jalule. Kõik läks liikvele, hakkas tööle; kui vanaema ärkas, teatati talle ainult, et kõrge külalise vastuvõtuks on kõik valmis. Mäletan, et torni saadeti keegi eestlane, et ta märku annaks, kui tõllad nähtavale ilmuvad. Kuid see tolgus ei saanud talle antud ülesandest aru, õigemini, sai aru nõnda, et kui ta tõldu märkab, siis peab lehvitama. Nii ta siis lehvitaski tornis nagu pöörane ning ema ja vanaema ajasid sellal võõrastetoas rahulikult juttu. Kaless, kasakas pukis, sõitis juba väravast sisse ja selle järel teinegi, kui ma „sambaruumi” jooksin, et hingeldades hüüda traditsiooniline: „Tulevad!” Ema oli välistrepi alumisel astmel, kui Maria Feodorovna kalessist välja astus. Nad suudlesid, siis suudles keisrinna vanaema. Temaga olid kaasas kojaülem vürstinna Julia Feodorovna Kurakina, õuedaam krahvinna Apraksina, keisrinna Maria Aleksandrovna õuedaam Žukovskaja, luuletaja tütar, kindral Stürler, vürst Suvorov ja keisrinna sekretär Oom. Mäletan hästi tulevase keisrinna hallist purjeriidest kleiti, mida kaunistas punane vahepitsiga sametpael. Mäletan, et emal oli seljas kerge valge suvekleit ja peas pitsiline kübar lehtede ja mustade marjadega; vanaema oli hallis siidkleidis.

      Kuni külalised teed jõid, ootasime meie, lapsed, aias nende väljatulekut – kas nad tõesti lähevad jalutama ja ei kutsugi meid kaasa? Kogu seltskond väljus terrassi kaudu – minu ema koos Maria Feodorovnaga kõige ees, kuid vanaema oli koju jäänud. „Serjoža! Petja!” hüüdis ema. Jooksime silmapilk välja ja jäime kõrge külalise taha seisma nagu kaks paaži. Jalutasime mööda teeradu alla, läksime üle Lvovi silla, käisime vanades varemetes jõe järsul kaldal; kõndisime teisele sillale, mida lapsed kutsusid „pikaks sillaks”, kuigi ta polnud teistest pikem, vaid lihtsalt kitsam; käisime „tsaari lehtla” juures, kus oli Nikolai I büst tema külaskäigu auks, ja jõudsime sealt metsa viiva värava juurde, kus ootasid tõllad, et sõidutada meid mööda parki.

      Tulevane keisrinna oli armas, rõõmsas, peaaegu lapselikus meeleolus. Ta noppis lilli nii paremalt kui vasemalt teepervelt; ja kui äkki maasikat märkas, siis rõõmustas nagu laps. Seda tähele pannes hakkasime koos vennaga maasikaid noppima ja talle viima. Meid vapustas, et ta sõi ära kõik marjad, isegi täiesti rohelised… Kui läksime alla mööda järsku teerada, mis tuleb „tsaari lehtla” juurest, kuulsin, kuidas ta ema käest küsis:

      „Vous ne l’avez pas vu?” (Te pole teda näinud?)

      „Mais non, pas encore!”(Veel mitte.)

      „Je vais vous le montrer.” (Ma näitan teda teile.)

      Ta seisatas ja hakkas kaelamedaljoni avama. Kinnastega ja ilma peeglita oli seda raske teha ning ema aitas teda:

      „Vous permettez?” (Kas lubate?) Ema avas medaljoni ja hüüatas: „Quel beau garçon!” (Kui ilus poiss!)

      „Kes see on?” küsisin mina.

      „See on minu poeg,” ütles tulevane keisrinna, troonipärija abikaasa.

      „C’est les premiers paroles que je vous entends prononcer en russe (need on esimesed venekeelsed sõnad, mida ma teie suust kuulen),” ütles mu ema.

      Kui me tõldade juurde jõudsime, istusid ema ja Maria Feodorovna esimesse kahekohalisse sarabani, teistele jäid kolm ülejäänut. Ema võttis ohjad ja nõksas minu poole peaga, et ma istuksin tagumisse pukk. Hakkasime sõitma. Kui pidulikult kõlas rataste veeremine peenel kruusal! Falli park on tohutu suur; seal on viiskümmend neli versta teeradu. Ja kui mitmekesised need on: mööda merekallast, männimetsa, mööda rohelisi aasu, piki jõge, jõe kohal, tõusud ja langused. Ma ei tea midagi, mis oleks võrreldav Falli pargiga ilu ja veetlevuse poolest… Maria Feodorovna oli vaimustuses, palus tihti peatuda, et imetleda vaadet või noppida lilli. Kui me sõitma hakkasime, oli tal põlvedel sinine jakk, millel olid ankrutega pronksnööbid. Ema võttis selle jaki ja pani mulle põlvedele, et ma seda hoiaksin. Märkasin taskus kinnist ümbrikku kauni monogrammiga; ma tahtsin kohutavalt tema käekirja näha, aga ka seda, kellele on kiri adresseeritud. See soov piinas mind terve tee. Kuid ma ei söandanudki ümbrikku ringi pöörata. Tulevase keisrinna käekirja nägin ma hiljem küll, kuid kellele oli adresseeritud see kiri, jääb igavesti saladuseks… Kui koju jõudsime, algas lõuna. Meie, lapsed, sõime sel päeval mõisavalitseja Lilienkampfi juures… Pärast lõunat istutas Maria Feodorovna kastani sama labidaga, millega oli istutanud kase Nikolai I. Kui ta oma kindaid mullast puhastas, võttis ema minu taskuräti ja pühkis ta käed üle.

      Ongi kõik, mis ma suudan meenutada. Pärast nende lahkumist oli muidugi palju rääkimist, vahetati päeva jooksul kogunenud СКАЧАТЬ