Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõjaplaani pidama.

      Kuna pidu pidi toimuma aprilli lõpus, otsustasime teha sellest rohe-valge-kuldse kevadpeo. Haljad puud, roheline rohi, valged tulbid, kuldsarvede ja – sõrgadega valged talled ja valged kuked kullatud klaaspuurides.

      Ainus asi, millega vähimaidki probleeme ei tekkinud, olid tulbid. Kuller, kes sõitis Hollandisse, tõi naastes kaasa tuhandeid õisi. Kuid kust saada haljaid puid, kui Moskva oli ikka veel lumekattes ja puud olid raagus. Ja männid ja kuused olid muidugi liiga nukrad ning talvised. Kohkumatu Charlie saatis telegrammi Kaukaasiasse Jaltasse, kuid vastus kõlas nii: „Kevad siingi hiline.” Bill Bullitti päevavalguslamp päästis olukorra. Lasksime tosinkonna noort kaske juurtega üles kaevata, panime need suursaadiku vanni ja läitsime lambi. Ning peopäeval läksid puudel kuulekalt lahti kaunid rohelised lehed.

      Suurimat peavalu valmistasid meile talled, sest kolhoosist saadeti meile hoopis lambad. Nende lehk oli vänge ja püsis isegi pärast tundidepikkust hoolikat šampooniga pesemist ja lõhnastamist. Kuue suure lamba pesemine väikeses vannitoas on elamus, mida ma loodetavasti enam kunagi ei pea kogema. Kuid kuna kõigist araabia parfüümidestki polnud abi, otsustasime poole tosina kitsetalle kasuks. Väikesel taraga ümbritsetud ja lavaks kujundatud platvormil kekseldes ja mängides olid nad oma kullatud sarvede ja sõrgadega väga dekoratiivsed.

      Valgeid kukkesid oli palju ja me lahendasime klaaspuuride probleemi nõnda, et korjasime tõrksa saatkonnapersonali vannitubadest kokku kõik klaasist käterätiriiulid. Neist sai pilkupüüdvad puurid.

      Söögitoas oli meil kuuekümne jala pikkune laud, millesse olid uuristatud süvendid. Need olid tihedalt tulpe täis istutatud ja elektriventilaatorid panid õied voogama otsekui kerges tuules. Tulpide taga, hunnitule buffet’le mõeldud lauapinnale, tahtsime kaunistuseks rohtu, nii et laud näeks välja nagu aed. Rohi pidi meid lausa hulluks ajama, kuni mulle ühtäkki meenus, et mõnes Poola piirkonnas tavatsetakse kaera niiskele marlile külvata, et saada lihavõttelaua kaunistuseks haljaid ruudukesi. Otsemaid katsime saatkonna pööningukorruse põranda mitme jardi pikkuse marlipalakaga, külvasime sellele siguriseemneid ja jäime ootama. Budistidel on õigus: „Ükski seeme ei sure, kõik seemned tärkavad.” Seemned võrsusid oivaliselt ja meil oli laua kaunistuseks smaragdroheline rohi.

      Et tõelist kevademeeleolu saavutada, mõtlesin, et meil peaks olema vähemalt üks vastsündinud metsloom. Moskva loomaaia direktor tõi ääretult võluva karupoja ning väljaõppinud talitaja, kes tal silma peal hoidis. Panime loomakesele valmis ka lutipudeli ja oksaharudega puu ronimiseks või puhkamiseks.

      Loomaaia direktor oli meie peost nii põnevil, et helistas mulle iga kord, kui mõni loom poegis. „Madame Wiley, mul on midagi teie peo jaoks. Äsja sündis väike kaelkirjak.” Järgmisel päeval pakkus ta hundikutsikat või laamalapsukest või mõnda teist kummalist looma. Õnnetuseks pidin neist kõigist ära ütlema, sest John oli võtnud arutu, kuid kaljukindla seisukoha, et rohkem metsloomi sellele peole ei tooda.

      Nagu selgus, oleks karupoeg äärepealt diplomaatilise intsidendi põhjustanud. Balli ajal võttis peastaabi ülem kindral Jegorov looma õrnalt sülle, mispeale karuke otsustas kohemaid tema piduliku mundri täis teha. Maruvihane Jegorov tormas vandudes saatkonnast välja, jättes maha ärritatud ja häbeneva Charlie ja minu.

      Me hakkasime vabamalt hingama alles tund aega hiljem, kui kindral, lustlik kui lõoke, uus munder seljas, taas peole ilmus ning jäi koos teiste külalistega koiduni.

      Mis puutub lõokestesse, siis linnud olid selle mälestusväärse õhtu ainus nukker läbikukkumine.

      Söögituba nägi tänu rohu ja õõtsuvate tulpidega ehitud laudadele, kukkedele tuba ääristavates klaaspuurides, ühes nurgas tantsivatele kitsetalledele ja teises magavale karupojale ning valgetüvelistele kaskedele, mis valgetele seintele pitsmustreid kudusid, lausa särav välja.

      Kuid suursaadiku residentsi Spaso House’i ballisaali, mis on ametlik, igav ja jäik marmorseintega ruum, oli väga raske elustada. Mu esimese plaani – katta põrand klaasiga, pumbata klaasi alla vesi ja panna sinna hulgaliselt troopilisi kalu ja mereelukaid, nii et tantsida võiks akvaariumil – laitis maha isegi Charlie. Ta seisis otsustavalt vastu saatkonna põranda täitmisele mitme galloni vee ja kaladega. Võib-olla oli tal õigus. Meil oli juba üks kujunduselement, kuna kammerteatri näitejuht oli lasknud maalida lilled slaididele, mida sai seintele projitseerida, kuid ruum vajas ikka veel elustamist ja rõõmsamat ilmet.

      Ma ei tea, milline kuri vaim käskis mul lindlat kujundada. Me võtsime suured kalavõrgud, kastsime need kullatolmu ja liimi segusse ning tõmbasime ruumi seinu ääristavate suurte sammaste vahele pingule.

      See nägi tõesti kena välja, kui täitsime selle sadade väikeste vintidega, kelle muretses muidugi meie sõber loomaaia direktor. Vindid laulsid ja lendlesid rõõmsalt kuldvõrgu taga. Ma olin oma ideest vaimustatud, kuni algas tants. Ma polnud taibanud, et orkestri müra ja ere valgus ajab lindudele hirmu nahka. Ma lähen ikka veel kurvaks ja tunnen süümepiinu, meenutades, kuidas vaesed linnud tundide viisi meeleheitlikult ringi lendasid ja südantlõhestavas paanikas vastu võrku pekslesid. Õnneks pääsesid paljud läbi võrgu vabadusse ja mitu päeva oli saatkond tulvil ringi lendavaid vinte. Brokaatkattega mööbel oli suursaadiku õigustatud pahameeleks nende väljaheiteid täis.

      Ilmselt oli see kõige lõbusam pidu, mis Moskvas iial korraldatud on. Kohal oli kogu punahierarhia peale Stalini. Vuntsidega kindral Budjonnõi, kasakas ja ajaloo viimane suur ratsaväekomandör, kelle raskuskese puudutas vaat et põrandat, tantsis suures saalis tiireldes trepakki, käed rinnal vaheliti ning jalad liikumas nagu vedurikolvid. Proua Litvinova, välisministri naine, surus terve öö ühte kitsetalle kirglikult vastu oma täidlast rinda, samal ajal kui kurva saatusega Radek üritas karupoja piimapudelisse šampanjat kallata.

      Kui saabus hommik, hakkasid kõik kuked kirema, kuid külalised ei lahkunud ikka veel. Kell oli üheksa, kui viimased neist vastumeelselt välja laatsisid.

      Kindlasti pole Nõukogude Liidus varem nii hunnitult pidutsetud, ja ilmselt ei pidutseta ka tulevikus.

      V

      KUI DIPLOMAAT ON TÖÖTANDRIL, SAAB TEMAST TIHTI KIRGLIK kollektsionäär. Mina olen loomu poolest pigem sentimentaalne kuhjaja kui antiik- või kunstiesemete koguja. Ma säilitan pragunenud, luitunud kingitusi inimestelt, kes mulle meeldivad, värvilisi klaasikilde, kummalise kujuga katkisi teokarpe, kivikesi ja vanu jõulukaarte. Ma ei küüni siiski nii üllaisse kõrgustesse nagu ühe mu prantslannast sõbratari vanaisa. Pärast vanaisa surma kraamis sõbranna tema mõisa pööningut. Ta leidis suure kohvri sildiga „Petits bouts de ficelle ne pouvant plus servir a rien”. Kohvri sisu uurides leidis ta, et silt vastas täielikult tõele. Ta leidis vaid kasutuid paelajuppe, mis vanaisa oli pikkade aastate jooksul kokku kogunud ja millega tõepoolest enam midagi teha ei olnud.

      Tavaliselt on mul poes käies kombeks Sokratest järele aimata. Vaadates müügiks välja pandud esemeid, märkis ta: „Kui palju asju, mida ma ei taha!” Ometi tabab mind uuele teenistuskohale saabumisel antiigiostupalavik, mida kannustab võistlus teiste diplomaatidega ja minu tohutu upsakas veendumus, et kunstnikuna annan neile silmad ette.

      See kõik algas Moskvas, kus antiigijaht oli niisama hästi kui ainus meelelahutus, mis asendas ajaviitena nurgapealse rohupoe, klubid ja kino.

      Hilisel õhtupoolikul saalisid Moskva diplomaatilise korpuse liikmed muretult sisse ja välja antiigipoodidest, mida nõukogude keelepruugis nimetati komisjonnõi’deks, näol salapärane ilme ja vargne muhelus. Selle jahi reeglid olid ranged, iial ei tohtinud oma allikaid avaldada, iial teadlikult kellegi teise tingitud hinnast üle pakkuda ja mitte iial paljastada makstud hinda. See mäng käis ainult rublapoodides, mitte neis kauplustes, mida nimetati torgsin’ideks, „välismaalaste СКАЧАТЬ