Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägi oma kirevate läikivate kuplitega välja nagu õitsev fuksiapõõsas vihmasajus.

      Kui end viimaks sisse seadsime, pidin korraldama oma esimese ametliku õhtusöögi – suure õhtusöögi. Kuna Bill Bullittit polnud kohal, toimus õhtusöök saatkonna residentsis. Ametlikeks pidudeks pidime kelnereid juurde palkama. Tegin nendega päev enne õhtusööki proovi, kuna kelnerid olid täiesti väljaõpetamata. Oskasin üsna hästi vene keelt ja õpetasin neid tundide viisi serveerima vasakult, taldrikud ära võtma paremalt, näitasin, missugused klaasid millisele veinile, ja kõike muud, mida piduliku õhtusöögi rituaal nõudis. Kuulsin, kuidas üks kelner ütles: „Küllap proua Wiley on väga ebausklik, tahab, et me kogu aeg kõike ühtemoodi teeksime.”

      Olin siiski unustanud neile öelda, et nagu lapsed, nii peavad ka kelnerid olema nähtavad, kuid mitte kuuldavad. Märkasin, et nad sosistasid õhtusöögi ajal meie venelastest külalistega. Kikitasin kõrvu ja kuulsin: „Kala võite süüa, see on värske” ja „Võtke julgesti magustoitu, teist korda seda ei pakuta.”

      Kala ja magustoit olid head, kuid liha mitte. Tollal oli Venemaal liha väga napilt. Kuller, kes meile ikka Poolast toiduvarusid tõi, unustas need piirijaama. Niisiis pidin pakkuma ametliku õhtusöögi umbes kolmekümnele inimesele, kõik kõrged Nõukogude Liidu ametiisikud, saadikud ja tähtsad tegelased, ja mul polnud pearooga. Helistasin nagu meeletu kõigisse saatkondadesse ja diplomaatilistesse esindustesse, kuid kõik olid samas olukorras: täiesti lihatud. Meeleheites tormasin ühte Vene karni ja nõudsin liha, ükskõik millist liha, muidu kaeban Kremlisse. See oli tühi ähvardus, kuid kõlas mõjukalt ja ilmselt ka mõjus. Tunni aja pärast helistas poodnik, et saan prae, kui ostan terve lehma. Nii ma siis ostsingi. Alatoidetud nõukogude lehm, kes süüakse samal päeval, mil tapetakse, pole söödav. Kui mu külalised õhtusöögil tagajärjetult liha lõigata üritasid, õnnestus neil vaid veidrat kirbumängu mängida. John ütles valjusti üle laua: „Näita õige meie külalistele sarvi, muidu arvavad veel, et tegemist on hobusega.”

      Ilmselt oli see ainus kord, kus ma Johni iirlaslikku huumorimeelt kohaselt ei hinnanud.

      Ameerika Ühendriikides tekitab kodunduslikke üllatusi vaid võhiklus. Kuid välismaal ei saa mingid oskused ega teadmised sind veidruse, groteski ja ootamatuste eest kaitsta. Mõnikord tekitab kummalisi segadusi keel, nagu juhtus Mehhiko saadiku naisega Varssavis. Ühel päeval lõunakülalisi oodates palus ta oma kokal Marial magustoiduks hautatud pirne valmistada. Ta käskis pirnid koorida ja neid siirupis keeta, lisada vanilli, sidrunit ja kaneeli. Maria näol oli neid juhtnööre kuulates jahmunud ja mässuline ilme ning saadiku naise hämmastuseks kurtis ta, et see on liiga töömahukas. Kuid tema hädaldamisest ei tehtud välja.

      Kui magustoit lauale toodi, nägi võõrustajanna oma õuduseks, et serveeriti rohelist „löga”. See oli tehtud hernestest, mitte pirnidest. Kiirelt ja nupukalt teatas ta üllatunud külalistele, et neile pakutakse Mehhiko rahvusrooga, tema meelismagustoitu. Kangelaslikult, naeratus näol, sõi ta suure portsu vastikut möksi. Asi oli nii, et poola keeles kõlavad „pirnid” ja „herned” väga sarnaselt: grusza ja groch, ja saadikuproua oli eksikombel hautatud herneid tellinud. Vaene kokk oli tundide viisi ükshaaval herneid koorinud.

      Vähemasti õppis saadiku naine poola keeles herneid ja pirne eristama.

      Ma usun legendide vajalikkusse ja ilusse, kuid üks müüt tuleb murda. Müüt, et diplomaatide toidusedel koosneb peamiselt hanemaksapasteedist, kaaviarist, põldpüüdest ja šampanjast. Kaaviari saame aeg-ajalt maitsta, kuid ainult siis, kui viibime Venemaal või Pärsias – võtmata muidugi arvesse neid haledaid rahvusvahelisi tikuvõileibu, millest kaaviarilind on üle lennanud. Meie tavapärane toidusedel koosneb tihti brutselloosipisikutega piimast, amööbe täis puuviljast, keeritsussidega singist, veest, mida tuleb hoolikalt keeta, ja salatitest, mida on optimistlikult kaaliumpermanganaadiga töödeldud. Väga paljudel välismaistel teenistuskohtadel on söömine ohtlik seiklus.

      Moskvas vannutas üks Nõukogude ametimehest sõber Johni, et ta ei sööks nõukogude bankettidel „midagi, mida ei saa koorida”. See on veidi liiga karm; tuleks piirduda vaid mõne puuvilja ja pähklitega – kui oletada, et koore purustamine on sama mis koorimine.

      Üks mu paljudest kohustustest oli veiniprotokolli äraõppimine: millal, kus ja kuidas seda serveerida. Avastasin, et šampanja mängib diplomaadielus, põhiliselt ametlikel vastuvõttudel ja dineedel, peamiselt sümboolset rolli, eriti kui öeldakse tooste.

      Moskvas polnud mul kuigi palju võimalusi veine tundma õppida, kui välja arvata punane Nõukogude vedelik hämmastava sildiga „Bordeaux’ tüüpi burgundi vein, oivaline Kaukaasia vein”. See ajaks iga viinamarjageograafia uurija segadusse. Peaaegu niisama mõistatuslik silt nagu too, mida nägime hiljem Mandžuurias „Šoti viski” pudelil. Seal seisis „Kuninganna George”. Pudel oli ilus ja näis neile, kes inglise keelt lugeda ei osanud, täiesti ehtne. Kange kollane vedelik ei sarnanenud kuigivõrd viskiga.

      Veinide tundmaõppimise võimaluste puudumise Moskvas tegid tasa Johni sellealased teadmised. Kuna John oli sündinud Bordeaux’s, kus tema isa polnud mitte ainult Ameerika konsul, vaid ka tõeline veinitundja, tegi mu mees veini ja emapiimaga ilmselt üheaegselt tutvust.

      Võib-olla tutvus ta alkoholiga isegi varem, kui otsustada tema sünniloo põhjal. Kui John ilmale tuli, sõi tema isa väljas lõunat. Kui isa viimaks koju jõudis, tervitati teda heade uudistega. Arst selgitas siiski, et oli olnud väga kriitiline hetk, omalaadne üle noatera pääsemine. Vastsündinu ei hinganud. Kuid olukord lahendati tänu tema enda geniaalsusele ja leidlikkusele, selgitas arst. Ta oli käskinud pudeli konjakit tuua ja lapse märjukesega sisse hõõrunud. Titt hakkas karjuma, hingama, ja kõik lõppes hästi.

      Johni isa sattus ärevusse. Ta kutsus ülemteenri. „Millise pudeli konjakit sa lahti tegid?” nõudis ta. Ülemteener vastas: „Ühe puhvetkapis olnud pudeli.” Härra Wiley vastas nördinult: „Brändi, mida köögis toiduvalmistamiseks pruugitakse, oleks sama töö ära teinud.” Ülemteener oli valinud ühe kolmest ehtsast peenest Napoleoni konjakist. John on tänini veendunud, et isal oli tuline õigus.

      Suurt Vene rahvusjooki vodkat võis sellal panna piirituslampi, aga mitte inimese makku. Enne 1917. aastat aeti vodkat mitu korda läbi, et kõrvalmaitsed kaoksid ja märjuke pehmemaks muutuks. Muidu oli see niisama vänge nagu meie puskar. Revolutsioonijärgse aja venelane sellest ei hoolinud, võib-olla õigusega, sest vodka pole peenelt arenenud maitsemeelega inimeste jook. Seda juuakse toime tõttu ega mekutata kunagi. Ida-Euroopas sõna otseses mõttes kaanitakse viina, juuakse põhjani. Paistis, et meie venelastest sõpradele ei valmistanud raskusi seda klaaside viisi kummutada. Kuid nende maomahl ongi tähelepanuväärne ja ilmselt meie omast erinev.

      Kõige rabavama näite venelase mao sitkusest sain ühel õhtul pärast meie majas korraldatud pidulikku õhtusööki. Moskvas kummitas meid kogu aeg toidunappus, sestap hoidsime varuks konserve. Sel õhtusöögil olin kavatsenud pakkuda kalarooga konservidest, mis me olime välismaalt toonud. Õhtupoolikul leidsin oma jahmatuseks, et suured ovaalsed karbid olid jalgpallisuuruseks paisunud. Kui katsusin konserviavajaga ühte lahti teha, tundus, nagu oleksin nööpnõela mürkgaasi täis õhupalli torganud. Pagesin leha eest. Kokk valmistas kiirelt teise roa ja õnnetu lugu kaladega meenus alles hiljem samal õhtul.

      Kui kõik külalised olid läinud, naasin kööki. Ma karjatasin.

      Meie kaks venelannast teenijat istusid laua taga ja õgisid jubedat kala. Vastuseks mu hoiatavale kisale vastasid mõlemad naised sõbralikult: nitševo, nitševo, kala on väga hea, tegelikult väga maitsev. Ma tahtsin otsekohe arsti ja kiirabi kutsuda ning lasta neil mao tühjaks pumbata, kuid neiud rõkkasid naerda ja korrutasid nitševo, nitševo. Järgmisel hommikul olid kaks neiut nagu ikka värsked, õhetavad ja selgesilmsed. Neil polnud isegi soodat vaja läinud. Kumbki ei toonud kuuldavale ainustki luksatust ega röhatust.

СКАЧАТЬ