Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leib ja must tee hommikusöögiks, heeringas, kurgid ja vodka lõunaks, heeringas, kurgid, kartulid, leib ja vodka õhtusöögiks ning heeringas ja vodka öö läbi kestva tantsu ja laulu saateks. Need tavaliselt kained, vähenõudlikud ja puruvaesed kunstnikud kahtlemata laostasid enda, lastes vodkal sõpruse ja külalislahkuse märgiks nõnda voolata. Nii et muidugi pidin koos nendega jooma, et mitte nende tundeid riivata või purustada ettekujutust ameeriklaste sitkusest. Karsklase kohta sain nelikümmend kaheksa tundi kestnud pummelungis üsna hästi hakkama. Ma ei kukkunud kordagi näoli maha ega kustunud ära. Tõsi küll, olin pidevas eufoorias, võib-olla tuikusin kergelt, kuid suutsin liikuda, kunstiasju arutada ja Palehhi lakitehnikat õppida.

      Kui õrnade lahkumissõnade ja naasmislubaduste saatel ära sõitsime, oli meil täpselt niisama palju sõpru, nagu oli külas elanikke.

      Arvestades, et olime kõik vintis, on hea, et tagasiteel Moskvasse polnud ühtegi puud, telefoniposti ega teisi sõidukeid. Meie auto oli teel ainuke.

      Just enne Moskvasse jõudmist nägime ühe küla serval võluvat kirikut, mille sibulkuplite tipus säras ikka veel õigeusu rist. Kirik, millest polnud tehtud ladu, klubi ega ateismimuuseumi, oli säärane haruldus, et jätsime auto seisma ja läksime pühakoda külastama.

      Kirik lagunes, kuid nagu ilusa luustruktuuriga vana naise näos püsib lotendava ihu all endiselt ilu, nii oli ka see väike kirik oma pragunenud, mureneva fassaadi ja kooruvate kullatud kuplitega ikka veel liigutavalt kaunis. Kui lähemale jõudsime, tuli meile vastu vanaldane preester. Kitsa halli näo, pikkade hallide juuste, määrdunud ja lapitud pika halli ürbiga kõhetul preestril oli seesama alistumatu ilme nagu tema kirikulgi. Ta kutsus meid kiriklasse, kus ta töötas, magas, pesi ja toitu valmistas. Toiduvalmistamine on eufemism, sest ta oli nii vaene, et kogu tema toiduvalmistamine seisnes teevee keetmises. Must tee ja must leib olid tema peatoidus. Preestri väike kogudus oli niisama vaene nagu ta ise, sest need, kel oli töö, ei julgenud kirikusse tulla, kartes, et nad lastakse lahti.

      Sel ajal oli kommunistide võitlus vene hinge eest haripunktis. Inimesed uputati usku teotava propaganda lainetesse. Nende kuulmeid rünnati lärmakate valjuhäälditega, silmi hiiglasuurte plakatite ja lendlehtedega. Kuid tõhusam kui mis tahes verbaalne või visuaalne propaganda oli preestrite näljutamine. Sellega likvideeriti suurem osa vaimulikkonnast, ja vaimulike seminaride sulgemine vähendas järsult uute ordineerimist.

      Me rääkisime isa Vladimiriga mitu tundi tema väikeses toas, kus vaesus polnud rõhuv, sest selle tegid rõõmsamaks ühes nurgas säravad ikoonid ja lillakaspunane fuksia aknalaual. Venelased armastavad fuksiaid ja neid võib leida ka kõige kehvemas talupojahurtsikus. Mulle tundub, et fuksiaõied on Vene kirikuarhitektuuri inspiratsiooniallikas.

      Isa Vladimir rääkis meile, et talle ei anta leivakaarti ja tema tööd peetakse tarbetuks, et teda hoiavad elus koguduseliikmete annetused ja keset ööd, kui võimukandjad ei näe, käivad inimesed tema juures pihil, ristimas ja laulatamas. Ta ütles: „Ma ei hooli näljast ja külmast seni, kuni mulle jäetakse mu kogudus, kuid ma tean, et silmus tõmbub minu ümber koomale, et varsti mind küüditatakse ja mu inimesed jäävad hingekarjaseta.”

      Me küsisime, kas saame teda kuidagi toidu või rahaga aidata, kuid ta selgitas, et igasugune abi välismaalastelt annab ettekäände temast veelgi rutem lahti saada. Me lahkusime kurvalt. „Kuidas me teada saame, mis teiega juhtunud on? Kas ma võin tagasi tulla?” küsisin. „Jah,” vastas ta, „tulge, aga ärge sisse astuge, lihtsalt sõitke mööda. Kui kõik on hästi, on fuksia aknalaual, kui seda ei ole, tähendab, mind on arreteeritud.”

      VI

      REIS PALEHHI OLIGI ÜKS VÄHESEID, MILLE ME ETTE VÕTSIME, sest välismaalastel ei lubatud Venemaal vabalt ringi liikuda. Kuid me tegime veel ühe kummalise retke.

      Mitu kuud pärast saabumist oli meil esimene tõeline puhkus. Meid rõõmustas võimalus koos olla. Oma esimesel abieluaastal olin Johniga harva omaette, sest Moskvat külastas umbkaudu viisteist tuhat Ameerika turisti. Enamik neist, keda me nende viieteistkümne tuhande seas ei tundnud, käis soovituskirjaga meie juures. Meie korter tegutses restoranina, kuid kahjuks ilma kassata.

      Tegime plaane väga hoolikalt. Otsustasime sõita rongiga Musta mere äärde Odessasse, seejärel Itaalia laevaga Istanbuli ja sealt Kreekasse. Puhkuse esimene osa kulges väga kenasti. Meil oli rongis üsna mugav kupee. Mõlemas naaberkupees elutsesid meie truud kaaslased GPU-st, kes kleepusid kõrgema astme diplomaatide külge nagu vihalehed. Saabusime halli murenevasse Odessasse ja läksime halli murenevasse hotelli, mille fuajees meie saatjad end lõdvaks lasksid. Siis avastasime oma jahmatuseks, et Mussolini oli otsustanud asuda Abessiiniat vallutama ning mobiliseerinud kõik kättesaadavad Itaalia laevad selle eesmärgi saavutamiseks. Teisi laevu ei olnud, seega olime Odessas lõksus.

      Johnil tuli hea idee. See näis meeleheitliku lootusena. Ta tellis kõne Moskvasse suursaadik Bullittile. Sel ajal juhtus haruharva, et kaugekõne üldse kusagile või kellenigi jõudis, iseäranis kui tegu oli välismaise diplomaadiga. Mingi ime läbi läks Johnil korda Bullittiga rääkida. Ta palus, et suursaadik hangiks Nõukogude valitsuselt meile loa autoga läbi Ukraina Rumeeniasse sõita. Meie GPU-lastest saatjad kuulasid kõnet pealt. Kuulsin neid valjusti lootust avaldamas, et seda luba ei anta. Nende meelehärmiks see anti ja me otsustasime kell kaks öösel teele asuda.

      Istusime iidvanasse autosse. Muidugi järgnes ka teine auto – selles olid meie tolmusse mattunud lahutamatud saatjad. Koit saabus varakult, kuid kuna sõitsime läbi äärmiselt viljakate põllumaade – mustmullavööndi –, nägime inimesi haruharva. Eemalt paistsid nad piinatud ja kurnatud. Nad olid üle elanud Stalini halastamatu kulakute likvideerimise kampaania, milles hukkusid miljonid. Kaunid külad terendasid silmapiiril otsekui muinasjutu illustratsioonid – kui me aga neisse sisse sõitsime, osutus muinasjutt õudusunenäoks. Ühegi akna ees polnud klaase, tänavail ühtegi hingelist, ei kassi, koera ega kana. Need olid kummituskülad.

      Mitu tundi sõitnud, jõudsime Dnestri jõe äärde, kus napisõnalised range vormiga GPU ohvitserid meid jäiga viisakusega tervitasid. Taeva taustal joonistusid välja luustikku meenutavad sillajäänused – mälestus Esimese maailmasõja unustatud lahingust. Silda ei taastatud, sest venelased ei tunnistanud Rumeenia õigusi Bessaraabiale, ja suur jõgi suleti igasugusele liiklusele. GPU-lased saatsid meid väikese paadi juurde, meid sõuti üle jõe Bender-Tighinasse. Kui Rumeenia pinnale astusime, lahkusid ikka veel jäised sõnaahtrad GPU-lased aerupaadiga.

      Kaldal ootav vastuvõtukomitee oli hiilgav ja värvikas nagu operetikoor. Paksult puuderdatud põskedega saledapihaline ohvitser ulatas mulle erkkollases kindas käega suure sirelikimbu. Parimas mustas pühapäevaülikonnas meer tervitas meid ladusas prantsuse keeles võluva sõbralikkuse ja veel ühe sirelisülemiga. Vastukaaluks Nõukogude poole külmale viisakusele tekkis otsekohe soe ja sõbralik õhkkond. See, kust nad teadsid, et me tuleme, on mõistatus, mida me pole iial lahendada suutnud. Kui imetlesime iidset Türgi kindlust, mis kurjakuulutavalt jõe ääres seisis, ütles meer, et olime kohale jõudnud just õigel ajal. Ainus Bender-Tighinast väljuv päevane rong pidi mõne minuti pärast teele asuma. Meid viidi jaama. Tolmused ja väga, väga näljased, asusime Chişinău poole teele.

      Taas: milline kontrast oli sõita läbi Bessaraabia! Siin olime Rumeenia kõige vaesemas maakonnas, ja ometi oli iga hütt rõõmsates värvides värskelt üle võõbatud. Needsamad rõõmsad värvid kordusid naiste rõivastes ja maju ümbritsevates lillelaamades. Kui rong Chişinăusse jõudis, võttis meid jaamas vastu linna prefekt, kellel oli samuti kaasas suur lillekimp. See oli juba kolmas sirelikimp, mis mu sülle asetati. Pikkade juustega, mida oli viimati kammitud Odessas, tolmune ja lilledega koormatud, nägin välja nagu hullunud Ophelia, kuid Ophelia, kes on välja tõmmatud liivahunniku alt, mitte selgeveelisest jõest.

      Prefekt teatas, et Bukaresti ekspress läheb alles nelja tunni pärast. Ta pakkus seniks end meile teejuhiks ja kaaslaseks. СКАЧАТЬ