Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kotte ravimite, kondenspiima, külmikute varuosade, raadiote, titetoidu, siidisukkade, deodorantidega – kõigi nende pisiasjadega, mis näivad meie Lääne tsivilisatsioonile nii olulised.

      Jõudsime laevale, ja tekil seisis laitmatu valge mundriga kapten. Ta tervitas meid vene keeles ning jagas tõhusalt käske meie pagasi paigutamiseks. Siis viis ta meid allkorrusele, et meile kajutit näidata. Me teadsime, et laev pole Normandie, et alus on vana, väike ja ebamugav, kuid me polnud valmis selleks, mida nägime ja – iseäranis – haistsime. Räpp, mustus oli kirjeldamatu. Söögisaali kõrval, mis lehkas mädanenud kapsa ja rääsunud rasva järele, oli laeva ainus WC, mida puhastati viimati ilmselt siis, kui Lenin põlvpükse kandis. Ja meie kajutis päevatekil olid rammusad mustad lutikad valmis meid ründama.

      John heitis ainsa pilgu ja ütles: „Irena, sa räägid vene keelt. Ütle kaptenile, et tal peaks häbi olema sellist mustust lubada ja et me ei veeda selles näruses laevas enam minutitki. Ja ütle seda karmilt!”

      Ma vihkan stseene ega saa peaaegu kunagi nii vihaseks, et tõeliselt ebaviisakaks muutuda. Sestap vastasin: „Ütle ise”, teades, et Johni vene keel on nii algeline, et ta ei suuda stseeni teha. Kuid ma alahindasin tema leidlikkust. Ta astus kaptenile lähemale ja kahmas tema käest meie passid. Siis müristas ta vastikust väljendava žesti saatel vene keeles: „Kultura, da? Kulturõ net!”, mis tähendab: „Kultuur, jah? Kultuuri pole!”

      Kapten sattus segadusse, sest Johni sõnad tabasid naelapead. On üsna kummaline, et venelased ei talu oma kultuuri suhtes vähimatki laitust. Küllap see tabab alaväärsuskompleksi hella kohta. Türgi pakikandjad olid väga rõõmsad lisaraha ja veelgi rõõmsamad kapteni hämmingu üle. Nad tassisid täie lustiga meie pagasi raudteejaama, kust Idaekspress meid mugavalt Moskvasse tagasi viis.

      VII

      SUUR ITAALIA LUULETAJA PETRARCA KIRJUTAS ÜHES OMA SONEtis veidrast põhjarahvast, kellele surmamõte mingeid piinu ei valmista. Ka venelaste närvisüsteem on valutundetuse poolest tähelepanuväärne.

      Selle tegi Borodino lahingu kujukas kirjelduses selgeks Napoleoni suursaadik, kindral ja tallmeister de Caulaincourt. Borodino lahing, milles Prantsusmaa armee kandis ränki kaotusi, oli Napoleonile kõige kallimaks maksma läinud võit. De Caulaincourt kirjutas, et prantslaste poolel tegid haavatute ja surijate karjed ja oiged öö võikaks. Kuid venelaste poolel, kus kaotused olid võib-olla suuremadki, valitses täielik vaikus.

      Aastaid hiljem toodi veel üks elav näide venelaste valutundetusest.

      Margaret Sanger14 külastas Moskvat, kui seal olime. Ühel hommikul tegi ta ringkäigu kohutavates abordikliinikutes, mille kasulikkusse bolševikud ikka veel uskusid. Proua Sanger tuli kohe pärast seda koos meiega lõunat sööma. Ta oli näost kaame ja vapustatud.

      Abordi tegemisel ei kasutatud mingeid tuimasteid. Kui naise järjekord kätte jõudis, heitis ta lauale pikali ja tõmbas seeliku üles. See oli tema ettevalmistus operatsiooniks. Pärast operatsiooni lubati tal veidi aega puupingil puhata ja saadeti siis minema. Proua Sanger, kes oli kindlasti väga terane vaatleja, uuris aborditegemise ajal hoolikalt naiste nägusid. Ta ei näinud ainsatki naist valust nägu krimpsutamas ega vähimatki füüsilise kannatuse märki ilmutamas.

      Mitte ainult venelase närvisüsteem pole vähem arenenud kui meie oma, vaid nad on kahtlemata ka väga stoilised. Just Moskvas märkasin esimest korda vaeste südantlõhestavat kannatlikkust, nende sõnatut leppimist puuduse ja viletsusega, nende võimet lõputult oodata, oodata, oodata, oodata. Nii palju väärtuslikke tunde nende elust kulus pidevale ootamisele toidu- ja riidepoodide järjekordades, haiglates, jaamades, turgudel. Hispaania keeles tähistab üks ja sama sõna esperar nii ootamist kui ka lootmist ja paljudes privilegeeritud maades on see lingvistiline optimism sageli õigustatud. Kuid mitte Venemaal, kus tolle kannatliku ootuse tulemuseks on tavaliselt must leib, kapsapea, mõni vana riideese – ent sagedamini üldse mitte midagi.

      Nõukogude režiimil on alati olnud raha teadusuuringuteks, laboratooriumide ülalpidamiseks, aatomi lõhustamiseks, kuid mitte korralikuks arstiabiks ega rahvatervise edendamiseks. Isegi meil, arvata hellitatud diplomaatidel, oli arstirohtude leidmisega raskusi. Kord, kui põdesin haigust, mille nime olen unustanud, pidin apteegist retseptiga rohtu saama. Maksin selle eest kümme rubla. Järgmisel korral maksis rohi viis rubla ja kolmandal korral rubla. Kuna selline hinnamuutus ainsa nädala jooksul tegi mu uudishimulikuks, pärisin selgitust. Apteeker ütles rõõmsalt: „Vaadake, proua, esimesel korral olid meil kõik retsepti vajalikud koostisosad olemas, järgmisel korral olid ainult pooled koostisosad ja täna on meil ainult destilleeritud vett. Nii et ma võtan raha sellele vastavalt.” Üks teine kord oli Johnil kerge silmapõletik. Nõukogude arst kirjutas retsepti. Rohu koostisse kuulus õige pisut novokaiini. Ükski Moskva apteek ei saanud rohtu valmistada. Novokaiini polnud saada. Õnneks sai John selletagi terveks.

      Nõukogude riigi hoolimatus kõigi teiste heaolu suhtes peale parteiliikmete peegeldus kahetsusväärselt hambaarstide töös.

      See, et diplomaatidel on üldse veel hambad suus, on looduse ime, mitte nende hambaarstide töö vili, kellega välismaal kokku puututakse. Nende tehnika tase kõigub ürgaegse ja keskaegse vahel.

      Moskvas oli diplomaatilisel korpusel oma, Nõukogude võimukandjate määratud hambaarst. See oli kena vanem meesterahvas, vana režiimi jäänuk, oma ameti arhailistes tehnikates ikka veel üsna osav, kuid tema hambaarstivarustus oleks pigem sobinud töötamiseks kivimurrus kui inimese suus. Hiiglasuurte ajast ja arust, jalaga käivitatavate puuride ning liivakivitükkidega, millega jahvatati koredat tsementi plommide tarvis, võis veel rõõmsalt leppida, kuid suurimat meelehärmi tegi meile kõigile see, et arst oli sageli kadunud. Teda vahistati iga natukese aja tagant, ta kadus mõneks nädalaks ja ilmus seejärel uuesti tööle. Kuna tema puudumise ajal keegi teda ei asendanud, jooksis diplomaatiline korpus oma hambavalude ja paistes põskedega lohutult ringi.

      Ühel hommikul, kui hambaarst oli jälle kadunud, ärkasin kohutava hambavaluga ja vähimagi ravilootuseta. John vihastas nii, nagu ainult iirlane võib vihastada, helistas GPU-sse ja nõudis otsekohe hambaarsti.

      Me muidugi teadsime, et Kremlis on esmaklassiline hambakliinik, kus hoolitsetakse kõrgete Vene ametiisikute eest, kuid meid polnud iial sinna lubatud. Kui John oli raevutsenud ja ähvardanud, ilmusid meie korterisse kaks tõsist sünget salapolitseinikku. Sõnagi lausumata juhatasid nad mu ootava auto juurde. See kõik meenutas kehva põnevusfilmi. Sõitsime Kremli haiglasse, kus mind eskorditi väga hästi varustatud hambaarstikabinetti. Seal ootas kahvatu ja värisev noor hambaarst. GPU-lased juhatasid mu hambaarstitooli, istusid teine teisele poole nagu Egiptuse raidkujud ega liigutanud end kogu katsumuse vältel kordagi. Ja oli see vast katsumus! Ma pole eluski hirmunumat inimest näinud kui see hambaarst. Higi voolas tal mööda laupa ja käed värisesid nagu liblikatiivad.

      Kordki olid rollid vahetatud, sest tavaliselt olen mina see, kes hambaarsti juures kardab ja närvitseb, kuid seekord tundsin tohtri ängistuse pärast sellist muret, et see viis mu mõtted valusalt väljatõmbamiselt eemale. Salapolitseinike külma pilgu all kulus arstil mu hamba väljatõmbamiseks tund aega. Tõotasin endamisi, et ei palu enam kunagi GPU-lt teenet ja tõmban või raiun järgmisel korral, kui mädanik igemesse läheb, ise hamba välja – õnneks ei pidanud ma seda lubadust täitma.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную СКАЧАТЬ