Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olnud, mu kannatlik õpetaja ega lasknud mul andestamatuid diplomaatilisi vigu teha. Mul oli kalduvus seisundit unustada ja õhtusöökidel hingesugulasi kõrvuti istuma panna. Ma ei teadnud alati, millal lahkuda ametlikelt üritustelt, kuhu saabutakse kella järgi ja kust lahkutakse sellesama türanliku riistapuu sunnil.

      Peale Johni oli Moskvas mu diplomaatiliseks kaitseingliks diplomaatilise korpuse auväärseim naisliige, Itaalia suursaadiku naine krahvinna Attolico. Krahvinna oli ilus, võluv ja suurte kogemustega saadikuproua. Ta võttis mu oma tiiva alla ja jälgis mu protokollijärgimist kullipilguga. Kord kutsus ta mu enda juurde ja ütles: „Irena, ma tean, et taanlased jätsid oma nimekaardid. Kas sa andsid enda oma vastu?” Tunnistasin alandlikult, et polnud seda teinud, ja sain teada, et kaardid tuleb vastu anda nädala jooksul. Ühel teisel puhul noomis krahvinna mind selle eest, et olin läinud ametlikule üritusele ilma kübarata, ja ma sain teada, et külla minnes peab naisterahvas olenemata kliimast või meeleolust kandma kübarat, sukki ja kindaid.

      See range kohustus diplomaadi naisena alati hoolitsetud välja näha oli üks neid lahinguid, milles kippusin alla jääma. Olen loomu poolest lohakas ning eelistan päevaajal indiaaninaise rõivastust. Mulle meeldivad püksid, Hiina kuli stiilis jakid ja paljad jalad. Ameti tõttu – ma olen skulptor – olen samuti korratu: juuksed täis tsemenditolmu, taskud laaste, sõrmeküüned värviplekilised. Ja ma jälestan kübaraid! Kuna mul on väga pikad juuksed, tikub kübar alati viltu vajuma ning annab mulle teenimatult napsisõbra ilme. Tegin kompromissi ja kandsin pealael alati väikest mütsikest ning muretsesin üheainsa uhke kübara, mille iga mõne aasta tagant välja vahetasin. Nimetasin seda oma „Te Deumi” kübaraks, kuna naisterahvas lihtsalt peab olema silmatorkava kübaraga, kui ametlikel üritustel kirikus „Te Deumi” lauldakse.

      Kuid kahjuks jäi mu rõivastuses väga tihti diplomaadiproua väärikusest vajaka.

      Kuigi ma ametliku rõivastuse pideva türannia vastu mässu tõstsin, olen alati nautinud kõike värvikat ja põnevat, mis käib kaasas pidulike koosviibimistega: säravaid õhtutualette, tiaarasid, sulgi, kaunistusi.

      Oma õpipoisiaastail sain teada, et protokolli kasulikkus seisneb selle umbisikulisuses. Keegi ei saa pahaseks, kui ta laua kaugemasse otsa alamate külaliste hulka istuma pannakse, sest ta teab, et teda ei saadetud sinna mitte võõrustaja vimma ega kapriisi tõttu, vaid kooskõlas kirja pandud seadusega. Kuid noortel on seda seadust mõnikord raske täita, nagu ma peagi avastasin. Nõuniku naisena istusin koos noore põlvkonnaga lauas üpris madalal kohal. Kuid siis, kui suursaadik Bullitt mõnele tähtsale reisile sõitis, sai Johnist chargé d’affaires7 ja mina tõusin ametiredelil tuulekiirusega ning pidin istuma suursaadikute ja teiste kõrgete ametnike seas. Toona oli minu häda selles, et kui nõnda aukõrgendust sain, pani protokoll mind enamasti istuma ainult jaapani keelt rääkiva Jaapani suursaadiku ja sootuks vaikiva Suurbritannia suursaadiku vahele. Oh neid ilmatu pikki Vene õhtusööke, mis kestsid kella kümnest kaheni! Ma muudkui üritasin Suurbritannia saadikult mõnda sõna välja pigistada, kuid vastuseks kõigile mu algelistele ja tavapärastele küsimustele – „Kas te armastate teatrit?” ja „Kas teile meeldib Puškin?” – kõlas alati: „Ei.” Jutul lõpp. Ühel õhtul, pärast sadakonda nappi „ei-d”, vihastasin ja küsisin: „Mis teile siis üldse meeldib, härra suursaadik?” Ta heitis mulle oma helesinistest punasoonelistest silmadest kõõrdpilgu ja vastas: „Mulle meeldivad vaid kolm asja: viski, Shakespeare ja magamine.” Loobusin ponnistustest, kuid kummalisel kombel hakkas suursaadik mulle meeldima.

      Sain ka teada, et kui peol viibib riigipea, ei tohi kunagi enne teda lahkuda, oled sundseisus – kui sul just pimesool ei lõhke. Õppisin, et kunagi ei tohi ametlikke külalisi juhuslikele kohtadele istuma panna, vaid alati peab lähtuma eri välisministeeriumide protokollist. Ma leidsin, et protokoll pole idiootide väljamõeldis lollide segadusseajamiseks, ka mitte upsakate väljamõeldis omaenda veidraks lõbuks; vastupidi, see on ametiisikute elus niisama oluline nagu liiklusreeglid autodele suurlinnas.

      On ka juhtumeid, mil vääramatu jõud takistab protokolli järgimist.

      Kui John mitu aastat enne meie abiellumist Hollandis töötas, oli seal kombeks, et saatkonna personal, kokku umbes üheksakümmend inimest, kõigil pikk-kuub seljas, pidi käima lossis ametlikke uusaastatervitusi üle andmas. Kummalisel kombel oli kuninganna Wilhelmina äärmiselt uje ja närviline naisterahvas, kes ei osanud sugugi seltskondlikku vestlust arendada. Saadik läks esimesena, seejärel juhtis John personali hanereas kuninganna ette. Et järgnejatele head eeskuju anda, tegi John väga sügava kummarduse. Ta oli üksi keset suurt parkettpõrandaga saali. Kui ta kummardas, kukkus tagumine traksinööp valju kolinaga põrandale. See veeres suuri kontsentrilisi ringe tehes terve igaviku.

      Kuninganna, õukond, saadik ja diplomaatiline personal silmitsesid nööpi otsekui transis. Alles siis, kui nööp seisma jäi, pöördus kuninganna Johni poole. „Kui kaua te olete Hollandis viibinud?” küsis kuninganna Wilhelmina pärlikeed näperdades murelikult. „Üheksa kuud, Teie Majesteet,” vastas John. Sellega jutuajamine lõppes.

      Õppisin valu ja vaevaga, et protokoll pole mitte seespool nagu inimese luustik, mis toetab kogu keha ja annab sellele kuju, vaid pigem nagu vähi kest, kõva koorik, mis kaitseb kõike olulist. Ja olulised on viisakus, sõbralikkus ja avarapilgulisus.

      Diplomaadielu teine külg, mis mulle alguses vastu hakkas, olid omavahelised suhted, mis paistsid andestamatult kunstlikud.

      Mäletan, millist õudust äratas minus saadikuproua, kes tervitas kõiki hajevil pilgu, kuid otsekui näole kleebitud võluva võltsi naeratusega. Mäletan, et ütlesin Johnile: „Kui sa peaksid mind niimoodi naeratamas nägema, siis lase mind maha.” Ma eksisin. Muidugi ei taha ma silmakirjalikkusele kiitust laulda. Kuid milline on meie eesmärk, kui me võõrale tundmatule maale läheme? Kas mitte mõista ja armastada inimesi, kes meid ühtäkki ümbritsevad? Ja on üksainus rahvusvaheline võti, mis avab kõik sõpruse uksed, ja see on naeratus. Mis oleks mõistetavam ja mõistvam?

      Diplomaadiellu sattunud naisele on naeratamine ülioluline. Mitte Pope’i „see iginaeratus ta tühjust reedab”, vaid naeratus, mis lähtub sõbrunemissoovist.

      Nii tihti räägitakse lihtlabase viisakuse turvisest. Kuid isegi kui viisakus on turvis, pole see labane. Selleks et inimestele alati, ja ma mõtlen tõsiselt – alati, sõbralikult silma vaadata, on vaja nii palju distsipliini, nii palju julgust. Meie Issand õpetab meid ligimesi armastama, ja see pole mulle kunagi raskusi valmistanud. Kuid ligimesse kiindumine on teine asi. Kui kerge on armastada õelaid, edevaid, julmi, väiklasi, neid, kes kogu aeg räägivad, kuid midagi ei ütle, neid, kes räägivad, et haiget teha, neid, kes on jõhkrad ja üleolevad, ent kui raske on neisse kiinduda! Just siis päästab naeratus su elu. Lisieux’ püha Thérèse kirjutas kord: „Kui keegi sind ärritab, kui see inimene sulle ei meeldi, kingi talle oma kõige ilusam naeratus.” Nii et kui ametiisikud sind valvenaeratusega tervitavad, ära mõista neid hukka. Nad ei pruugi olla silmakirjateenrid. Võib-olla püüavad nad lihtsalt paremad inimesed olla.

      IV

      MEIE PIKKADE TEENISTUSAASTATE VÄLTEL OLI VAID MÕNI üksik hetk, mil tundsin, nagu elaksin Semiramise rippaedades kõrgel argitegelikkuse kohal. Kummalisel kombel oli esimene selline hetk Kremlis õhtusöögil.

      See agressiivselt proletaarne pealinn oma pideva sõimu ja solvangutega manduva Lääne pihta oli säilitanud silmipimestava luksuse eliidile. Paradoksaalsel kombel pidi John meie paljudest teenistuskohtadest just Moskvas kõige sagedamini frakki kandma. Venelased ise seda riideeset toona kuigi palju ei pruukinud, kuid ootasid seda diplomaatidelt ametlikel üritustel, mida tuli ette väga sageli.

      Üks hunnitu pidu Kremlis oli esimene ja minu teada ka viimane omataoline. See püsib mul eredalt meeles, sest selles igavas, sünges, kurvas, murelikus linnas oli nii ootamatu üheks õhtuks СКАЧАТЬ