Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ istus ees juhi kõrval ning laskis igal tänavanurgal käiku aeglustada, et võtta vastu kaardiväerügemendi parimate saavutusteni küündiv hoogne tervitus. Oli siiski üks erand. Ühel ristmikul polnud politseinik oma postil. Ilm oli üsna soojaks läinud ja politseinik oli kiriku ukse ees varju otsinud ning magas magusasti. Prefekt laskis auto peatada. Autojuht andis ägedalt ja valjusti signaali. Viimaks politseinik ärkas. Ta kargas jalule ja tervitas meid hoogsalt. Kui edasi sõitsime, pöördus prefekt Johni poole, tõstis nimetissõrme ja ütles: „Näete? Raudne distsipliin.” Ta oli väga uhke.

      Prefekt, äärmiselt sõbralik ekstravert, rääkis meile palju iseendast. Ta oli Rumeenia ohvitserina kangelaslikult Esimeses maailmasõjas võidelnud. Ta oli kolm korda „surmavalt haavata” saanud.

      Prefekt asus innukalt Chişinău vaatamisväärsusi tutvustama. Neid oli vähe. Me alustasime külaskäigust prefektuuri, see tähendab politsei peakorterisse. Uksel tervitas meid mundris politseinik, elavaloomuline ja rohmakas mees, keda võinuks hõlpsalt esmaklassiliseks kõrilõikajaks pidada, kui mundrit poleks olnud. Tema nägu oli nii paksu puudrikihiga kaetud, et ta nägi välja nagu elav koogipulbrireklaam.

      Me astusime prefekti toredasse kabinetti. Ta sammus asjalikult tohutu suure laua juurde, mis oli täis telefone. Prefekt võttis toru ja hakkas karmilt rumeenia keeles rääkima. Ta karjus ja raevutses. Kõne lõpus pöördus ta meie poole, tõstis nimetissõrme ja ütles: „Näete, raudne distsipliin.” Ta oli päris vahva etenduse andnud, kuid meil oli kummaline tunne, et liini teises otsas polnud kedagi.

      Seejärel sõitsime linnaparki. Prefekt selgitas, et pargis on ausammas suurele luuletajale Puškinile. Ta rõhutas, et ehkki Puškin oli venelane, on rumeenlased nii sallivad, et jätsid ausamba püsti. Ma ei tea, kas prefekt taipas, kui sallivad nad tegelikult olid. Noore mehena oli Puškin tsaari käsul Chişinăus asumisel. Ta elas seal mitu kuud ja oli surmani tüdinud. Tema „Ood Chişinăule” algab nii: „Neetud linn Chişinău, kirun sind päevani, mil tabab taeva välk su patuseid katuseid.”

      Meid kutsuti jalutuskäigule pargis. Selleks ajaks olin nii kurnatud, et poleks suutnud sammukestki astuda isegi selleks, et näha elusat Puškinit, Shakespeare’i või Dantet. Keeldusin viisakalt autost lahkumast. Pargis olid kenad kitsad hekkide ja lilledega ääristatud rajad. Kartmatu prefekt käskis juhil läbi pargi sõita. Meie nördimuseks ja kohkumuseks ründas auto hekirivisid, sööstis roosipõõsastele kallale ja rutjus rataste alla igasugust floorat. Võib-olla oli see veel üks raudse distsipliini näide.

      Rongi väljumiseni oli ikka veel aega. Faute de mieux11 viis prefekt meid Chişinău surnuaiale. Auto peatus kahe haua ees. Viisaka tutvustava žestiga osutas prefekt autoaknast kõigepealt ühele ja seejärel teisele hauale. „Papa, mamma.” John võttis aupaklikult kaabu peast ja manas näole pühapäevase kirikuskäija ilme. Me istusime hardas vaikuses. Prefekt aimas, et miski on kuskil kuidagiviisi mäda. Ta vaatas närviliselt ringi ja nägi Johni paljastatud pead. Siis kahmas ta endalgi mütsi peast. Auto hakkas liikuma, kuid meie istusime endiselt vaikselt ja pühalikult, kuni jaama jõudsime.

      Prefekt ja tema adjutandid saatsid meid suure pidulikkusega teele. Rong pakkus Nõukogude Liidu armetusele rõõmustavat kontrasti. See oli hästi varustatud.

      Meil oli kõht kohutavalt tühi ja restoranvagun oli oivaline.

      Bukaresti kutsuti Balkani maade Pariisiks ja see oli tõesti üsna peen linn. Üks suursündmus meie sealoleku ajal oli kuningriigi päev 10. mai. Meid kutsuti diplomaatide looži paraadi vaatama.

      Cecil B. DeMille12 pole kunagi sellistesse kõrgustesse küündinud. Valge hobuse seljas vaatas kuningas Carol armee üle. Ta oli mundrid ise kavandanud. Need olid pilkupüüdvad. Ühes rügemendis oli iga kiiver kaunistatud luigetiivaga. Teine rügement oli üleni lumivalgesse rõivastatud. Kord ammusel ajal oli see rügement kesksuvel lahingusse läinud. Palavuse tõttu võtsid mehed mundrikuue maha ja võitlesid valge särgi väel. Nad võitsid lahingu ja selle sündmuse mälestuseks otsustas kuningas Carol, et nad peavad igavesest ajast igavesti valget mundrit kandma. Ratsavägi oli võimas. Hobused olid head ja Rumeenia ohvitserid olid suurepärased ratsutajad. Ohvitseride mehelikust ilust piisas, et iga neiu süda põksuma panna.

      Viimaks jõudsime Kreekasse, kus veetsime ülejäänud puhkuse.

      Ateenas hankisime lömmis takso koos taksomeetri ja äärmiselt võluva kreeklasest juhiga. Mees rääkis vaid mõne sõna inglise keelt, kuid tundis ja armastas oma kodumaa igat viimast kui tolli ja oli oivaline reisijuht.

      Reisi esimesel päeval jõudsime Nafpliosse, iidsesse Kreeka sadamasse, ja läksime aerupaadiga Bourtzi saarele lõunat sööma. See on tilluke saar, mida kaitseb veealune müür ja katab tervenisti vana Veneetsia-aegne kindlus, mille ühes tornis elutseb valge öökull ja ümbritseval ametüstjal merel ujuvad pardid.

      Avastasime, et kindluse vanas jahedas tohutu paksude müüridega püssirohuruumis on kaks puhast metallist välivoodit. Jäime sinna pidama. Kaks nädalat oli Bourtzi meie peakorter, sellal kui takso tiksus kaldal, valmis meid mööda Peloponnesose lillakaid künkaid sõidutama.

      Ühel väga palaval päeval, kui olime teel Agamemnoni hauale, tekkis meil pärast tundidepikkust tühjadel tolmustel teedel sõitmist kohutav janu. Polnud kohvikuid, kõrtse, isegi mitte oja, kus võinuksime janu kustutada. John muudkui korrutas nagu unine laps: „Tahan juua, tahan juua.”

      Ühtäkki nägime mäetipus vana karjust otsekui jumalust: keeritsjate lokkide ja kaunilt eemalviibiva näoga nagu iidsel raidkujul. Justkui mütoloogiast välja astunud, seisis ta sirgelt opaalse taeva taustale joonistunud hõbedase oliivipuu all. Tema jalge ees oli veinikann. Vaatepildis oli ajatut ilu.

      Me peatasime auto. John võttis kreeka kõnekeele leksikoni ja ronis järsust nõlvast üles. „Härra,” tõlkis ta vaevaliselt, „kas ma saaksin kruusitäie teie veini?” John oli endaga väga rahul, kuna oli raamatust õige lause leidnud. Ta ootas vastust. „Fine and dandy13,” vastas karjus tugeva kesklääne hääldusega.

      Lumm purunes, nagu oleks auto läbi „Ben Huri” kaarikute võiduajamise kihutanud.

      Kulistasime januselt veini. See osutus retsina’ks, mille maitse meenutab rosinaid ja odavat lakki. Kuid see oli vedelik ning see oli jahe. Karjust külalislahkuse eest tänanud, küsis John: „Ilmselt restoran Chicagos?” Karjus ajas end uhkelt sirgu. Ta hüüatas nördinult: „Restoran Chicagos, ennem surm! Trahter Milwaukees.” Me naasime auto juurde õige jahmunult ja arutasime, mida ta silmas pidas. Ma arvan, et tean.

      Meie tagasisõit ei kulgenud just viperusteta.

      Lincolni Gettysburgi kõnet peetakse kuulsatest kõnedest kõige lühemaks, kuid mina tean, et üks oli veel lühem, väga efektne ja esitatud võõras keeles. See juhtus tagasiteel Moskvasse. Olime kuulnud, et üks Nõukogude laev sõidab Istanbulist Odessasse. Tahtsime ikka veel oma plaanist kinni pidada ja üle Musta mere sõita, sestap panime laeval kohad kinni.

      Meie saabumine sadamasillale tekitas parasjagu elevust, sest me nägime välja pigem killavoori kui tavaliste turistide moodi. Kõige ees läks John, portfell käes, tema kannul mina, koormatud arvutute pakkidega täis viimase minuti oste, mis pagasisse ei mahtunud. Tassisime käe otsas ka kõiki purunevaid, ent vastupandamatuid esemeid, nagu Korintose mustad savikannud ja Türgi glasuuritud taldrikud. Ja meie järel tuli ükshaaval viisteist pakikandjat, suured kohvrid pea peal.

      Selline tohutu pagas on seletatav tõsiasjaga, et 1935. aastal polnud Venemaal suurt midagi osta. Võis saada ikoone, vanu ehteid, kappkelli, vaipu, kuid mitte ravimeid; väga kasinalt oli toiduaineid, rõivaid polnud üldse. СКАЧАТЬ