Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pikk laud. Puuviljapüramiide, suuri lõhevaagnaid, õõnsaid jääkamakaid kaaviariga, põldpüüsid, faasaneid, kooke oli kuhjas otsekui Gargantua ohjeldamatus unelmas.

      Joobnustav toiduküllus, mis iseloomustas kõiki Venemaa ametlikke pidusid, oli säärases vastuolus tühjade toidupoodide ja ahtrate turgudega, nii erinev rahva toidusedelist, mis koosnes enamjaolt kapsast, kartulitest ja koredast leivast, et väljendas asiaatlikku armastust suurustleva luksuse vastu ja täielikku hoolimatust inimliku sündsuse suhtes. Tolle aja valitseva hierarhia filosoofia, mis pole sestpeale muutunud, oli selline: palju vähestele ja vähe rahvale. Söögu kapsast, aga meile jäägu Volga lõhe, Kaspia tuur, Siberi ulukid.

      Ma ei tea midagi revolutsioonieelsest Venemaast, kuid olen kindel, et seda pidu, kuhu meid oli kutsunud nähtamatu Stalin, poleks üle trumbanud ükski tsaar. Seal oli kogu impeeriumi toredus, nii lõkendavates kristall-lühtrites, mis valgustasid suuri valge- ja kullatoonilisi ruume, toidus, ojadena voolavas šampanjas kui ka teenijate rohkuses.

      Kaunisse kindlusetaolisse Kremlisse astunud, möödusime mitmest suurest saalist. Sissekäigust paremal oli omaette tuba reserveeritud Litvinovile, kõrgetele Nõukogude võimukandjatele ja diplomaatiliste esinduste juhtidele.

      Kuna suursaadik viibis pikemat aega eemal ja John oli chargé d’affaires, juhatati meid otsekohe tohutu suure „table d’honneur’i8” juurde. Kuid üüratu suures keskmises saalis oli hulgaliselt laudu. John silmas seina ääres ühte väga väikest lauda. Ta haaras mul randmest. „Läki, sööme koos õhtust,” sosistas ta.

      Olin lummatud, sest kahtlen, kas olime oma esimese abieluaasta jooksul rohkem kui kaks korda koos söönud. Põgenesime välkkiirelt ja seadsime end kaheinimeselauas õndsalikult sisse.

      On imetore olla noor, äsja abiellunud, uhkelt riides ja istuda imeilusate lühtrite meelitavas valguses. Terve teenijatevägi kandis toitu ja Vene šampanjat ette. John loobus šampanjast. Toonane Nõukogude toode oli vastik. Kuid üks kelner kummardus lähemale ja surus suu vastu Johni kõrva. „Te võite seda juua; proovige järele,” käis ta peale. John maitses jooki, ja see oli suurepärane; ilmselt vanadest keiserlikest keldritest pärit. John armastab toitu ja jooki ning näib, et igal pool on kelnerid tema südamesõbrad.

      Kahjuks sain peagi teada, et kui õelatel pole rahu, pole diplomaatidel omaetteolekut. Olime just hakanud rahvasummast ümbritsetud eraldatust nautima, kui meie juurde tuli Trojanovski, toonane Nõukogude Liidu suursaadik Washingtonis. Kuna Trojanovski oli tsaariarmee ohvitseri poeg, oli ta hea kasvatusega ja sarmikas. Koos temaga oli Kalinin, nime poolest NSV Liidu riigipea. Oma rõõmsa talumehenäo, väikese heleda habeme, lustakate silmade, lihtsuse ja otsekohesusega (omadus, mida Nõukogude ametiisikute seas harva ette tuli) nägi Kalinin välja nagu proletaarlasest presidendi musternäidis. Pikema jututa võtsid nad meie lauas istet ja järgnes kummaline vestlus.

      Kalinin, kes teadis, et ma olen skulptor, alustas tiraadiga diplomaatia tarbetusest ja tobedusest, võrreldes teiste töövormidega. Ta ütles mulle: „Teie ja mina võime omavahel rääkida ja saame teineteisest aru, sest me mõlemad oleme kunstkäsitöölised, mitte diplomaatidest narrid,” ja lisas nostalgiliselt: „Enne revolutsiooni olin ma lukksepp, väga hea lukksepp. Ma teenisin üheksakümmend kuldrubla kuus, ja vaadake mind nüüd – kõigest president.” Ta küsis: „Te olete kunstnik, miks te bolševik ei ole?”

      Mina vastasin: „Mulle ei meeldi bolševikud.” Kalinin paistis rabatud. „Kuid te ei tunne ühtegi bolševikku, kuidas te siis saate otsustada?” Ma vaatasin ringi ballisaalis, mis oli täis kõrgeid parteiametnikke – kõik peale Stalini olid kohal. Kalinin rehmas nende poole põlglikult käeseljaga. „Need pole bolševikud. Tõeline bolševik on niisama haruldane nagu polaarrebane. Mina ja veel üks oleme täna õhtul terves selles majas ilmselt ainukesed.”

      Tõsi, Kalinin oli lõbusas tujus. Šampanja oli voolanud ojadena, kuid tema siirus avas mu silmad. Vene revolutsiooni vanadele veteranidele ei meeldinud uus kommunistide põlvkond, mis oli juba hakanud esile kerkima. Tänu oma suurele populaarsusele rahva hulgas pääses Kalinin õnneks puhastusest ja tal lasti loomulikku surma surra.

      Moskva pidudel juhtus alati imelikke asju. John ja mina korraldasime suure vastuvõtu Moskvat külastavale Ameerika pressimagnaadile. Saatkond oli tulvil Nõukogude riigi koorekihti. Mina rääkisin Izvestija kuulsa juhtkirjade kirjutaja Radekiga, kui üks venelane tuli ja talle midagi kõrva sosistas. Radek nõjatus vastu seina ja ma nägin, et ta läks näost niisama valgeks nagu too sein, ja see pole kõnekujund. Tundus, nagu võiks ta iga hetk minestada, ta vabandas ja lahkus. Kuna olin võõrustaja, tegelesin järgmise veerandtunni ainuüksi majapidamisküsimustega. Ühtäkki vaatasin ringi ja nägin, et saalis pole enam ühtegi venelast. Nad kõik olid hüvasti jätmata vaikselt haihtunud. John oli kohutavalt põnevil ning jahmunud.

      Siis lahkusid pikkamööda ameeriklased ning John ja mina naasime oma korterisse. Uksekell helises. Murelikult üle õla vahtides astus sisse Boriss Sergejevitš Steiger. Tema visiit oli ilmselgelt salajane.

      Steiger, suitsukatteks hariduse rahvakomissariaadi kõrge ametnik, oli GPU agent, kelle ülesandeks oli diplomaatilisel korpusel silma peal hoida. Temast oli meie suur sõber saanud ja ta oli üks neist vene külalistest, kes olid nii äkki Moskva öhe haihtunud. Ma teadsin, et tal on uudiseid. Oleksin uudishimust peaaegu lõhkenud.

      „Suhtuge sellesse väga tõsiselt,” teatas ta mornilt. Ta kordas: „Suhtuge sellesse väga tõsiselt.” „Millesse me peame tõsiselt suhtuma?” küsis John. „Kirov mõrvati Leningradis,” selgitas Steiger, ja läinud ta oligi. Kõik saatkonnas olnud venelased olid otsekohe Kirovi surma koletuid tagajärgi aimanud. Kirov oli Leningradi tippkommunist. Üks teine kommunist oli ta tapnud. Miks, pole keegi suutnud välja uurida. Selsamal ööl algas puhastus. Steiger rääkis hiljem Johnile, et keskeltläbi seitse tuhat inimest päevas küüditati põhjapolaarjoone taha või Kesk-Aasiasse. Hiljem muidugi peeti paljude üle avalikult kohut ja nad hukati, samal ajal kui paljud teised tapeti ilma kohtuta, nende seas kõikvõimsa keskkomitee grusiinlasest sekretär Jenukidze, leebe ja peen Karahan – ilmselt kõige võimekam Nõukogude diplomaat, ja Steiger ise.

      Tolle ajani olime venelastega kokku puutunud pidevalt ja üsna vabalt. Selsamal ööl tõmbas Stalin ette raudse eesriide. Sellest ajast peale kuni meie lahkumiseni Moskvast olid venelaste kokkupuuted diplomaatilise korpuse ja õigupoolest kõigi välismaalastega rangelt kontrolli all ja piiratud.

      Süngel puhastuseajal oli mul ainulaadne võimalus näha, kuidas mu bridžipartner arreteeriti ja viidi ära parajasti siis, kui ta pakkus kolm trumbita. Mu mängupartner Florinski, toonane protokolliülem, oli just pakkumise teinud, kui ta telefonile kutsuti. Ta tuli naeratades tagasi ja selgitas, et peab pooleks tunniks ära minema, kuid tuleb tagasi, kas me ei ootaks teda. Sestpeale pole teda nähtud. Süüdistusi ei esitatud. Kohut ei peetud. Ta lihtsalt kadus.

      Peale tolle hiilgava õhtusöögi Kremlis oli NSV Liidus Moskvas üks ja ainult üks suur pidu. See oli meie suursaadiku William C. Bullitti ball, mille korraldasin mina koos Charlie Thayeriga. See oli üks neid väga haruldasi juhtumeid – haruldasem ja väärtuslikum kui trompetkurg –, mil ideoloogilised erinevused ja kommunistlik vimm lusti ja sõpruse õhkkonnas lahustusid.

      Ühel päeval saatis Bill Bullitt – mind tundes pidanuks ta targem olema – mulle telegrammi Washingtonist, kus ta oli nõupidamisel. „Tulen järgmisel kuul. Korralda pidu. Piire ei ole.”

      Olen alati tahtnud balletti kujundada ja lavastada, kuid see pidu oli sootuks põnevam. Euroopas või Ameerikas ei esita „piiramatute võimalustega” pidu mingeid väljakutseid. Kuid 1935. aasta kevadel polnud Moskva poodides ega turul mitte midagi, ei lilleõit, ei riidetükikest. Kõik tuli välja mõelda, luua. Õpetus, mida oli mulle jagatud kunstikoolides, kus kõik peod tuli korraldada nappide vahenditega, СКАЧАТЬ