Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaotamine. Lenin ise oli see, kes teenijate pidamise kombe taastas, sest sai väga ruttu aru, et ei suuda ise oma tuba koristada, endale toitu valmistada ja samal ajal teha kogu seda tööd, mida temalt oodati. Meid, välisteenistuse naisi, kadestatakse sageli, sest kui välismaal elame, on meil paljude majapidamistööde tegemiseks teenijad. Ometi pole see meile, nagu polnud ka Leninile, mitte luksus, vaid vajadus. Isegi kui välisteenistuse ametniku naisel oleks kakssada kätt nagu jumal Šival, ei saaks ta oma teistele kohustustele kuigi palju kodutöid lisaks võtta.

      Väljaspool Ameerika Ühendriike pole köök mehhaniseeritud. Paljudes maailma maades jagub elektrivoolu vaid ajuti ja kehvalt. Ükski aega säästev riistapuu ei tööta, sest vool on nii nõrk, loid või ajutine, et pole elektripliite, nagu ka mitte miksereid, pesumasinaid, elektritriikraudu ega tolmuimejaid. Tihti köetakse pliite puude või söega. Vaipu pühitakse luuaga. Põrandat pestakse neljakäpakil, kaltsuga. Isegi vannivett soojendatakse sageli köögis.

      Kui abiellusime, oli Cellier’del laitmatult välja õpetatud ja võluv maître d’hôtel3, savoialane nimega Rémy. Ta oskas kõike, isegi sokke nõeluda ja püsilokke teha. Cellier’d ei hinnanud mu majapidamisoskusi kuigi kõrgelt ja taipasid, millised raskused mind kui suure saatkonna nõuniku naist ees ootavad. Rémyga nõu pidanud, otsustasid nad lasta tal Moskvasse sõita, et meie majapidamise eest hoolt kanda. Väljavaade rõõmustas mind, mitte ainult seetõttu, et Rémy pidi koorma mu kogenematuilt õlgadelt võtma, vaid ka sellepärast, et tundsin tema vastu siirast sümpaatiat.

      Tema lahkumiseks oli kõik valmis. John muretses talle viisa ja hoiustas tema reisiks raha, et ta saaks Moskvasse meie juurde sõita. Mõni päev pärast meie Venemaale saabumist sain Rémylt kirja, kirja, mille olen tänini alles hoidnud. Ta alustas nii: „Lugupeetud madame, ma valisin teie ja Jumala vahel ning valisin Jumala.” Ta selgitas, et oli kaua aega tundnud kutsumust saada preestriks, veel kord oma südametunnistusega nõu pidanud ning viimaks otsustanud Venemaale sõitmise asemel preestritõotuse anda. Praegu on ta Savoias preester.

      Saatkonnakorterisse kolinud, palkasime viinlasest koka Walteri, volgasakslanna Anna ja venelannast köögitüdruku. Anna oli verinoor, välja õpetamata, kuid arukas ja rõõmsameelne. Tal oli kummalisi, kuid süütuid veidrusi. Iga kord kui me mõne päeva Moskvast ära olime, ümbritses tüdruk meie elutoa kušeti kõigi potitaimede ja õitsvate lilledega, mis ta leidis, pani mu parima õhtukleidi selga ja võttis kušetil Madame de Récamier’ poosi. Siis laulis meie kokk Walter talle Austria laulukesi. Me kuulsime sellest sõpradelt, kes olid ette teatamata meie korterist läbi astunud ning selle võluva tableau vivant’i4 tunnistajaks olnud.

      Mu võitlus selle ettearvamatu väljaõpetamata personaliga lõppes mõne kuu pärast. Koldejumalannade hinnalisim kingitus – oivaline hiinlasest teener – haaras meie koduse elu ohjad enda kätte. Just Fu oli see, kes pani alguse hiina teenijate dünastiale, mis meie majapidamises õnneks ikka veel jätkub. Fu polnud mitte ainult suurepärane kokk, oivaliselt välja õpetatud ülemteener ja toapoiss, vaid ka väga tark inimene. Tema tillukesel, kena välimusega naisel Yui-chenil olid needsamad hinge- ja vaimuanded. Fu ja Yui-cheni saabumisega kadusid kõik mu majapidamismured.

      Hiinlasest teenri ettekujutus paradiisist maa peal on omaenda restoran. Nad ajavad piskuga läbi, et selle eesmärgi saavutamiseks raha koguda. Kuid enne tööandja juurest lahkumist õpetavad nad alati välja kellegi teise, kes nende koha üle võtab. Selline on nende tava. Kui Fu palus, et aitaksime tema sugulasel Hanil Harbinist kohale sõita, teadsime, et kusagil on silmapiiril restoran.

      Kui Han oli laitmatult välja õpetatud, sõitis Fu ära, et New Yorgis restoran avada. Õnneks ilmnes, et Hanil on needsamad head omadused mis tema sugulastel.

      Aastaid hiljem Portugalis kohtasime kuue jala pikkust naeratavat hiinlast Wongi restoranis, kus ta töötas kelnerina. Ta oli ikka Hanil külas käinud. Ühel päeval ilmus ta kogu oma varanatukesega saatkonda. Me meeldisime talle ja ta oli otsustanud meie majalistega ühineda. Wong on sestpeale meie juures teeninud. Ta on nii tugev, et suudab klaveri üles tõsta, kuid hoolimata tugevusest on ta väga hella hingega. Pole ühtegi majapidamistööd, mida Wong teha ei suudaks, ja ta teeb neid mõnuga.

      Hanil on nüüd muidugi New Yorgis restoran.

      Oma hiina teenijate tugevale tuumikule lisasime terve hulga kohalikke teenijaid. Ma olen paljudel meie teenistuskohtadel neist kõigist rõõmu tundnud – tänu emale. Minu vanemate majapidamises lahkusid noored teenijatüdrukud ja kokad vaid abielusadamasse ja vanad kalmuaeda. Just ema õpetas mulle, et teenijad pole ei tööriistad, käte-jalgadega masinad ega zombie’d. Sellest hetkest, kui nad meile tulid, said neist pereliikmed. Sääraste isiklike suhete sisseseadmine inimestega, kes sinu heaks töötavad, võtab palju aega, iseäranis suurtes saatkondades, kuid pakub tohutut rahuldust.

      Veel üks asi, mida õppisin, oli see, et kõigis maades ei saa nõuda ühesugust kodust teenindust. Maailma paljudes mahajäänud ja vaestes maades, kus lapsed on nörritavalt alatoidetud ja kirjaoskamatud, on neil täiskasvanuna nõrk füüsiline vastupidavus ja aeglane reaktsioon. Efektiivsus on Ameerika koduperenaise loosung. Välisteenistuse ametniku naise oma peaks olema kannatlikkus. Minu arust tuleks see sõna kuldtähtedega meie südamesse kirjutada, kui võõrsile läheme.

      Ka puhtuse nimel käib lõputu võitlus. Ameerika välisteenistuse töötaja naisel ei lähe kuigi palju aega taipamaks, et maailmas on palju maid, kus Pasteur on täiesti tundmatu ja kus puhtusehoidmist peetakse võõramaiseks ebausuks. Tüüpilise vastuse andis mu pärslasest kokk, kes siis, kui olin tal korduvalt palunud toidu kinni katta, et kärbseparv sellele ligi ei pääseks, nördinult ütles: „Kuid, proua, mis teil nende vastu on? Nad söövad nii vähe.”

      III

      SELLAL KUI PÜÜDSIN VAEVARIKKALT ENDALE MAJAPIDAMISE saladusi selgeks teha, tuli mul rinda pista kohutava kolliga, nagu toona näis – protokolliga.

      Mulle oli protokoll justkui merevana5, kes su turjal kükitab ja igat liigutust takistab, midagi täiesti tarbetut ja kohutavalt vanamoelist. Nüüd olen targem!

      Minu arvukad guvernandid olid mulle õpetanud „les manières6”. Mu mälus kõlab ikka veel hallipäise iirlannast guvernandi lause; too naine kutsus mind Eileeniks, selle asemel et pruukida mu õiget nime – Irena. Ta harjas tundide viisi mu juukseid ja korrutas tõsiselt: „Kui kahtled, pruugi kahvlit.” Kehvake ja napp õpetus, mille oma esimesele teenistuskohale kaasa võtsin.

      Moskvas oli John nõunik, William C. Bullitt oli suursaadik ja vallaline, niisiis sai minust otsekohe saatkonna esileedi. Minust ei kujunenud närvipundart vaid tänu mu sügavale ja õndsalikule võhiklusele diplomaadielu vastutuse ja nõudmiste suhtes. Kuna tulin kunstikoolist ja kunstnike seltskonnast, kujutlesin, et seesama sundimatus valitseb kõigis ühiskonnakihtides.

      Mina arvasin ikka, et elus on vaja vaid püha Augustinuse nõuannet: „Armasta ja tee, mida tahad.” Diplomaatias see nii ei ole. Ükski ligimesearmastus ei õpeta, millist kahvlit kasutada artišoki söömisel või kuhu panna istuma Canterbury peapiiskop, kui ta sinu juures õhtust sööb.

      Selleks, avastasin, on olemas protokoll, mille eesõiguste ja protseduuride range lõige sobib rahvusvahelistele suhetele nagu hästi õmmeldud hullusärk.

      Diplomaadielul on oma paindumatu reeglistik nagu igal mängul. Reegleid on väga vähe, kuid neid teadmata on raske seda mängu mängida. Kõik muu sõltub muidugi isiksusest. Kogemus, lahkus, taktitunne, kannatlikkus ja veel mõni säärane pisiomadus on väga kasulikud. Kuid neid õpitakse siiski teisest raamatust. Kummalisel kombel peab protokoll, nagu peavad ka seadused, pigem abistama kui takistama. Käitumismudelit СКАЧАТЬ