Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kila-kola vaadates märkasin vana meest. Tal oli seljas vile kuub, jalad olid mässitud nööriga kinni seotud ajalehtedesse. Tal oli leebe väärikas nägu ja tema kaltsaklik vaesus ei varjanud häid kombeid. Ta püüdis räpakihiga kaetud hõbekarikat maha müüa ning jageles müüjannaga. Naine pakkus talle karika tegeliku hõbedakaalu eest tühist hinda. Mees küsis rohkem, kuna karikas oli vana ja kaua nende perekonnas olnud. Tüdruk jäi endale kindlaks ja vana mees lahkus kurvalt, öeldes, et mõtleb järele.

      Olin nii liigutatud, et jooksin talle järele. Tänaval ütlesin mehele, et minu meelest on tema karikas ilus, ja küsisin, kas ta müüks selle mulle hinna eest, mida ise õiglaseks peab. Kena naeratus pani tema näo särama. Ilmselt oli ta meelitatud pigem sellest, et ma tema perekonnareliikviat hindasin, kui sellest, et ma selle eest õiglast hinda pakkusin.

      Maksin talle rõõmsalt summa, mida ta küsis, ja naasin erutatult koju, tundes end kui heldekäeline annetaja. Kui hõbe oli puhastatud, avastasin oma õuduseks, et see oli Moskva tsunftitempliga reljeefne kaheksateistkümnenda sajandi karikas, väärt sada korda rohkem, kui olin selle eest maksnud. Mul oli nii häbi, et passisin mitu nädalat vileda kuuega vana meest, et talle hüvitist maksta. Kuid ma ei näinud teda enam kunagi.

      See vahejuhtum tegi mulle selgeks, et iga antiikese, mida raudse eesriide tagustes maades müüa pakutakse, kätkeb kurbust ja kannatusi, et iga ese jutustab puudusest ja valust. Pärast seda kadus igasugune antiigijahi lust ja ma loobusin sellest. Antiigipoest oli mulle saanud inimlootuste surnuaed.

      Selle asemel pöördusin moodsa kunsti poole. Kuna Nõukogude asjamehed teadsid, et olen skulptor, ei hakanud GPU kahtlustama, kui tahtsin kunstnikega kokku saada. Ameerika diplomaatidel oli niikuinii lubatud paljude venelastega kohtuda. John ja mina tutvusime kirjanike, lavastajate, tantsijate, muusikutega.

      Venemaal pole pärast vanade ikoonide hiilgeaega mingit kujutavat kunsti olnud. Vaid korra käis üle Vene kunsti pimeda ja lageda horisondi otsekui välgu sähvatus, mis kõrvetas hõõguva raja läbi kunstimaailma. Sajandivahetusel kerkis Venemaal esile rühm kunstnikke: Kandinsky, Malevitš, Chagall, Tatlin – kõik andekad tulevikuideaalidega mehed.

      Kui keegi üldse kunagi suudab uue kunstikoolkonna algust määratleda, siis võib öelda, et Lääne abstraktne kunst sai alguse siin. Üks võimalik selgitus, miks abstraktne kunst sai alguse Venemaal, on selle lähedus Hiinale. Samal ajal kui hiinlased suhtlevad visuaalselt, kasutades tähti, mis on tegelikult abstraktsed kujutised, suhtleb läänemaailm foneetiliselt ja kasutab tähti sõnade moodustamiseks.

      Kummalisel kombel emigreerusid need kunstnikud Prantsusmaale ja Saksamaale ja neil polnud mantlipärijaid. Ainult Malevitš jäi Venemaale. Kuid viimaks, kui Nõukogude režiim hakkas kunsti propagandavahendina kasutama, hülgas ta maalikunsti.

      Kord palus Moskva kunstiosakonna juht, et aitaksin tal viiesajast maalist välja valida sada, mis pidi Chicagosse näitusele saadetama. Kõndisin lõputult mööda tube, kus arvutud Stalini portreed vahtisid mind otsekui peegelpildid, pungis lihastega töölised täitsid tavapärastel maalidel teise viisaastaku plaani ja mõni viktoriaanlik sentimentaalne fotograafiline maastik üritas asjatult Vene looduse nukrat ilu edasi anda. Ma ütlesin direktorile: „Saatke kõik.” Tase oli nii ühtlaselt halb, et polnud põhjust ühegi kunstniku tundeid riivata.

      Mind on alati hämmastanud, et venelased, kel puudub igasugune andekus maali alal, on nii geniaalsed dekoratiivkunstis. Näiteks on nende maalitud lavakujundused vaimustavad. Samal ajal kui terves Vene kunsti galeriis pole ainsatki maali, mida võiks poolenistigi rahuldavaks pidada, on lavakujunduse osana maalitud pildid hunnitud.

      Ka Vene külakunst ilmutab suurt kujutlusvõimet ja andekust. Johnile ja mulle pakkusid huvi ja rõõmu Moskva poodides müüdavad mustaks lakitud karbikesed. Nende igat kuju ja vormi karpide kaantele on maalitud väga kaunid miniatuurid. Ehkki need ei kujutanud enam usuteemasid, olid miniatuurid tugevasti mõjutatud Bütsantsist, kuid kergemeelsest ja rõõmsast, tavatust ja „vabanenud” Bütsantsist.

      Neil karpidel nägi Punaarmee sõdur välja nagu püha Jüri, töölised ja talupojad nagu pühakud ja prohvetid. Ja igal ema ja lapse pildil tarvitses vaid ema kukla taga särav punatäht pühapaistega asendada, et saada Neitsi Maarja ikoon. Meid huvitasid väga kunstnikud, kes suutsid teemavalikus partei joont järgides luua nii religioosse tunnetusega töid.

      Saladus lahenes, kui kuulsime, et artell (vene käsitööliste ühingu traditsiooniline vorm), mille töösse võimukandjad polnud veel sekkunud, asub Palehhi külas. See küla oli olnud kolm sajandit ikoonimaalijate keskus.

      Ma tahtsin väga Palehhi minna. Kuude viisi välisministeeriumiga jagelnud, saime vajaliku loa. Meie väike seltskond asus teele autoga. Meil kulus kuusteist tundi, et läbida 150 miili tasast igavat maastikku Moskvast Palehhi, kuna konarlik sillutamata tee sobis pigem tankidele kui muudele sõidukitele.

      Meile oli külaserva vastu tulnud erutatud ja rõõmus artellitööliste delegatsioon, sest me olime esimesed välismaalased, kes külastasid Palehhi pärast bolševistlikku revolutsiooni.

      Mehed, kes meid ümbritsesid, olid rõõmsa näoga ja käsitööliste selgete silmadega. Nende façon d’être’is9 polnud jälgegi tollest ebamäärasest kohmetusest, ei märkigi varem nähtud venelastele nii omasest murelikkusest.

      Võidukalt juhtisid nad meid mööda kõveraid poriseid tänavaid, mida ääristasid õlgkatusega tiidakil tared, meie käsutusse antud ühekorruselise teemajani. Üks suur valgeks lubjatud ruum täitis köögi, söögitoa ja ateljee aset. Keskel oli pikk laud, ühes nurgas pliit ja teises Venemaa suurim õnnistus – petška, neljakandiline tellisahi, millega maja talvel köetakse ja kus küpsetatakse leiba. Igas hütis nägime täpselt samasugust matsakat ahju, millel tukkus vaikselt eakas vanaisa. Ma ei suuda kujutleda õnnelikumat vanaduspõlve, kui lebada sooja ahju peal ja jälgida sellest kõrgusest pere askeldusi. Me kiindusime väga oma petška-vanaisasse, kes ei lahkunud ahjult ega lausunud ainustki sõna, kuid kummutas hambutult ja sõbralikult naeratades kõik talle toodud viinaklaasid.

      Leidsime end otsemaid sootuks teisest õhustikust, kui seni Venemaal kogenud olin. Siin oli kommunistlik ideoloogia väga pinnaline. Palehhi artellil, nagu keskaegsel kunstnike gildil, oli üksainus ideoloogia – kunst. Külaelanikud alustasid õpipoistena lapsepõlves. Kõik töötoad olid täis lapsi, kelle lemmikmängudeks oli värvide jahvatamine, joonistuste kopeerimine ja lakipõletusahjude valvamine.

      Artelli kunstnikud ei suhtunud meisse mitte kui inimestesse, keda tuleb õpetada või peljata, vaid kui teretulnud külalistesse. Kartmatud ja apoliitilised kunstnikud elasid selleks, et maalida. Nad rääkisid lihtsalt oma argimuredest, soovist reisida ja kunstiteoseid näha. Nad rääkisid meile loo kohutavast hoobist, mis oleks nad äärepealt hävitanud, kui pärast revolutsiooni tuli käsk: „Ei mingeid ikoone enam!” Muid töid oskamata olid nad meeleheitel ja nõutud, kuni ühel kunstnikul tuli mõte õppida lakitud papjeemašeekunsti. Selle vahendusel leidsid nad jälle võimaluse eneseväljenduseks. Nad ei rääkinud meiega usust, kuid ma panin tähele, kui tihti meeldis neile illustreerida muinasjutte, kus esinesid inglid.

      Nad meenutasid mulle revolutsioonilise luuletaja Jessenini luuletust, mis peegeldas nende tundeid:

      Ma kannul käin –

      te minust mööda minge!

      Ma kõigega jään nõusse, kodumaa!

      Oktoobrile ja maile annan kogu hinge,

      vaid kallist lüürast loobuda ei saa.10

      Valitsus jättis nad üldiselt rahule, laskis neil maalida, illustreerida, oma värvilisi karbikesi meisterdada, seni kui nad jäid proletaarsete teemade või vanade Vene saagade СКАЧАТЬ