Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mausoleumi tribüünil, kus on vaatamiseks välja pandud Lenini palsameeritud surnukeha, seisis rühm jässakaid keskealisi mehi, tume palitu seljas, sall kaelas ja töömehesoni peas, enamikul neist väike habe ja näpitsprillid. See oli nõukogude eliit, sealhulgas kurikuulsa poliitbüroo liikmed. Mausoleumi matemaatilises keskpunktis oli Stalin. Ta näis oma soosikutest pikem, kuid vaid seetõttu, et üksnes tema seisis väikesel järil, või vähemasti nii mulle öeldi. Rongkäigus sammujail polnud vähimatki kahtlust, et tema on valitseja. Stalin oli aasta otsa nähtamatu, Kremli müüride taha varjunud, ja maipüha oli üks neist haruharvadest juhtudest, mil nõukogude inimesed võisid tema läbitungivatele silmadele ja hallinevatele vurrudele pilku heita.

      Paraad oli võimas vaatepilt, organiseerituse meistriteos. Oli väga raske sünkroniseerida kogu selle rahvamassi liikumist läbi Punasele väljakule viivate kitsaste keskaegsete tänavate, panna nad arvustavate aukandjate eest pidulikult läbi marssima. Paraadil oli tuhandeid pika pruuni sineli ja budjonnovkaga sõdureid, kes marssisid nagu liikuv inimmüür, kõik ühte nägu otsekui vennad. Siis tulid säravad ja läikivad, lehvivate veripunaste lippudega ehitud kahurid, tankid, lennukid. Sõjaväeparaadile järgnes arvutu hulk eraisikute kollektiive: töölised, sportlased ja koolilapsed. Kummalisel kombel sarnanes paraadi see osa kirikliku rongkäiguga – seesama tõsiselt sammuv rahvahulk, kirglikud laulud, lehvivad lipud. Ainult et ikoonide asemel kanti hardalt Stalini ja Lenini, kommunistliku hagioloogia pühakute tohutu suuri transparente.

      Vaadeldes marssivaid inimesi, kelle pühendunud, uhked näod olid nii erinevad löödud ja murelikust massist, keda olin eelmisel päeval tänavatel näinud, taipasin, kui mõistatuslik on Venemaa. Ning et jaatavalt ja eitavalt võib vastata igale küsimusele.

      Viie tunni pärast lubati meid koju. Ja nii lõppes mu esimene diplomaatiline ettevõtmine: mul oli kõht tühi, olin surmväsinud, hämmingus ja uudishimulik.

      II

      UUS KORTERMAJA MOSKVAS, KUHU PIDI MAJUTATAMA SAATkonna personal, polnud veel valmis. Tegelikult ei saadudki seda päris valmis. Kord märkis üks Ameerika korrespondent tolle hoone kohta, et tal läks terve aasta selle teadasaamiseks, et ne rabotajet, vene keeli „ei tööta”, ei käi lifti kohta. Me elasime ajutiselt tsaariaja jäänuki, hotell Natsionali kahes toas. Midagi polnud muutunud võrreldes selle ajaga, kui Moskvat külastasid rikkad bojaarid. Meie apartement oli viktoriaanlik paradiis, mida ehtisid vabarnakarva plüüs, kuldtupsud, potipalmid, keeritsjate ja lilleliste nikerdistega raske toretsev mööbel ning luksuse märgiks ka häälestamata tiibklaver. Klaveril seisis puhvseelikutega Vene nukku kujutav teekannusoojendaja. Ühel päeval sigarette otsides avastas John, et see varjab äsja sündinud hiirepesakonda, kuut roosat karvutut poega. Seni kui Natsionalis elasime, toitsin neid ja hoolitsesin nende eest. Üks hiir, väga sõbralik loomake, kelle ristisime Otto Ottoks, tuli isegi kaasa, kui omaenda saatkonnaruumidesse kolisime. Ta oli pakk-kasti pugenud.

      Hotell Natsionali toit oli väga isuäratav, kuid surmav. Liha ja kala, mida meile söögitoas serveeriti, oli kaetud paksu kallerdisekihi või voluutideks ja muudeks kummalisteks kaunistusteks kujundatud paksu majoneesiga. Need kunstilise loovuse märgid aitasid varjata loomse tooraine riknemist (sellal olid külmutusseadmed Moskvas tundmatud). Enesealalhoiutung sundis mind Sterno ahju, potte-panne ja kokaraamatuid hankima. Hea tahte ja sügava võhiklusega relvastatult hakkasin meie magamistoas toitu valmistama. Näen vaimusilmas ikka veel end punase sametkattega, kullatud toolil Sterno ahju ees istumas ja ajusid pingutamas, et retsepti kabalistlikust keelest aru saada.

      Ma polnud valmis üldse mingite majapidamismuredega silmitsi seisma, mitte ainult seetõttu, et mul puudub täiesti igasugune kulinaarne anne, vaid ka sellepärast, et kodumajandus pole kunagi mu kasvatuse juurde kuulunud.

      Mul oli vaid üks eelnev toiduvalmistamiskogemus, kohutav, ehkki mitte üllatav. Sõbrad, kelle juures ma Londonis elasin, palusid mul õhtusöögiks riisi keeta. Innukalt täitsin tohutu suure poti riisiga ja lisasin veidi vett. Umbes tund aega hiljem mängisin nõia õpipoissi, kes on õppinud vett välja võluma, kuid mitte voolu sulgema. Naastes leidsid sõbrad mu räpakalt ringi sagimas. Iga viimane kui anum majas – kööginõud, lillevaasid, teetassid ja viimaks koguni vann – oli täis riisi, mida ikka veel potist välja valgus otsekui valget laavat purskavast vulkaanist. Järgmised kaks nädalat sõime riisi hommikueineks, lõunaks ja õhtuks: putrusid, risotosid, pilaffe, riisikooke ja lihtsalt paljast riisi – õigupoolest kõike, mida mu kahe perenaise sihikindlus ja kujutlusvõime suutsid välja mõelda.

      Moskvas, nagu paljudes teisteski välismaa linnades, polnud mu probleemiks ainult toiduvalmistamine, vaid ka toit ise. Kui Ameerika koduperenaine välisteenistuse töötaja abikaasat koka pärast kadestab, ei saa ta aru, et välismaal saabub toit mõnikord su kööki elusana ja me ei pea olema mitte ainult kokad, vaid ka timukad. Kaagutav kana, klugistav kalkun, vintsklev kala, kellega peame vastamisi seisma, enne kui mingitki toitu saab valmistama hakata, on midagi sootuks muud kui puhastatud ja tsellofaani pakitud kana või sulgedeta ning peata kalkun, mis näeb välja kui vahakuju ja võiks hõlpsasti isegi taimetoitlast ahvatleda, kuna on täiesti anonüümne. Kui aga näed oma õhtusööki täis elujanu köögis ringi jooksmas, on lugu teine.

      1935. aastal oli Moskvas üks vabaturg, kust võisid, kui vedas, osta mõne kartuli, tohletanud kapsapea ja krimpsus porgandeid.

      Oli ka pood välismaalastele, kust võis nii mõndagi hankida, kui maksid kõvas valuutas. Ja tundus tõesti, nagu sööksime kulda iga kord, kui olime ostnud toitu torgsin’ist, nagu seda nimetati. Dollar muna, kümme kana eest – ma teadsin, mida tundis Midas.

      Ühel päeval, kui seal sisseoste tegin, nägin vähke, mis on üks mu lemmikroogasid. Ida-Euroopas on see suvekuudel põhitoit, kuna paljud jõed on neid täis.

      Vähke oli palju ja need olid odavad, sestap ostsin õhtusöögiks terve tosina. Et vähke elus hoida, panin need vett täis vanni ootama hetke, mil neist saab meie plat de résistance2. Kuid me pidime sel õhtul väljas sööma ja ma jätsin vähid vanni Johni pahameeleks, kes ei saanud nende pärast kümmelda. Kuid järgmisel päeval, kui olin vähke peaaegu kakskümmend neli tundi poputanud, hakkasin neisse kiinduma. Teadsin juba igaühe iseloomu: üks oli laisk, teine riiukukk, kolmandal oli algatusvõimet. Niisiis, kuna ma pole kannibal, ei suutnud ma muidugi oma vastseid sõpru süüa. Seisin silmitsi küsimusega, mida vähkidega teha. Nad ei saanud igavesti vanni jääda. Kui nad poodi tagasi viin, sööb keegi teine nad ära – mõte, mis mulle ei meeldinud. Ühtäkki oli vastus käes: viin nad tagasi sinna, kust nad tulid – Moskva jõkke.

      Korjasin nad vanasse õlgkübarasse ja sõitsin jõe äärde. Ronisin kaldast alla. Kui vähke ükshaaval vette lasksin, koputas politseinik mulle õlale ja küsis: „Mida te teete?” „Kas te ei näe: lasen vähke jõkke,” vastasin. Ma lisasin: „Ameerika saatkond” – toona oli see võlusõnapaar, sest me olime äsja Venemaad tunnustanud ja poliitilised mesinädalad kestsid ikka veel. Seepeale valvas politseinik mind seni, kuni olin viimase vähiga hüvasti jätnud. Ta silmitses mind unustamatu hämmeldunud ilmega.

      Pärast seda kogemust elasime karbisardiinidest ja makaronidest, kuni saatkonda kolisime ja endale koka saime.

      Lühikese ajaga õpetas Moskva mulle idamaist leppimist mis tahes majapidamistragöödiatega – kasulik suhtumine kõigile abielunaistele, kes hakkavad maja pidama täbaras elukohas. Me peame tegema, mis suudame. Aga kui panter varastab just enne õhtusööki köögist pearoa – nagu juhtus kord Panamas – või kui näed, et spargel, mille kokale andsid, on laua keskele kaunistuseks sätitud, suhtud sellesse rahulikult.

      Korter, kuhu viimaks kolisime, asus Mohhovaja majas, hoones, mis oli nime saanud tänava järgi, mille ääres asus, ja see oli nooriku unelm – muidugi sellise nooriku unelm, keda ei heiduta koolnud, sest meie kahe omavahel ühendatud ateljee hiiglasuurtest akendest paistis meditsiinikooli kõrvalhoone, kus võis СКАЧАТЬ