Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näha Ameerika postkontorites. Kuid sellest piisas, ning iidvana lõhestatud suleotsa kerge kriipimise ja tindipritsmete saatel pandi John minuga paari nagu kord ja kohus.

      Siis pani meer kiiruga kausta kinni, ulatas mulle väikese punase raamatu ja tormas keskpäevasele boules’ipartiile. Punane raamat oli mu abielutunnistus, ning Prantsusmaal on selles kakskümmend üks lahtrit laste tarvis ja punasega trükitud mõistatuslik kiri: „Kui teie vastsündinud lapsel silmad punetavad ja vett jooksevad, pöörduge arsti poole. See ei tulene tõmbetuulest.”

      Tahaksin ära märkida, et pulmaööl, mille veetsime ühe sõbra mõisas, lõi välk meie magamistoa aknast sisse, liikus üle voodi, teisest aknast välja ning tabas telefoniposti. Olin kindel, et see on enne ja et ma sünnitan vähemasti ühe vägilase. Kahjuks ei sünnitanud. Ja punane raamat on tänini tühi.

      Järgmised päevad meenutasid vanu filme, kus kõik kogu aeg hirmsasti kiirustavad ja jõnkslike liigutustega ringi sebivad.

      John oli toona Moskvas suursaatkonna nõunik – amet, mis kannab nüüd nimetust esinduse asejuht; abiellumiseks, mesinädalateks ja mõrsja äratoomiseks oli talle antud vaid nädal puhkust, niisiis sõitsime abiellumisjärgsel päeval rongiga läbi Viini Moskvasse.

      Meer Escatafigue ei saanud kunagi teada, kui kohane oli meie puhul mustlaslaulatus ja kuidas mustlaste märk meie elu kujundas. Järgmise kahekümne aasta jooksul elasime Venemaal, Belgias, Austrias, Eestis, Lätis, Kolumbias, Portugalis, Iraanis, Panamas ja Washingtonis, rääkimata reisidest Türki, Liibanoni, Hiinasse, Jaapanisse ja Kreekasse ning peaaegu kõigisse Lõuna-Ameerika maadesse.

      Kas on mõni mustlane rohkem rännanud?

      Pärast ainsat mesinädalat, mille veetsime peamiselt rongides, kui mitte arvestada kolme lustakat päeva Viinis, jõudsime Venemaa piirile.

      Moskva ekspress jättis viimase Poola jaama seljataha ja liikus aegamisi ida poole. Kümne minuti pärast peatus see kaksiti raudtee kohal kõrguva räsitud puukaare ees, millel oli käskiv ja rahutuks tegev loosung: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Kummalgi pool suundus kaugusse mitu okastraadirivi, meenutades hästi tuntud fotosid sõjaaegseist kaevikuist. Kaugemal, soiste põldude taga, seisis seda tüüpi kõrge vahitorn, millesarnaseid kasutavad metsnikud. Tolles nukras ja kauges Valgevene nurgas oli tornil teine eesmärk. Mets, mis oli siin seisnud iidsetest aegadest peale, oli pärast Riia rahulepingut piiririba eraldamiseks maha raiutud. Mitmesaja jardi laiune vöö oli puhastatud kogu Nõukogude Liidu piiri ulatuses Baltikumist Musta mereni, et moodustada eikellegimaa, kus päeval ja ööl patrullisid piirivalvurid. Ametlikult tervitas Stalini Venemaa küll välismaa töölisklassi, kuid eraldas tõhusamalt kui iial varem oma mitmekeelsed alamad Lääne „rüvetavast” mõjust.

      Meie vaguni reisijad olid haudvaiksed – käitumine, mida vaistlikult järgisid kõik välismaalased, kes asusid Nõukogude Liidu piiri ületama. Me silmitsesime ühte kivist piiritulpa tähtedega RP, mis tähendab Poola Vabariiki, ja teist tähtedega CCCP – NSVL-i vaste kirillitsas. Viimase taga oli lauge tasandik, mis ulatus Hiina ja Vaikse ookeanini välja. Poola meeskond lahkus rongist ja Nõukogude meeskond võttis juhtimise üle. Rong ületas kaare all piiri; mõne minuti pärast peatusime Nõukogude tollihoone juures. Pimeduses suutsin vaevu eristada lagunevaid hooneid ja ebamääraseid barakke, mida asustasid passi- ja tolliametnikud. Me pidine teise rongi ümber istuma, kuna tavapärane Euroopa rööpavahe lõppes Negoreloje piirijaamas. See oli veel üks näide Venemaa soovist end Läänest eraldada: kui 19. sajandi 40. aastail hakati Venemaa esimesi raudteid ehitama, nõudis keiserlik kindralstaap selleks, et mis tahes sõjalist sissetungi aeglustada, et rööpavahe oleks laiem kui naabermaadel Saksamaal ja Austrial.

      Me istusime Moskva rongi, mille vana veduri rinnale oli kaunistuseks kinnitatud suur punatäht ja mille igast poorist purskus auru ja vett.

      Õigupoolest oli rong tervenisti sõjaeelne uunikum. Pikkamisi, puhkides sõidutas ta meid järgmiseks hommikuks Moskvasse. Jaamast viidi meid kiirelt hotelli Natsional.

      Suursaadik Bullitt, mu esimene ülemus, oli meie elutoa täitnud valgete lilledega. See oli südantsoojendav tähelepanuavaldus, kuid tulemus polnud kaugeltki pidulik. Ainsad lilled, mida Moskvas aprillikuus leida võis, olid krüsanteemid, kuna need on nii vastupidavad, et elavad üle isegi revolutsioonid ja pikad talved. Kui aga krüsanteeme, iseäranis valgeid, on palju, kipuvad need tekitama matusebüroo õhustikku.

      John jättis mind õitsvate puhmaste alla asju lahti pakkima ja oma esimest kodu sisse seadma ning läks saatkonna kantseleisse. Selle asemel et abielunaise kohustustesse sukelduda, tormasin välja Moskvast esimesi muljeid hankima. Olin Londonis valgekaartlastest sõpradelt nii palju vene keelt õppinud, et ei kartnud ära eksida.

      Hulkusin mitu tundi hotelli ümbritsevatel kesklinnaväljakutel ja – tänavatel. Liiklus oli hõre, kuid kõnniteedel voolas ilmetu hall rahvamass aeglaselt nagu mudane jõgi. Need polnud mitte kehvad kulunud rõivad, vaid tõsised kivinenud näod, mis panid mind murelikult mõtlema säärase anonüümse lootusetuse õhustiku loonud režiimile.

      Tundus, nagu oleks linna enda võimusesse haaranud asiaatlik süngus ja jõuetus. Kõigilt seintelt, mis polnud pragunenud, koorus värvi; iga viimane kui maja ja kirik vajas remonti, kõigist hoonetest õhkus unarussejäetust nagu asjadest, mida ei armastata. Tuhmkuldsete sibulkuplitega, murenevate, aastakümnete eest kinni pandud õigeusu kirikute ja lagunevate ampiirfassaadidega tsaariaegsete ühiskondlike hoonete keskel ilmusid ühtäkki nähtavale vangla- ja sõjalaevahallid nõukogudeaegsed majad. Tundus, nagu oleksid sünged ja ahtrad uusehitised oma karmusega ümbrust põlastanud. Too kummaline arhitektuuriline segadik näitas selgelt, et Moskva asus Euroopas, kuid ei kuulunud sinna, seisis tegelikult eraldi nii Euroopast kui ka Aasiast.

      Alguses seisatasin, et poodide vaateaknaid silmitseda, kuid leidsin, et seal olid väljas vaid suured Stalini ja Lenini paraadportreed ning nende kõrval potid mu vanade tuttavate, vettinud valgete krüsanteemidega.

      Kui mõne poe ees seisatasin, astus tihtipeale arglikult ligi salli mässitud naine ja küsis: „Inostranka?” (välismaalane). Ma olin kübarata, kinnasteta, seljas hall kootud kostüüm, kuid nad teadsid kohe, et olen „väljastpoolt”. Kui vastasin naise küsimusele jaatavalt, palus ta luba mu kostüümi riiet katsuda ning sosistas: „Kui pehme.” Neis sõnades polnud kadedust ega pahameelt, ainult liigutav rõõm millegi naiseliku ja kena nägemise üle. Kui mõni säärane naine lähenes, oleksin tahtnud sealsamas oma kostüümi seljast võtta ja talle anda või vähemasti pooleks lõigata, nagu tegi püha Martin. Kuna mu juuksed olid küll pikad, aga mitte nii pikad nagu leedi Godival, pidin kiusatuse maha suruma.

      Mitu tundi hiljem, kui tagasi hotelli poole uitasin, jäi üks tööline mu punaseks lakitud küüsi nähes seisma ja hüüatas: „Kas te tapsite kellegi ära, et teie sõrmed verised on?”

      Kui John õhtul kontorist naasis, leidis ta mu pimedas krüsanteemide keskel istumas, punane lakk küüntelt maha võetud, ja lohutamatult, kuid visalt Tjuttševi poeemi viimast värssi lugemas:

      Ei Venemaad saa mõista mõistusega,

      ei tavalise arssinaga mõõta:

      see maa on erilise loomusega.

      Saab Venemaasse üksnes uskuda.

      Järgmisel hommikul algas mu diplomaatiline elu paugu ja… virinaga. Oli esimene mai, iga-aastane suur nõukogude püha, mil Punasel väljakul korraldatakse võimas paraad, etendus, milles osalemist nõuti tervelt diplomaatiliselt korpuselt.

      Kui John ja mina diplomaatide tribüünile jõudsime, nägin oma jahmatuseks, et ühtegi istet polnud, ehkki paraad pidi kestma oma seitse tundi. Just siis taipasin halba aimates, millist rolli mängivad diplomaadielus jalad. Välisteenistuse hümn peaks olema Kiplingi СКАЧАТЬ