Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei kartnud neid, ja just nõnda tulebki jõhkarditega käituda. Wiley ja tema väikesearvuline personal lausa uppusid tuhandete USA viisat taotlevate õnnetute juutide ja ka mittejuutide abipalvetesse.” Kui Irena just koos saatkonnapersonaliga tööd ei teinud, et hankida USA viisasid sadadele hädalistele, kes seisid päevade viisi USA saatkonna ukse taga, võttis ta pliiatsid ja visandas neid kurbi inimesi, kes teadsid, et Ameerika viisa võib olla nende ainust pääsetee.

      Kui USA oli sunnitud Viini diplomaatilise esinduse sulgema, saadeti John ja Irena Eestisse ja Lätti, kus nad olid tunnistajaks Nõukogude armee sissemarsile Balti riikidesse. Taas kord nägid nad, kuidas nende sõpru ära viidi. Kord ütles Irena: „Venelased olid vägivaldsed öösel ja sakslased päeval.”

      Üritades päeval oma Eesti ja Läti sõpru aidata, aitasid Irena ja John öösiti oma juutidest sõpru ja peresid nii Poolas kui ka Austrias. Irena ja John saatsid Varssavi Ameerika konsulaati meeleheitlikke kirju ja telegramme palvega pöörduda abi saamiseks itaallaste poole. Siis said nad vastuse. „Di Stefano (itaallane) andis mulle teada [-] et tema käed on seotud, sest tema saatkond Berliinis saab välja anda vaid transiitviisasid [-] ja isegi kui saatkond saaks viisasid välja anda, saadetaks juudid antisemiitlike seaduste tõttu piirilt tagasi [-]” Ameerika diplomaatidena ei suutnud Irena ja John ka Irena enda sugulasi Poolast välja aidata. Irena ei nänud neid enam kunagi.

      1940. aastate alguses olid Wiley’d taas Washingtonis, kus John Wiley aitas luua OSS-i (hilisem CIA). Kujutan ette, kuidas Irena, tundes kurbust, haletsust ja hämmingut nende kohutavate sündmuste pärast, mille tunnistajaks ta oli äsja olnud, luges Duranti raamatut The Story of Philosophy ja mõlgutas mõtteid. Kujutlen, kuidas ta üritas Lääne filosoofilist pärandit uurides sellest kõigest aru saada. Minu pilku paelusid kaks lauset, mis ta oli pliiatsiga ära märkinud: „Teadus annab meile teadmise, aga vaid filosoofia võib meile anda tarkuse” ja „Kõigil neil filosoofidel on meile midagi õpetada, kui neile õigesti läheneda”. Tundus, et Irenat õpetas Nietzsche mõttetera. Kõigi nende õudsete sündmuste käigus ei kaotanud ta kunagi huumorimeelt ega elurõõmu. See tegi valu talutavaks. Tema raamatust õhkub armastust kõigi inimeste vastu.

      John suri aastaid hiljem, kui USA Vietnamis sõda pidas. Konservatiivsete vaadetega John oli sõda toetanud. Ma ei tea, mida Irena sõjast arvas, kuid tean, et abikaasa kaotus oli talle väga valus; ta armastas Johni pööraselt ja lapsi neil ei olnud. „Suurim patt on meeleheide,” ütles Irena kord ühele sõbrale, kes oma purunenud abielu taga nuttis.

      Niisiis palus kuuekümnendais eluaastais ja hiljuti lesestunud Irena ühelt kõrgelt ohvitserilt luba teha midagi sellist, mida USA sõjavägi polnud iial lubanud. Irena laskis end saata Vietnami sõjatandrile, kus ta joonistas haavatud sõdurite portreid, mille nood siis oma naistele, pruutidele ja vanematele saatsid. Talle anti sõdurimunder, mille kohta ta ütles „pahupidine tuhkatriinulugu”. Kakskümmend kaks päeva sõitis ta helikopterite ja transpordilennukitega lahingutandrite vahet.

      Paljud haavatud, keda Irena joonistas, olid amputeeritud. Irena küsis ühelt üheksateistkümneaastaselt amputeeritult, kas too tahab lasta end joonistada. „Minust pole nii palju järelgi, et pilti joonistada,” vastas noormees tühjal pilgul seina vahtides. Irena joonistas teda siiski. Noormees vaatas pilti hämmeldunult ja ütles: „Jah, see on nagu enne.” Ta vakatas ja surus pildi vastu rinda. Noormees tahtis pildi operatsioonisaali kaasa võtta.

      Oma avaldamata reisimälestustes kirjutab Irena: „Too vahejuhtum aitas mul mõista seda, mis on mind selle töö algusest peale jahmatanud: tohutut naudingut, mida need sandistunud noormehed tundsid, kui neid joonistati.” „Miks mitte pildistada?” juurdleb ta. Sest „kunstil on too ainuline [-] vägi inimese sisemist tegelikkust pildil edasi anda, tuua välja see, mis on tavapärase välimuse varju peidetud [-] Meeleheitel ja lootusetu amputeeritu – kurb tume kogu valgete linade vahel – taipas ühtäkki, et see, mis pildil välja tuli, on temas ikka veel olemas, ehkki ta seda ei teadnud: tema eluihk, veendumus, et peale sandistatud keha on tal maailmale ja oma neiule veel midagi pakkuda.”

      Mõni aasta hiljem sai Irena juuksuri juures rabanduse. Ta ei paranenudki. Mälestusteenistusel oli kirik puupüsti täis.

      Irena elu algas kunstiga ja lõppes kunstiga, mille ta viis hirmunud, kuid vapratele meestele verre uppunud Vietnami džunglitesse. Vahepealseil aastail nägi ta vana maailma kadu ja jõhkruse võidukäiku ning tegi, mis suutis, et inimlikke kannatusi, peamiselt ülekohtust tingitud kannatusi vähendada. Kõikjal, kuhu ta läks, olid tal kaasas molbert ja pintslid. Võibolla me leiutasime tõesti naeru selleks, et kannatusi talutavaks muuta. Kuid lõppkokkuvõttes oli Irenale toeks kunst. See raamat on tema kunstiteos. See jääb kestma.

Anthony Szulc

      I

      „… JA MA PANEN TEID PAARI MUSTLASSEADUSTE JÄRGI,” TEATAS meer. Selle lausega pandi mind mehele ja paisati diplomaatilisse ellu.

      Oli soe vahemereline aprillipäev. Meie, John ja mina, istusime pühalikult hiiglasuurtes ja väga ebamugavates kullatud tugitoolides Touloni raekoja renessanss-stiilis toas. Meie ees seisev ajamata habemega meer Escatafigue, kopitanud saterkuub üll, luitunud trikoloor vöö ümber, kiirustas abielu sõlmimist lõpule viima.

      See kuiv ja rutakas kombetalitus oli mitu kuud väldanud bürokraatia, paberimäärimise, lõputute ettevalmistuste haripunkt. Kui peate välismaal abielluma, valige kaardil ükskõik milline paik, kas või Tiibeti budistlik klooster, kuid ärge abielluge Prantsusmaal. Kiriklik laulatus pole ilmaliku tseremooniata kehtiv ja mõlemal juhul pead enne olema maha kuulutatud. Mahakuulutamise nõude tõttu oleks meil äärepealt abiellumata jäänud. Ma sündisin Poolas, elasin Pariisis ja sõlmisin abielulepingu Toulonis, Lõuna-Prantsusmaal. John sündis Ameerika konsulaadis Bordeaux’s, kus tema isa töötas konsulina. Nüüd oli ta määratud Ameerika suursaatkonda Moskvas. See, kus meid maha kuulutada, oli küsimus, mida linnavalitsuse ametnik ei suutnud lahendada. Ta ei tahtnud selles asjas midagi ette võtta.

      Õnneks elasin sel ajal admiral Raymond Cellier’ ja tema naise juures, kes olid mulle eelmise aasta vältel olnud in loco parentis1. Prantslaste toreda tava kohaselt olid Cellier’d Louis XIV aegadest peale meremehed olnud. Viimane võsu Raymond oli oma kullakate silmade, äärmise kultuursuse, helde südame, kuid range korraarmastusega hea näide sellest, mida suudavad üheskoos sünnitada pärilikkus ja keskkond. Mere ja selle ohtude pideva ligioleku ning laevameeste seltsimehelikkuse tõttu puudus merearistokraatial too upsakus ja mandumus, mis iseloomustavad nii sageli teisi ülemkihte.

      Sel ajal, 1934. aastal, oli Raymond väga tähtis laevastikutegelane Toulonis, mis oli Prantsusmaa peamine mereväebaas. Kui mahakuulutamise väljavaade täiesti lootusetu näis, tormas ta meeri kabinetti, põrutas rusikaga vastu lauda ja nõudis tegutsemist. Meer kratsis kukalt, mõtles tükk aega ja tuli viimaks lagedale lahendusega: panna meid paari seaduse alusel, mis on mõeldud rändmustlastele, kelle kohta mahakuulutamise nõue ei kehti, kuna neil pole kindlat elupaika.

      Kombetalituse ajal puutusin esimest korda kokku protokolliga. Meer pobises lõpmata kaua ja ma oleksin kangesti tahtnud suitsu teha. Asutasin juba küsima: „Härra meer, kas ma võin suit…”, kuid John tonksas mulle jalaga vastu säärt, nii et mu lause poole sõna pealt katki jäi. Ilmselt ei tohi ilmaliku abielu sõlmimise ajal suitsu teha.

      Samuti ei pruugita Prantsusmaal ilmselt ka selliseid keigarlikke leiutisi nagu täitesulepea.

      New York Timesi Moskva korrespondent Walter Duranty sõitis koos Johniga Moskvast Touloni, et täita isamehe rolli. Tema peamine ülesanne oli Johni tunnistajana abieluaktile alla kirjutada. Kui see hetk kätte jõudis, haaras Walter täitesulepea nagu hea reporter kunagi, ja asutas allkirja andma. Järgnes jahmatus. Monsieur le Maire tõstis keelavalt käe. Vihaselt sisistades katkestas ta toimingu sõnadega: „Ei, ei, mitte selle sulepeaga!”

СКАЧАТЬ